seltsielu

Kibekiire päev

Saime öösel kaks tundi magada – ilmselgelt sai oma pakkimisvõimet tugevasti üle hinnatud. Asjade organiseeritud ärapanemisest seega muidugi rääkida ei saa – viskasime kõik kastidesse ja kottidesse ning panipaika. Kui Abikaasa õde poleks meid terve õhtu aidanud, oleks need kakski unetundi olemata olnud.

Meist jäi maha hirmus läbu, nii et uutel üürnikel polnud ilmselt kuigi lõbus sisse kolida (jajaa, leidsime nad blogi kaudu, kõik kokkulepped said suurepärased ja mõlemaid pooli rahuldavad). Lihtsalt polnud aega koristada… Oeh.

Hommikul kell kümme olime juba Pärnus. Käisime Abikaasa vanaema juures lõunal, tegime veel ühe külaskäigu ning kella kolmest saabusime Tallinna. Asjaajamised laabusid suurepäraselt – kõik paberimajandus on nüüd korras. Vahepeal õnnestus Stockmanni liftide juures täiesti juhuslikult Leheneegriga tuttavaks saada, kes meile muuhulgas lahkesti pensioniameti täpsemat asukohta juhatas.

Siis saime emaga kokku ja käisime Ülemistes hiinakat söömas, õnnestus isegi Ruudule pihta saada ja temalt tüdrukute õhtu pildid skoorida. Ning viimaks improviseeritud kokkusaamine-lahkumispidu-pulmapiltide vaatamine Reval Cafes, kuhu tuli kokku arvestatav kaader mu Tallinna sõpradest – Kaidi oli küll Pärnus ja Kristi kodus haige, aga Merlis, Pips, Maris, Karin ja Krissu olid täiesti kohal. Tagantjärele imestan, miks ma Markot ei kutsunud, aga ilmselt tänu Abikaasa nendingule, et hirmus naistekas, ei hakanud siis rohkem mehi piinama.

Nüüd oleme Merlise juures, panime talle edukalt wifi püsti ja kasutame seda kohe muidugi ka ära. Aga ega enam eriti ei jõua, uni murrab maha.

OT: Merlis on mu blogis siiamaani figureerinud oma vana blogialiase Vaska nime all. Kuna ta tolle blogi (Petit bourgeois/Little miss sunshine in my ass) juba mõnda aega tagasi lukku pani ja kui kunagi uue viitsib teha, siis seda nime enam kasutama ei hakka, on Vaska nüüdseks ajaloo annaalidesse kirja pandud minevik. Merlis on Merlis, milleks asja keeruliseks, ajada, eks 😛

Järgmine sissekanne tuleb suure tõenäosusega juba Londonist. Nädalavahetusel üritan tüdrukute õhtu ja pulmapildid üles saada. Seniks imetlege veel kord üht minu suurimat lemmikut (sellest tuleb suure tõenäosusega kunagi meie elutoa seinale hiigelsuur lõuend vms):

Tüdrukute õhtu – ja ma veel arvasin, et pääsen!

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma kõigepealt mainima, et Maris kunagi küsis, kas midagi taolist toimub, ning mina teatasin, et ei tea ja ei huvita, kuna mina ei tohiks sellest miskit teada. Et ma ei nutaks, kui see ära jääks, ning kui keegi peaks mind idioodi rõivastuses Raekoja platsi midagi müüma saatma, siis saab mu käest vastu pead.

Aga siis ma unustasin selle teema täiesti ära.

Umbes nädal tagasi küsis Maris, kas ta võib mulle reedel külla tulla, et tal on Tartus asju ajada. Ma olin muidugi rõõmsalt nõus. Kuna ma hakkasin aga sama vestluse käigus juurdlema, millal oleks kõige parem Pärnusse minna ning rääkisin Sebe soodsast piletihinnast, öeldi mulle konkreetselt ära, et ärgu ma laupäevaks mingeid plaane tehku.

Nii et tegelikult ma teadsin, et midagi hakkab toimuma. Aga jah, pean tunnistama, et mul polnud absoluutselt aimu, kuidas asi tegelikult läheb. Ma olin nimelt vaikimisi täiesti kindel, et üritus saab olema Tartus, nii et kui Maris mind eile Tallinna bussi peale vedas (pärast seda, kui ta oli salaja pealtnäha pool mu riidekappi kaasa pakkinud ning ei lubanud rahakottigi kaasa võtta), oli üllatus suur.

