Oh, ega ma ei maininudki teile varem peamist põhjust, miks me üldse Rootsi tulime. Nojaa, jõulud muidugi ka, see on ju igati kohane, et pere on jõulude ajal koos. Aga oli veel põhjuseid, tähtsamaidki 😛
Õeke on nüüd abielunaine 🙂
Üks enam-vähem normaalne pilt tehti isegi meist. Pärast kõiki neid printsessipilte pole see muidugi midagi nii erilist, aga… No pruut peabki ju põhitähelepanu saama 😛
Oh, tänane päev oli niiii lahe! Evely juures oli nii ilus, neil on tõeliselt kena ja kodune elamine. Jõulukaunistused ja -tuled igal pool, elav tuli kaminas, hõõgvein ja jõululaulud… Esimest korda tuli ka minule natuke jõulutunnet.
Ja Evely oli meile peene söögilaua valmis sättinud ja küpsetas veel kooki ka ja… Oeh… Hellitati mind täna, täiega!
Tore oli olla üksi väljas… Istuda sõpradega, juua veini, rääkida juttu ja heegeldada. Selliseid päevi peaks tihemini olema!
Ma ei ole viimased kuud eriti väljas käinud, seda võrdselt nii omaenese mugavuse kui rahapuuduse tõttu (hm, viimane on vist isegi olulisem põhjus). Nii harva, kui ma ka sõpradega kokku saan, teen seda ikka siis, kui Abikaasa on tööl, tema vaba aja jätan pigem perekondlike tegevuste tarbeks.
Sellest kõigest tulenevalt ma ei mäletagi päris täpselt, millal ma viimati kuskil ilma lapseta käisin. Hea küll, kui õeke oktoobri alguses Londonis oli, siis ühel reede õhtul jätsime lapse Abikaasa hoolde ja läksime kesklinna Iirisega kokku saama. Enne seda vist tüdrukute õhtu. enne seda… Jumal teab.
Aga Iiris kutsus mind tänaseks Evely juurde käsitööd tegema 😀 Kuduma, heegeldama, teed jooma, klatšima, mida iganes 😛 Kuna meil Abikaasaga nagunii midagi plaanis polnud, oleks ilmselt selle päeva muidu samamoodi maha molutanud, niisiis otsustasin Plika Abikaasa hoolde jätta ja minna. ÜKSINDA.
Oh, päris veider tunne on. Kas ma saan tõesti sõita poolteist tundi (mhm, kokku kolm) ühistranspordis ning kõik see aeg rahus lugeda, ilma et peaks pidevalt üht kannatamatut rüblikut lõbustama ja vaatama, et käru kellelegi ette ei jää? Imeline!
Naljakas, üldiselt ma ei armasta neid Londoni vahemaid. Aga nüüd järsku tundub võimalus ilma lapseta bussis, metroos ja rongis istuda (jajaa, Evely elab kaugel, just sellises järjekorras ma nendega sõitma pean) ning segamatult raamatut lugeda vägagi ahvatlevana.
Lapsevanema rõõmud 🙂
…külalised jälle läinud. Abikaasa sõidutas nad öösel lennujaama.
Väga vahvad kolm päeva olid, ma pean tunnistama. Peamiselt sellepärast, et vastupidiselt tavalisele ei üritanudki ma selle aja jooksul midagi koristada või kuidagi muud moodi kasulik olla – neid oli nii palju, et kord poleks nagunii püsinud ja söögi tegemine jäi ka nende endi mureks. Mis tähendas hoopis, et meie pääsesime kolm päeva köögitoimkonnast ja saime teiste tehtud toite nautida – Abikaasa vanem õde on ju suisa kokk, sugulane teeb ka hea meelega süüa. Nii et meie võõrustamine piirdus öömaja andmisega 😛
Tore oli omada seltskonda, kellega shoppamas käia (no mulle lihtsalt üksi ei meeldi, eriti mitte lapsega). Ja Plikal oli ka lõbus, sest kõik muudkui tegelesid temaga ja pöörasid talle tähelepanu. Seekordne võõristusperiood on õnneks möödas, oli rõõmsalt nõus kõigi süles olema.
Eile käisime hoolimata närusest ilmast South Bankil jalutamas – alustasime Big Beni juurest, läksime sealt kohe üle silla ja siis lõunakaldal kuni Tower Bridge’ni välja. Ma polegi kordagi kogu seda maad lõuna poolt jalutanud – kogu aeg ei saanud sugugi jõe äärt pidi, vahepeal pidime kenasid ringe tegema. Kui lõpetasime, oli väljas pime, kell viis ja tipptund käes. Ja mina vandusin endale, et ma ei lähe enam MITTE KUNAGI s*ta ilmaga turisti mängima, vaid saadan külalised omapäi, kui nad tingimata tahavad. Aga no tegelikult oli enamik ajast siiski lõbus ja jalutamine on ju hea trenn.
