seltsielu

Krissu käis mul täna külas ning tõi koos koogiga külakostiks ka kolm pudelit mahelimonaadi. Oleme neid poes vahel nillinud, aga kuna oleme pigem mahla- kui limpsisõbrad, siis pole seni ostnud. Nüüd saime lõpuks ometi ära proovida. Cola on täiesti tavaline cola ja sidruni oma on nagu sidruni Fanta (praktiliselt ainus limonaad, mis mulle maitseb – nii palju kui limps mulle üldse maitseda saab. Colat/Pepsit joon ka vahel, apelsini oma veel harvemini, teisi ei võta suu sissegi – traditsioonilist limonaadi näiteks suisa jälestan).

Ma ei mäletagi, millal ma viimati limonaadi jõin 😀 Ilmselt Londonis rämpstoidu juurde – ja seda mitte viimase reisi ajal, vaid siis, kui veel püsivalt seal elasime. Nii et pikk aeg on möödas. Tegelikult on limps vahel harva päris tore – junk foodi juurde sobib hästi, tänasel kuumal päeval oli ka mõnusaks värskenduseks.

Ise joome edaspidigi mahla ja katsume oma lapse ka mahlasõbraks kasvatada (minu limonaadivaenulikkuse taga on mu ema edukad kasvatusmeetodid ja selle eest olen ma talle ütlemata tänulik), aga kui ta peaks limpsi tahtma, siis ostan kindlasti mahedat. Natukenegi tervislikum. Palju talle nagunii ei annaks 😛

Apelsini oma on veel külmkapis, saame homme ka maiustada.

Ja Krissuga oli ütlemata tore maast-ilmast rääkida – jutt ei lõppe meil kunagi otsa.