seltsielu
Hilinenud reisimuljed – London
Londoni ostudest sai kuu alguses ülevaade kirja, aga seltsielu pool on siiani võlgu. Alice kirjutas just paar päeva tagasi Greta joonistustest ning mainis, et tal pole eriti karikatuure näiteks panna, kuna Greta kingib need enamasti ära. Siis mul meelde tuligi, et Londonist siiani kirjutamata, mul nimelt on neid karikatuure kaks tükki siin kodus 🙂
Aga alustagem algusest.
Sinnalend oli kõige kehvem, mis mul kunagi olnud on. Nohu iseenesest ei tekitanudki väga palju vaevusi – maandumisel läks küll üks kõrv lukku, aga püsti tõustes läks kenasti lahti tagasi. Lihtsalt kehv oli olla, jube kitsas ja jube palav. Abikaasa seevastu ütles, et tema meelest oli ruumi küll ja kõik hea. Igal juhul katsusin lugeda ja magada ning sai see kolm tundi edukalt üle elatud.
Lennujaamast läksime rongiga linna, sest tahtsime kindlalt enne viite panka jõuda. Muidugi ei olnud meil panga täpset aadressi, aga kohale me siiski jõudsime ja saime oma asjad aetud. Seejärel sõime mingis kummalises kebabiputkas ning siis oligi aeg hakata ennast Murakaga kokkusaamisele sättima. Abikaasa minuga kaasa ei tulnud, tema läks oma sõprade manu.
Olime kokku saamise kohaks valinud Clapham Junctioni jaama – sinna sai aga vaid rongiga. Rongile tahtsin minna Victoriast, kuhu oleks pidanud viima metroo. Pahaaimamatult Victoria Line’i rongile astudes kuulsin aga teadaannet, et kogu liini lõunapoolses otsas rongid ei sõida. Lõppkokkuvõttes jõudsin Murakani suure ringiga ja ligi pooletunnise hilinemisega, sest otse loomulikult pidid nad tekitama kuradi betooniuputuse just sellel päeval ja sellel metrooliinil, mida mul on vaja kasutada esimesel päeval üle nelja aasta Londonis, et jõuda kellaajalisele kokkusaamisele. See on lihtsalt nii London, et ma siiamaani irvitan. Tol õhtul muidugi nii lõbus polnud 😛
Murakaga käisime mõnusas koopabaaris, trimpasime kokteile ja lobisesime elust. Ainult paar tunnikest meil aega oli, siis pidi ta hakkama kodu poole sättima. Oleks tahtnud terve päeva jutustada 🙁
Ööbimisega oli meil ju ka probleem – Abikaasa oli ühe oma sõbraga detsembri lõpus rääkinud, aga kuupäevad jäid täpsustamata ja otse loomulikult tuli välja, et just sel ajal on neil juba teised öömajalised. Otsisime alternatiive, aga olime lõpuks ikka kõik ööd algselt plaanitud kohas – õnneks töötas üks sõpradest öösiti, nii et tema voodi oli mõned ööd vaba… Ja mõned ööd oli lihtsalt väga kitsas 😛 Igal juhul oli tore üle pika aja jälle selle seltskonnaga suhelda.
Reedel läksime lähedalasuvasse Westfieldi kaubanduskeskusesse ning shoppasime terve päeva. Väsitav ja kulukas oli 😀 Õhtuks olime omadega nii läbi, et ei jõudnud enam isegi pubisse minna, kuhu meid kutsuti.
Laupäeval käisime kõigepealt oma lemmikkohvikus inglise hommikusööki söömas. Seda teenindajat, keda me teadsime, kahjuks ei olnud, aga kohvik ise ja söök olid täpselt samad nagu enne 🙂 Siis tegime tiiru veel ühes Primarkis, sest reedeses ei olnud laste pidžaamadel vajalikke suurusi. Ning seejärel läksime külla MrsB-le, kus saime ühtlasi kokku ka Alice’iga.
MrsB-ga oleme me mõned korrad varemgi kokku saanud (näiteks siis ja siis ja siis – ja kes teab, äkki millalgi veel), Alice‘iga hakkasime aga nö blogiväliselt suhtlema alles meie Norrase kolimise algusajal – sellest ajast saadik oleme üsna tihedas meilivahetuses. Alice jõudis meile isegi korra eelmisel suvel Pärnusse külla ja kui me nüüd Londonisse tulime, siis ma lootsin hoolimata lühikesest sealviibimisest, et jõuame äkki tema juurde ka – ta elab küll tsipake Londonist väljas, nii et sinna jõudmine oleks aega võtnud. Tuli aga välja, et MrsB oli nende pere just selleks nädalavahetuseks külla kutsunud, nii ma siis hankisin meile ka kutse 😀
Kuskil kahe paiku me vist kohale jõudsime ja õhtul peale kuut asutasime äärmiselt vastumeelselt minekule. Sest otse loomulikult oli jällegi nii lõbus ja lõputult jutustamist, et oleks võinud terve nädalavahetuse samamoodi jätkata.