Täna asusin siis lõpuks koristama. Kõige suurema jamaga sain ühele poole, aga palju oleks veel teha. Ei viitsi enam, aga no ega midagi ei juhtu, kui homme jätkan.
Aga panen siis lõpetuseks mõned pildid ka.
Lasin ennast ühele tüüpilisele turistikale vedada, millest ma tavaliselt hoidun nagu tikutulest 😀
Üks eriti ülbe kajakas, kes inimesi sugugi ei kartnud ja lasi neil väga lähedale tulla:
South Bankil on ikka igasugu tegelasi, kes erinevate nippidega üritavad tähelepanu püüda ja raha teenida. See “nähtamatu” tüüp oli üle pika aja tõeliselt lõbustav. Sättis seal ennast kogu aeg, pühkis nähtamatut nina, vaatas ennast peeglist jne:
Mööduvalt mendilt sai küsitud, kas tohib puu otsast muna kaasa võtta. Ment irvitas ja ütles, et võta, kui ulatad. Eriti ei ulatanud 😀 Hiljem leidsime siiski ühe puu, mille oksad olid nii madalad, et ma sain hüpates otsa pihku ja seda tirides muna kah kätte.
Juba hommikul kõlistas postiljon ukse taga ja tõi veel ühe kingituse Kessult. Kaarti, muide, juures polnud (kui oleks pidanud olema), saatelehel lihtsalt õnnesoovid, mille täpitähtede asemel oli kastirida. Päris peen. Kink ise on siin pildil vasakul, paremal on Iirise kink 😀 Jajaa, ühe põhimõttega asjad, aga no erinevad ju ja mõlemad väga ägedad. Seda kergem on mul nüüd sisse viia süsteem, et panen pooled mänguasjad ära ja siis iga nädal vahetan… No et Plikal huvitavam oleks 😛
Päeval oli tegemist küllaga, oli ju vaja valmistuda – käisime suures Sainsbury’s tordimaterjali ostmas ja mütse otsimas. No mul oli kontseptsioon, et on vaja teha Kessule foto punase paberiga vooderdatud karbis istuvast lapsest, kellel on see sünnipäevamüts peas. Otsisin eile õhtul vähemalt kuuest high streeti poest, ainult ühes oli I love football variant, keeldusin 😛 Täna õnneks leidsin, no ja kuna neid ühekaupa ju ei saa, saime kõik mütsid… Aga sellest hiljem.
Kuna ma olin Iirise külla kutsunud (Abikaasa pidi ta arvutit putitama ja tal oli just õigel ajal vaba päev, keegi oli ometi vaja torti sööma kutsuda!), siis tekkis kohe vajadus koristada, nii ma siis kraamisin mitu tundi.
Vahepeal tulid Haidelt imeilusad lilled:
Tordi tegemisega oli ka paras kammaljaa – ma pole ju nii ammu midagi sellist teinud, siinmaal üldse mitte kunagi. Kuna mul siin ümmargust koogivormi polnud ja ma ei tundnud üleüldse valmisolekut hakata biskviiti küpsetama (aga tahtsin just seda), siis ostsin poest valmis põhjad. Eestis tegin taolist torti tavaliselt vahukoore või kohupiima ja ploomikompotiga, täna otsustasin virsikukompoti ja custardi kasuks (hahaa, eesti keelde tõlgituna on see vist keedukreem, mis kõlab nii halvasti, et ma ei tõlgi!). Ja siis veel muidugi maasikad. Absoluutselt ei suutnud otsustada, kui palju kogu seda kraami vaja minna võiks, ostsin siis igaks juhuks hirmsa varuga. Kokku keerasin kõik need asjad veerand tunniga. Ja siis juba tuligi Iiris.
Kohe varsti jõudis Abikaasa ka koju ja üksmeelsel nõudmisel asusime pikema jututa tordi kallale. Kui ma olin seda tehes mõelnud, et kes selle kõik küll ära sööb, hiigelsuur ju, siis sõime kõik (st Plika sõi küll meie taldrikust) kaks suurt tükki ja ainult veerand torti jäigi alles 😛
Ülejäänud õhtu putitas Abikaasa Iirise arvutit ning meie tegelesime käsitööga. Iirisel on viimasel ajal kudumisvaimustus ja ta ajas mulle ka isu peale. Mina üritasin tema juhendusel kilekottidest heegeldada. Kuna see on mul tõenäoliselt üle kümne aasta esimene kord heegelnõel kätte võtta (varrastega oleks sama lugu), siis loen esimese katsetuse eduliseks: heegeldasin vannituppa seebialuse. Nats lopergune ju sai, aga siiski 😀
Nüüd peab kohe mõtlema, mis järgmiseks teha. ja kududa tahaks ka… Salliga saan ju ikka hakkama!
Igal juhul oli tore päev. Ja keegi ei saa öelda, et ma ei viitsinud oma lapse sünnipäevaks torti teha. Mis siis, et patuga pooleks. Küll ma arenen 😛