Lühikokkuvõte
Eile trippasime Tootingus – õeke tahtis Primarkist veel midagi osta, mida Croydoni omas polnud, mina sain Plikale bodyd.
Täna käisime Vera Cruzis hommikust söömas, saatsime siis Abikaasa Plikaga koju tagasi ja läksime Camdenisse, kus muuhulgas üle pika aja Riinat nägin, kes lühiajaliselt Londonis peatus, et siis edasi Aasiasse minna.
Põhimõtteliselt võin enese üle uhke olla – ostsin ainult ühe asja, väga vahva värvilise jaki, mis on väga sarnane kevadel ostetule, ainult veel ägedam. Kunagi näitan kindlasti pilti ka. No ja siis ostsin veel hiinakat… Ja värskelt pressitud apelsinimahla… Ja My Village’i maitsvat smoothiet, mille Ly meile valmistas. Njah.
Aga siis helistas Iiris ja ütles, et tal on pärast tööd Oxford Streetile asja ja kuna Kadi tahtis teda näha, siis mõtlesime, et miks mitte, travel card tuleb nagunii täis, võime sõita. Ja läksimegi. Ja mul on nüüd kaks paari uusi teksasid Dorothy Perkinsi tall sectionist – tumesinised ja mustad, skinny cut 😛 Oh, ma armastan Londonit – nii hea, kui on olemas pood, kuhu minusugune inimene saab alati minna ja kindlalt parajate pükstega lahkuda. Maksin nende kahe paari eest kokku £35. Jällegi, Eestis 600 krooni eest kahte paari teksapükse ei saaks – õigemini mingisugused saaks küll, aga kindlasti mitte nii pikki.
Ja siis me istusime veel pubis, sõime ja jõime siidrit mustsõstrasiirupiga ning rääkisime juttu.
Koduteel passisime vähemalt 20 minutit Brixtonis ummikus ja ootasime siis veel kodu lähedal mõttetult kaua mingit teist bussi, nii et jõudsin koju veerand tundi pärast seda, kui Abikaasa oli Plika magama pannud. Ilma öötissita. Pärast seda, kui ma olin viimased kaks tundi lapse järele igatsenud ja ootasin kangesti, et saaks teda sülle võtta ja nunnutada ja tissitada ja… Oeh. Ma olin nii pettunud.
Aga mis seal ikka. Peaksin hoopis õnnelik olema, et Plika on juba nii suur tüdruk ja saab ilma emata magama jäädud 🙂