Kõigepealt vedas meid alt veinipudel, mis oli bussisõidu lõbustamiseks kaasa võetud – kork ei tulnud nimelt kuidagi ära. Kuna istusime täitsa ees, ei saanud väga võimelda ka, sest tegelikult ei tohiks bussis ju üldse juuagi. Nii saime korgist võitu alles Tallinna bussijaamas, aga pudel sai meid ees ootanud lühikese teekonna käigus sellegipoolest peaaegu tühjaks.

Alustuseks läksime Pipsi poole, kus nad Kariniga juba ootasid – seltsiks suuremal hulgal erinevaid snäkke ja alkoholi ning suur kokteiliretseptide raamat. Nii me siis alustasime paari cosmopolitaniga ja olemine muutus üsna kiirelt väga lõbusaks.

Siis pakiti mind taksosse, mille sihtkohaks osutus Tallink Spa. Mõnus koht (hoolimata sellest, et ülekaalus olid otse loomulikult soomlased), võiks teinekordki tagasi minna. Ujusime veidike niisama, chillisime siis mullivannis ning jõime ära pudeli šampust (jaa, JAA, seal on alkoholibassein, kus on baar ja värgid, saab otse veest tellida ja vees olles juua), lõpetuseks mõnulesime türgi ning aurusaunas. Mina polnud kumbagi varem proovinud – väga mõnus oli. Isegi aurusaun, kust ma seni eemale hoidnud olin, väidetavalt läätsede pärast – tegelikult polnud läätsedega mingit häda, lihtsalt see esialgne köhimine peletas ennist eemale.

Seejärel tagasi koju, kus ka Kaidi meiega ühines. Veel kokteile ja ring Aliast ning siis oligi juba sügav õhtu käes – mul kästi ennast soojalt ja võimalikult pungiselt riidesse panna (sellest siis suur riidekott, millest pool võtsid enda alla tanksaapad) ning läksime linna. Sealjuures unustas Pips sujuvalt ära, et meie neljaliikmeline seltskond oli vahepeal ühe võrra kasvanud ning me saime taksojuhti veenda, et ta meid siiski ära viiks. Viis kah, tagaistmele mahtus neljakesti täitsa kenasti 😛

Ja linnas, linnas viidi mind Varblasele. Varblasele! Ja kes ootas ees? Lepp 😀 Õige pea ühines ka Ruudu. Täielik nostalgia! Varblane, kusjuures, polevat enam see, mis kolm aastat tagasi, kui minul sinna tihedalt asja oli. Seltskond olevat mingi hetk muutunud ning inimesed erinevatesse kohtadesse laiali vajunud.

Aga eile õhtul oli kõik täpselt nii, nagu kolm aastat tagasi. Täielik déjà vu. Minu õnneks ei olnud Regalias legendaarset ja väga halvasti maitsevat peeti 777, nii et selle asemel tellisin punase Ti Amo, nonde vanade aegade lahutamatu kaaslase. Ja siis oli veel Smirnoff Ice’i ja siidrit ja rummi colaga (viimasest hoidsin küll eemale, pole kunagi rummisõber olnud, aga ülejäänud seltskond see-eest oli küll). Ja nii me istusime ja jõime ja rääkisime, meenutasime vanu aegu ja rääkisime sellest, mis praegu toimub… Ja oli niii tore.

Siis liikusime veidi edasi laternavalgusesse, sest mulle oli kirjutatud vanne, mille kõva häälega ette lugema pidin:

Siis sai vahepeal veel Texasest läbi käidud ja natuke kõhtu kinnitatud…

…ning lõpuks veeti mind Angelisse.

Selleks ajaks oli kell juba üle südaöö ning meie pidu võttis õige ootamatu pöörde, kui Kaidi praktiliselt kohe peale kohale jõudmist mingit õnnetut astet tähele ei pannud ning oma jala hirmus halvasti välja väänas. Ja siis läks teekond juba taksoga erakorralise meditsiini osakonda, kus oli turvamees, kes manitses meid vaiksemalt rääkima, ehkki me ei tuvastanud ümberringi kedagi peale ühe Panoraamis augu pähe kukkunud sõpra ootava mehe ning minu arust polnud seal ees ka läheduses palateid, kus oleks saanud inimesi olla. Samuti oli seal registraator, kes esitas hunniku idiootseid mõttetuid küsimusi – saan aru nimest, aadressist, isikukoodist jne, okei, isegi sellest, et on vaja teada, kas patsient õpib või töötab, aga mis vahet seal on, MIS töö see täpselt on? Maitea, sihuke tunne oli, et neid ei huvita, kui inimesel on valus (saan aru, kui on palju hädalisi ootamas, aga seal oli vaikus, oleks võinud kiiremini teha), et nad ei lase infarktiga patsienti ka enne arsti juurde, kui visiiditasu makstud ning mõttetult bürokraatlik paberimajandus korras.

