rõõm
EV100, vol 1
Eelmine postitus tuletas meelde, et suure sünnipäeva pildid jäidki jagamata. Olin ju haiguse tõttu ligi nädala rivist väljas ja siis olid juba muud asjad mõttes… Nüüd aga jäid üsna juhuslikult Epu raamatut pildistades taustaks lipud ja lilled rongkäigult, nii et mõtlesin ülejäänud pildid ka ühe soojaga üles panna.
Koolipidu oli lihtsalt imeline. Saal oli nii ilus, inimesed olid nii ilusad, lapsed laulsid isamaalisi laule, nii et mul läksid mitu korda silmad märjaks. Võrratu õhtu oli.
Plika joonistatud pilti kooli koridori seinal:
Rongkäigu lõpp ja hilisem kohvikukülastus:
Kuna ma olen ääretult laisk ja mugav, pole me kunagi vabariigi aastapäevi tähistanud – kiluvõileibade ja muuga, nagu paljudes peredes kombeks. Aga sel aastal tekkis ei-tea-kust kindel idee, et tahan teha sini-must-valge tordi – mina, kes ma pole kunagi olnud suurem asi tordikaunistaja 😀
Soomlane küpsetas speltajahust mõnusa biskviidi. Peale läks vahukoor, kuivatatud rukkililled ja uhmris pulbriks tambitud söetabletid 🙂 Vahele mustikad. Maitses oivaliselt, ainult rukkilille kiud jäid hammaste vahele kinni 😛
Pidulaud oli ema pool. Kilu ja heeringa, täidetud munade ja muu maitsva kraamiga 🙂
Salajased tehingud Selveri parkimisplatsil
Meie Eesti 🙂
Ma pole kunagi Maxima kampaaniatest suuremat pidanud. Kui Soomlane ühel päeval lastega poest koju tuli ja ütles, et neile sealt kampaaniaraamatud ostis, kehitasin esimese hooga vaid õlgu.
…kuni nägin tuttavaid pilte kaanel ja Epu nime.
Ja siis ma vaimustusin 🙂
Ema ostis sama raamatu õekese lastele, nii et olen kleepse kogunud topelt – lisaks neile, mis Plika oma raamatusse kleebib, on ootel tühi raamat ja patakas kleepse rootslastele.
Alguses oli lihtne uusi kleepse saada – mida edasi, seda keerulisemaks läks. Ja ma üldse ei teadnudki, et kampaania läbi sai – arvasin, et kestab märtsi lõpuni, ei süvenenud üldse.
Õnneks juhiti mu tähelepanu sellele, et FB-s on kleepsude vahetamise grupid. Kui esmaspäeval oli mul kahest komplektist puudu veel kokku 67 kleepsu, siis praeguseks… 2 🙂
Ühe vahetuse tegin Selveri parkimisplatsil. Teise koduvärava ees. Olen käinud kleepsudel järel ühes kinnisvarabüroos, ühes pangakontoris, ühes mobiilioperaatori esinduses. Ühes kohas, kus pidi olema lihtne “helistage uksekella, kella viieni saate kätte”, kell 16.40 ei vastanud aga uksekellale keegi, nii et küsisin nõu kõrvalasuvast kontorist, lõpuks avas ukse koristaja, kes otsis tükk aega, kuhu mu “saadetis” jäetud oli. Aga lõpp hea, kõik hea 🙂
Mõned kohtumised on veel kokku lepitud, homme käivad paar inimest mul töö juurest läbi, lisaks ootan ühte kirja.
Kõik inimesed, kellega ma kleepsuteemal suhelnud olen, on nii toredad! See on nagu ühine hullus 🙂
Meil jäi üks raamat üle, sest mõlemale lapsele ei viitsinud hakata koguma – otsustasime, et kahe peale piisab täiesti. Pakkusin seda Epu blogipostituse all ühele kommenteerijale, aga tema minu kommentaari ilmselt ei näinud, sest ühendust ei võtnud. Küll aga sain kaks kirja teistelt huvilistelt. Pärnakate kleepsugrupis küsiti ka. Siis selgus, et need raamatud on rariteet ja osta.ee-s kalli hinnaga müügil.