Greta joonistas õhtu jooksul tervest seltskonnast portreed ja meie omad olid sellised:
Mina olen parempoolne ja pange tähele, mu ninast jookseb tatt 😀 No meil kulus selle neljapäevase reisi jooksul Abikaasaga kahepeale üle kümne paki pabertaskurätte, võite omad järeldused teha.
Mina sattusin õhtu jooksul MrsB poiste pliiatseid teritama – muidugi lõppes asi nii, et KÕIK pliiatsid said ära teritatud ja sorteeritud. See on haigus, ma ei saa sinna mitte midagi parata 😀 Aga vähemalt on mul tänu sellele ka üks pilt endast sellelt reisilt, mille MrsB meist tegi (Alice on seal muidugi paremini näha, aga natuke ikka mind ka):
Laupäeva õhtu lõppes Reinu pubis. Kui tavaliselt on seal laupäeviti pigem vaikne, sest kesklinnas kontorite piirkonnas on peamine melu tööpäeva õhtutel, siis seekord oli mingi ürituse raames täielik hullumaja. Reinuga saime terve õhtu jooksul väga vähe rääkida – noh, Abikaasa vist natuke rohkem. Igal juhul nägime ta vähemalt ära ning sain üle pika aja oma “kodupubis” siidrit mustsõstrasiirupiga mekkida 🙂
Saime kokku Iirise ja Riinaga, ma polnud kummagagi mitu aastat pikemalt rääkinud. Nii et jällegi jagus jutuainet lõputult ning õhtu lõppes liiga kähku otsa.
Pühapäeval oli ilm kehv, väsimus suur ja raha otsas, nii me midagi asjalikku ei teinudki. Läksime õhtupoole veel korra Westfieldi, tagastasime mõned mitte nii vajalikud ostud ja soetasime selle asemele väheke vajalikumat kraami. Otsisin nagu hull vildikaid, millest eelmisel õhtul MrsB juures vaimustusin (nö magic pens, kus üks “maagiline” vildikas kustutab teiste peale joonistades kõik ära), aga neid ei leidunud terves selles hiigelsuures keskuses 🙁 Eks peab siis eBayst tellima, kui ükskord rahaline kriis möödas on. Mitte et need maksaks rohkem kui paar naela, kui ma õigesti mäletan, aga nii põhimõtte pärast 🙂
Esmaspäeva öösel tõusime kell neli, sõitsime ööbussidega kesklinna ning sealt Lutonisse. Ostsime varahommikuseks eineks Marks&Spencerist paar puuviljasalatit ning cheese&onion võileiba – kõik maitses lihtsalt NII hästi. Just see võileib on alati meie suur lemmik olnud ning värsked magusad ananassitükid olid jumalikud.
Lend ise oli sündmustevaene ja täiesti talutav.
Riia lennujaamast bussi peale minnes tuli välja, et pilet, mis netis maksis €8, on bussist ostes €12 – meil oli sularaha täpselt €16 ja kaardiga maksta ei saanud. Õnneks võeti meid siiski peale, kuna bussijaamas oli nagunii väike vahepeatus, Abikaasa jõudis seal raha välja võtta. Lõpuks võeti meilt üldse €20 ja piletit ei antudki. Meie olime rahul, nemad ilmselt ka. Edaspidi siis tean, et bussist piletit osta ei tasu.
Ja tõepoolest, ma tegingi kogu reisi jooksul ainult KAKS pilti. Polnud ju lapsi, keda pildistada, polnud ka ema, kes pildistaks. Nii et jah, hea seegi, et ma tolle MrsB pildi peale jäin. Ja kui järele mõelda, siis Iiris tegi ka oma telefoniga pilte – ma pean nüüd vaatama, kuidas need minuni jõuaks. Siis ehk lisan siia juurde 🙂
Igal juhul oli seltsielu poole pealt täiesti ideaalne reis ning ainus häda oligi selles, et kõigiga oleks tahtnud jutustada mitu korda kauem, kui selleks aega oli. Iiris käis veebruari alguses Eestis, nii et temaga see võimalus juba avanes. Ja alati on lootus, et MrsB ning Alice mingil hetkel suvel Pärnusse jõuavad. Järgmise korrani!
Hilinenud reisimuljed – Rootsi
Mõtlesin, et peaaegu kaks kuud hiljem on viimane aeg muljed kirja panna, muidu ununevad täiesti.
Sinnasõidul oli laeva lasteprogrammis judo – mängutoa töötaja soovitas minna ja väga äge oli. Meie lapsed sobisid mõlemad noorimasse vanuserühma, peale nende oli veel ainult üks poiss, nii et mõnusalt rahulik oli ja igale lapsele jagus tähelepanu. Juhendaja oli väga vahva mees, kes oskas tõeliselt hästi lapsi kaasa tõmmata. Pärast kommenteeris, et oma vanuse kohta olevat me lapsed väga tublilt kaasa teinud.
Need judokad tegid hiljem showbaaris programmi ka – siis loopisid rahva lõbuks üksteist. Kõik nad olid Ookami spordiklubist.