Veidi umbkeelne arst, kes paistis ka olevat rohkem huvitatud paberimajandusest. “No mis kell see täpselt oli? (mMis siis, et registraator 20 minutit varem täpselt sama küsis.) Mis täpselt juhtus? Kus? Kuidas? Kukkusid? Ah ei kukkunud, kuidas siis?” Okei, ma saan jällegi aru, et on vaja teada, mis ja kuidas juhtus, taustainfo on täpsema diagnoosi panemiseks vajalik, lihtsalt… Tundus, et vigastus ise eriti suurt ei huvita, peaasi, et paberid täidetud saaks. Pani pärast röntgenit diagnoosiks x-nimelise luu murru ning määras raviks neli nädalat kipsi.

Ma muidugi hoiatasin Kaidit, et ta ei arvaks, nagu võiks oma neljanädalase sundpuhkuse pärast mu pulma tulemata jätta ning pean nüüd plaani külalisteraamatut Krati tehtud märkmiku asemel tema kipsi peal pidada… 😛 Aga seda me veel vaatame.

Pärast Kaidi edukat koju transportimist (ei, otse loomulikult ei lubatud meil ratastooli laenata, ehkki Kaidi elas põhimõtteliselt paarisaja meetri kaugusel, nii et pidime takso võtma. OT: ratastoolide peal oli suurelt kiri EMO, mis tundus hiljutise Varblasel käimise valguses hirmus naljakas) jõime tema pool tassikese kihisevat vitamiinijooki (no teate küll, need vees lahustuvad tabletid), mis pidavat olema hea pohmakaennetus ning jalutasime siis lõpuks läbi öise Tallinna kesklinna Marise ühikasse, kuhu jõudsime alles peale kella kolme.

Siis sai hommikuni kitsast narivoodit jagatud ning kella kümnese bussiga sõitsin tagasi Tartusse, kus ees ootas kannatamatu laps, kes ülejäänud päeva suurest rõõmust mul tissi otsas rippus – see oli tal kümne kuu jooksul esimene öö ilma minuta ning ilma tissita magama jääda, aga hoolimata kohatisest virilusest sai Mees temaga ilusasti hakkama, nii et traumad polnud väga suured.

Sihuke tüdrukute õhtu siis. Väike seltskond, vanimad sõbrad, palju alkoholi ja naeru ja toredaid jutte ning tegemisi… Ning jabur õnnetus, mis õhtule oodatust varasema lõpu tegi (Levikasse ei jõudnudki) – et kindlustada sama ere mälestus ka aastaid hiljem, umbes sama, nagu jäi minu 25. sünnipäevast 😛

Oh, aga kõigi nende vannete kõrval, mis mina andma pidin, pressisin ma neilt kõigilt ka välja lubaduse, et nad peavad järgmise 20 aasta jooksul abielluma, nii et ka mina selliseid õhtuid korraldada saaksin. Vaadake, et te siis oma lubadust peate!

Hirmus tore oli üle pika aja nii vabalt sõpradega pidu panna ja alkoholi tarbida ning sama tore oli järmisel päeval tagasi oma pere juurde jõuda – nüüd ei ole vast niipea põhjust viriseda, et mul pole kunagi võimalust pidutseda ja üleüldse pole mul midagi selle vastu, kui edaspidised üritused jäävad öö läbi kestvate orgiate asemel õhtusteks ning ühest liigist alkoholist piisab ka – peaasi, et on hea seltskond. Ja perekond 🙂

Aitäh, et te olemas olete, kallid sõbrad!

Sõbrad ja sulelised

Viimased kaks päeva on möödunud kaootiliselt – olen läbi hekseldanud miljoneid ühikuid infot ja teinud sadu plaane. Juhe kärssab suurejooneliselt. Pikemalt sel teemal veel ei peatuks.