Ma ei suutnud otsustada, mida teha. Loogiline oleks olnud saata esimesele soovijale, kes minuga ise ühendust võttis. Aga pärnakale oleks jällegi olnud mugavam üle anda. Või kas hoopis oksjonile müüki panna, raha teenida? See aga tundus nii vale 🙂 Just sellepärast, et nii palju toredaid inimesi olid andnud mulle kleepse, lihtsalt niisama heast südamest. Sest nemad olid juba oma raamatud teiste toredate inimeste abiga täis saanud. Ja mina tahtsin ka lihtsalt seda rõõmu edasi anda.
Ja siis kirjutas Epp teise blogipostituse, kus rääkis, kuidas temalt on seda raamatut nii palju küsitud ja et eriti jäi talle meelde üks lugu… Ja ma teadsin kohe, et just sellele inimesele ma oma ülearuse raamatu saata tahan 🙂 Küsisin Epult kontakti ja mõte sai teoks, lähipäevil panen pakiautomaati. Nii hea meel on.
Nagu ma eile Selveri parklas naersin – nagu mingit eriti salajast tehingut teeks. Kes saavad parkimisplatsil kokku, et vahetada raha kahtlase valge pulbriga kotikese vastu – kes vahetavad Maxima kleepse 🙂
Lihtsalt nii fantastiline on see lumepall, mille Maxima ja Epp veerema panid. Mul on hea meel olla osake sellest.
Aitäh, Epp, selle raamatu eest ja selle kogemuse eest. Ühtekuuluvustunde eest. See ongi Meie Eesti 🙂
Loodan, et tuleb lisatrükk, nii et oma raamatu saaksid kõik soovijad 🙂
Ekspressis oli ka tore artikkel sel teemal. Sarnase pealkirjaga 🙂
Selle aasta parim ost
(sest aastat on ju juba nii palju olnud :P)
Teate, ma lubasin endale, et olen sel aastal igasuguste ASJADE ostmisega ERITI hoolikas. Lubasin, et mõtlen kõigepealt kümme korda, kas on ikka vaja ja kui tundub, et on, siis
- uurin sõpradelt-tuttavatelt, ega neil üle pole
- otsin teise ringi poodidest
- kui kaks eelmist vilja ei kanna, siis mõtlen veel ühe korra ja alles siis ostan uuena
Muidugi ma olen selle reegli vastu juba eksinud ehk pärast ühe keraamilise leivavormi purunemist ei küsinud ma üheltki sõbralt, ega neil üle pole – kammisime vaid läbi paar teise ringi poodi ja ostsime lõpuks Maximast läbipaistva klaasist vormi, sest Magaziinis neid ilusaid punaseid kahjuks enam polnud.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Plika sai koolis jõuludeks pliiatsid. Waldorfkoolis on see suur asi – esimesed 1,5 aastat kirjutasid ja joonistasid nad ainult mesilasvahast kriitidega 😛 Pliiatsitele oli vaja pinalit – sellist, kus on kummist vahed, et kõik oleks ilusti üksteise kõrval oma kohal ja korraga näha. Eks Plika oli pinali ostmise juttu rääkinud selle nädala jooksul õige mitu korda, aga täna jõudis asi nii kaugele, et pärast kooli vedas ta Soomlase poodidesse pinalijahile. Selveris, Maximas ja Kaubamajakas midagi vaimustavat polnud – normaalse hinnaga pinalite välimus Plikale ei meeldinud, mina jällegi ei olnud vaimustuses kassiga pinali eest 14€ maksmisest, kui Maximast oleks saanud trollidega 89 sendi eest 😛 Kuna Plika oli äärmiselt järjekindel – on vaja NÜÜD ja KOHE – siis alistusin ja läksin temaga õhtul kesklinna, et sealse valikuga tutvuda. Midagi lõpuks ära ei ostnudki, veensin ta vist ära, et õmbleme ise… Millesse ma ennast nüüd segasin, ah?? Keegi ei tea, kust saaks Pärnus nii 5€ piires kassiga pinalit? 😀 Krt, teisipäeval just käisime Magaziinis, aga sealt ei märganud vaadata.