Ei tea, kas judo on laste seas nii popp tänu Lotte filmile? 🙂 Minu meelest igal pool on trennid ja kõik käivad. Tahaks oma lapsed ka kunagi sinna saata, kui neil vähegi huvi on. Vaatasin, et Vabakoolis on mingi rühm, alates kuuendast eluaastast… Aga no see on tulevikumuusika, pöördugem tagasi reisi juurde.
Tolle esimese laevasõidu ajal mängisime veel ema ja Plikaga bingot. Ema ostis Plikale bingo kokteili ja Plika võitis sellega kruiisi. See on geenides, ma ütlen, ema on juba aastaid kogu aeg selle bingoga kruiise ja muud kraami võitnud 😛
Õekese juures möödus nädal õndsalt mitte midagi asjalikku tehes. Mina lugesin raamatuid, tihti poole ööni, hommikul sai siis kaua magatud. Sorteerisin õekese poiste mänguasju (mulle ju meeldib koristada), ainult et kahese tagant koristada on üsna lootusetu ettevõtmine 😀 Ma siiski tahaks loota, et need mänguasjad on nüüd natukenegi rohkem korras kui enne. Ema nautis oma lapselapsi ja üritas selle kõrvalt aeg-ajalt tööd teha, tal oli ühe loengu ettevalmistamine pooleli. Abikaasa oli poolhaige, lebotas niisama, jauras lastega, vaatas telekat ja jõi õlut.
Üldiselt oli paras segasumma suvila, kogu aeg olid kõik kohad lapsi täis:
Kui oli vaja lastest rahu saada, siis oli vaja vaid igaühele oma ekraan anda 😀
Ja kui need lapsed siis õhtul magama sai pandud, mängisime ülejäänud seltskonnaga kaarte. Isegi emale õpetasime selle mängu selgeks 😀
Ühel päeval jõudsime isegi shoppama, kus mu saagiks olid vaid kaks asja, mõlemad soodukaga H&Mist. Mahepuuvillast top maksis 50SEK/€4.50 ja kampsun 200SEK/€18. Kampsunil on mõnusalt pikad käised, istub mulle suurepäraselt, materjal on kah pehme ja hea – 50% puuvill, 25% viskoos, 20% polüamiid, 5% angoora.
Tagasiteel Rootsi sadamas:
Laevas:
Ja taas Eestis:
Nüüd oleks vaja teha veel üks parooliga postitus ülejäänud piltidest, isegi paar videot on… Aga eks näis, millal ma selleni jõuan. Mul on blogisse panemist ootavate fotodega kaustu desktopil alates eelmise aasta maist 😛 Samas – kui mul nüüd blogiga tegelemisega tuju on, võiks ju neid ka vaikselt likvideerima hakata 🙂
Uus aasta
Mõtlesin, et oleks vist kohane üle pika aja kirjutada, ehkki viitsimist pole absoluutselt. Seega jääb ära ka eelmise aasta kokkuvõte, mis oleks nagunii tulnud väga üldine
Aastavahetus oli üle viie aasta lastevaba, käisime Tagel külas. Sõime, jõime, jutlesime ja käisime kesköösel tiiru linnas. Mul polnud tol õhtul küll miskipärast eriti seltskondlik tuju, šampus ka pähe ei hakanud, seega olin pigem vaikne. Tunduvalt lõbusam oli aga uue aasta esimene päev – käisime vahepeal kodus magamas, siis tõi Abikaasa lapsed ema juurest ära ning läksime terve perega tagasi Tage poole, kus sai koos kokatud (keda ma petan – nemad kokkasid, mina lihtsalt sõin :D) ja Aliast mängitud.
Täna oli üle mitme nädala vaja tööl käia, õnneks küll mitte tööd tegemas – alustuseks kõigest koosolekul ja koolitusel. Kahe jõulupuhkuse nädalaga on mu uned lootusetult hiliseks nihkunud – magama lähen 2-4 vahel öösel ja põõnan keskpäevani. Eile oli ka raamat nii põnev, et ei suutnud seda enne käest panna, kui uni murdis, mis oli täpselt kell neli 😀 Seega olin täna võrdlemisi zombie.
Aga ma luban pühalikult, et kui me oleme ära söönud selle pizza, millega Abikaasa kohe tagasi jõuab, siis pesen hambad ära ja lähen voodisse lugema. Ning kuna ma olen omadega üsna läbi, peaks uni seekord kiirelt tulema. Sest homme on veel pool päeva koolitust, kus tahaks seekord ärksam olla… Ja õhtul Rootsi laeva peale. Nädalaks õekesele külla, juhhei!
Mis kõige parem, ma vist pole blogis maininudki – läheme kuu teises pooles kahekesi Londonisse. See on reis, mida olen oodanud AASTAID. Lõpuks ometi on lapsed nii vanad, et saab nad piisavaks ajaks ema juurde jätta. Oleme ära neli ööd, Londonis olemiseks jääb kolm ja pool päeva. Imeline!