Aga sõpru-sulelisi jätkus neisse päevadesse mitmeid ja see on ütlemata tore.

Eile õhtul tuli Geily öömajale. Nii tore oli vahelduseks kellegagi titejuttu rääkida ja suurt kõhtu katsuda – sihukese igatsuse ajas jälle peale, et hirmus. Ühtlasi sain suurest kotitäiest lasteriietest lahti. Teine veel ootab – kes tahab? 😀

Täna tuli Maris külla, peesitasime Toomel varemete juures päikese käes ja pidasime piknikku väikse veiniga. Hiljem tulid Vaska & co tartust läbi, nendega sai Pierre’is mõnus söömaaeg maha peetud.

Nii palju emotsioone, nii lühike sissekanne. Peate mulle andeks andma, mõtted on mujal.

Ja nüüd ongi aeg magama minna.

EDIT kaks tundi hiljem: ei saa mitte magama, oleme Inglise-Kadriga MSNis mitu tundi juttu vestnud. No mis sa hing teed, kui jutt otsa ei saa ja on nii palju ühiseid mõtteid? Veel üks meeldiv sõber-suleline viimaste päevade listi täienduseks. Minu ümber on nii palju toredaid inimesi!

Viis päeva levist väljas ehk Taku-Kadri ja Krohvi-Kadri tegemistest Võrumaa metsas ehk kuidas Tikker ja KatuUK Elusäde suvepäevadel käisid

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas Mehe postkasti potsatas uudis sellisest huvitavast üritusest, mis oli puhta tasuta ning lubas tutvustada ökoehituse algtõdesid. Mina muidugi kiunusin suurest rõõmust ja ütlesin, et lähme-lähme-lähme.

See kõik oli juba millalgi juulis ja siis me polnud vahepeal kindlad, kas me üldse saame minna ja siis me nägime, et teised kuupäevad olid veel ja kuni viimse hetkeni polnud kindel, kas saab sel ajal, kui me tahame, aga lõpuks ikka sai ja nii me pakkisimegi oma seitse (pigem küll seitsesada) asja kokku ja läksime Võrumaale, täpsemalt Pähni looduskaitsealale.

Ökoehitusega tegi meid tuttavaks Allan Natuurehitusest. Nokitsesime majas, millest peaks saama muuseum. Saime kõik savikrohvi seina panna:

Mina veetsin küll rohkem aega Plikat kantseldades kui remonti tehes, aga aeg-ajalt õnnestus mulgi näpp saviseks saada, sest meil oli kaasas hea sõber Manduca (mh, et siis kandekott):

Väljasõit

Jõudsime eile õhtul lõpuks Haidele külla (plaanid olid põhimõtteliselt juba ammu, aga meie plaanid teadagi alati venivad 😀 ) – et lõppema hakkavat suve ära kasutada, natuke grillida ja saunas käia. Tegelikkuses nägi see välja muidugi nii, et meie jutlesime toas, kuniks liha väljas grillis ja ennast “iseenesest” tuppa tõi ning saunas käisid ainult mehed – seda poole ööni, nii et Meest ma õhtu teise poole jooksul praktiliselt ei näinudki.

Täna hommikul avastasin, et ma ei teinud mitte ühtegi fotot. Mitte ühtegi! Mõtted olid ilmselt mujal, kogu aeg sai muudkui juttu räägitud, laps tegutses omaette. Muuseas lõhkus Haidel mingi teleka juhtme ära – väike paharett.

Tartus on mõnus elada, aga nii tore oli natukeseks veel väiksemas linnas olla. Mulle väikelinna elu täitsa meeldiks, ma arvan, aga sellegipoolest ei lähe me vist Tartust niipea kuskile.

Lisaboonustena avastasin, et Plikal on kaheksas hammas pea välja pistnud (see on see Jõgeva õhk, ma ütlen!) ning täna hommikul ei jõudnudki piletimüüja meieni (ise ka ometi otsima ei lähe, eks), nii et säästsime paugust 68 krooni. Sweet!

Ahjaa, tagasiteel tuli veel rongis meelde, et ristimise pildid, mis ma Haide jaoks mälupulgale tõmbasin, jäid ka andmata – tassisin pulga sama targalt koju tagasi. Mu mälu pole vist enam see, mis vanasti 😛 Aga noh, järgmine kord siis.

Scroll to Top