Ka mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult kirjutada…
Hoopis sellest, et pinaliotsingute ajal leidsin realiseerimiskeskusest täiesti ootamatult need nunnud:
Ma olen juba tükk aega (ilmselt koguni mitu aastat) mõelnud, et oleks nii mõnus, kui majapidamises oleks keraamilised või klaasist kausid, mis oleks ühtviisi nii ilusa välimusega toidu serveerimiseks kui ka sobivate kaantega, et ülejääke mugavalt külmkappi panna ning samas kausis järgmisel söögikorral kaunilt lauale tõsta. Praeguseni oli nii, et kausid läksid kas niisama külmikusse (pole hea ei lõhnade ega toidu värskena püsimise poole pealt), tuli katta toidukilega (tüütu) või tõsta ülejäägid lauda koristades ümber plastikust kaanega säilituskarpidesse. Enamjaolt oleme kasutanud viimast varianti, aga plastikuga on jälle oma hädad – võimalike jääkide toidusse imendumine (mis siis, et “hea numbriga” plastik), rasvast puhastada on tüütu, lõhna võtavad liiga hästi külge, meie omad ei paista ka läbi, mis tähendab, et anonüümsed toidud võivad külmkappi “ununeda”. No ja veel kord see serveerimise teema – mulle nii meeldib, kui laud on kenasti kaetud, aga kui midagi on juba plastikkarbiga külmkappi pandud, siis tuleb see sealt hiljem tagasi lauale ikka samas karbis. Ei hakka ometi ümber tõstma, et veel rohkem nõusid pesta…
/Mesilasvahast paberid, millega kausse katta või millesse erinevaid toiduaineid pakendada, on mul muide ka tegelikult täiesti olemas, aga miskipärast ma eriti ei kasuta neid 😛 Tsipa tüütu puhastada, õigemini just see kuivama riputamise pool. Ma olen ikka niiiiii kohutavalt laisk mõnes mõttes – toode iseenesest on väga äge, keskkonnasõbralik korduvkasutatav toidukile alternatiiv/
Viiest üksteise sisse mahtuvast kausist koosnev komplekt maksis 3.95€ 🙂 Mu köögis on läbiv värv kollane. Siin ei olnud pikka mõtlemist. Tulin kaussidega koju ja võtsin need kohe kasutusse. Nii ägedad! Klaasist, nunnud, praktilised! Plastikust kaaned pole mind kunagi häirinud, sest need ju toiduga otseselt kokku ei puutu. Sellise kinnitusega kaaned pole muidugi lekkekindlad, aga ma ei tahagi neid kausse kasutada toidu tööle kaasa võtmiseks – tahan lihtsalt, et oleks laual ilus ja külmkapis kaas peal ning sisemus paista. Ideaalne!
Kusjuures mulle tundub praegu, et ma tahaks suisa teist komplekti veel, aga sinna jäi alles ainult üks sinine ja see värv puudub mu köögist täielikult. Ei tea, kas mõne teise linna poest võiks saada? Ei tea, kas neid värve on äkki teisigi? Ega ma ju ei küsinud müüjalt, ehk oleks kuskil laos/tagaruumiski veel olnud… Teise komplekti mõte tekkis alles kodus.
Tegin karbist ka pilti. Vot täpselt sellised sinised jäid Pärnu poodi veel alles.
Ma pole tõesti ammu ühegi ASJA üle nii palju rõõmu tundud. Lihtne ja praktiline.
Pildikesi aasta lõpust
Sattusin üle pika aja Dropboxi vaatama ja avastasin nii mõndagi, mida jagada. Ikka tavapärases stiilis palju pilte ja vähe juttu, sest rohkemaks jaksu / viitsimist endiselt pole.
Ühel jõulueelsel terve päeva kestval üritusel tahtsin Soomlasele kurta, et olen juba väsinud. Messenger aga arvas minust paremini teadvat. Ma niimoodi irvitasin:
Aasta lõpus, kui mul nädal puhkust oli, käis Annika külas, et ma õpetaks teda leiba küpsetama. Teate, kuidas vahel on selline imeline päev, kus tuju on nii hea, kaaslane nii imeline, sõbrad nii toredad ja lapsed nii mõnusad? See oli üks selline päev, otsast lõpuni. Täielik idüll. Meie jutustasime, Plika aitas Soomlasel pannkooke teha, poisid ei kihutanud huilates mööda elamist ringi nagu tavaliselt ega ka tülitsenud peaaegu üldse, vaid mängisid rahumeelselt legodega. Ja kass oli lihtsalt nunnu. Hiljem lõbutsesid kõik chatiselfide tegemisega 😛
…