suhted

Jajaa, pidin voodisse lakke vahtima minema, aga hambaid pestes tuli mõte, et võiksin ka siia kirja panna loo, mida just ennist MSNis Annekale rääkisin. Ta nimelt küsis, kuidas me Abikaasaga tuttavaks saime – blogisse ilmus ta “eikuskilt” ilma igasuguse selgituseta, üks hetk lihtsalt oli ja kõik.

Noo, toona ei olnud alguses põhjust midagi kirjutada, siis oli sihuke seebiooper, et väga avalikult ei saanud midagi kirjutada, nüüdseks on aga üle kolme aasta möödas, nii et nimesid nimetamata võib üldsõnaliselt meie kohtumise ja kokku saamise/jäämise mälestused kirja panna küll, ei tohiks enam kellegi varbale astuda 🙂

See oli kevad 2007. Mina kolisin Londonisse 28. märtsil, Abikaasaga kohtusin pea kuu hiljem – 21. aprillil, tema 26. sünnipäeval.

Alguses olid lood aga hoopis nii, et millalgi aprilli esimeses pooles, kui ma kurtsin blogis välismaal elu alustamise raskuste üle, jättis mulle kommentaari üks kunagine kolleeg, keda ma olin reaalselt näinud vaid korra varem firma jõulupeol ning ega me sealgi ei suhelnud, lihtsalt nägu oli meeles. Tema oli ka Londonis ja kutsus mind jooma. Mina siis muidugi läksin. Viis päeva järjest jõin 😀 No ja üleüldises plaanis me veetsime järgmised kaks ja pool nädalat lõbusalt aega. Mhm, sebisime ka.

Selle kahe ja poole nädala keskel ma kohtusingi Abikaasaga, kes oli paariks nädalaks Londonisse sõpradele külla tulnud. Olime meie ühise sõbra pool, kus kõik päevased pargis joomised tihti lõpu leidsid – no neil oli omaette elamine, sai ööseks jääda ja nii edasi.

Kui ma Abikaasat nägin, mõtlesin esimese asjana umbes nii: krt, miks Swammil peavad nii pandavad sõbrad olema. Kunagi hiljem meie kohtumist meenutades ütles Abikaasa, et tema esimene mõte olla olnud: kes see ilus tüdruk on. Nii et ma ütleks, tõmme oli esimesest silmapilgust ja vastastikune. Mitte et me oleks kumbki lasknud seda kuidagi välja paista 😛 Meie esimese tutvusnädala jooksul olin mina koos Swammiga, Abikaasa oli lihtsalt samas seltskonnas.

Aga siis läks Swamm mitmeks nädalaks Kanaaridele. Ma olin temaga küll meeldivalt aega veetnud ja mõtisklenud, kas sellest võiks midagi enamat tulla, aga kuna ta käitus minuga enne äraminekut võrdlemisi hoolimatult ega näidanud üles huvi kokku saada, siis ei tundnud ka mina ennast kuidagimoodi süüdlasena, kui Abikaasaga nädal hiljem asjad käest ära läksid. Sest meil polnud ju suhet ega midagi.

Ühesõnaga jah, Swamm läks ära, Abikaasa kutsus mind paar päeva hiljem jooma, veel paar päeva hiljem võtsin kutse vastu, ühe korra vist käisime nö sõpradena väljas, teist korda aga sai sellesama ühise sõbra juurde taas ööseks jäädud, meil oli kahepeale ainult üks magamiskott… Ja ülejäänu on juba minevik. Ma ise poleks midagi algatanud, aga ega ma talle absoluutselt vastu ei pannud 😀

Oo, millalgi hiljem sain muidugi teada, et Abikaasat ootab Eestis naine. No tõesti, varem see jutuks ei tulnud, nii et mina ennast kuidagi süüdlasena ei tundnud. Nii palju, kui ma hiljem teiste juttudest aru sain, oleks see suhe juba ammu lõppema pidanud, lihtsalt mugavusest oldi veel koos… Kuna minu ja Abikaasa vahel läksid asjad õige kiiresti õige tõsiseks, siis ma muidugi palusin tal kiiremas korras vanale suhtele lõpp teha ja tehtud see ka sai. Nii palju siis paarinädalasest külaskäigust – Eestisse jõudis Abikaasa uuesti alles detsembris, siis juba koos minuga 🙂

See oli esimene osa seebiooperist, naine oli alguses ikka päris tige. Arusaadav, ma oleks sarnases olukorras ka olnud. Samas leidis ta endale üsna kähku uue kaaslase (kellega ta senimaani õnnelikult koos on) ning nentis siis ka ise, et suhte lõpetamine oli õige tegu. No midagi sellist, ma ju ka täpselt ei mäleta, eks ma kelleltki toona midagi kuulsin, ise ma olen teda siiani ainult paar-kolm korda näinud.

Nojah, aga paari nädala pärast tuli Swamm tagasi, siis tuli teine osa seebiooperist ehk väidetavalt olla ma talle ikka väga meeldinud. Ah, ma ei viitsigi seda pikemalt lahata, oli parasjagu draamat ja pisaraid (hm, minu pisaraid siis küll, ei mäleta, et poisid oleks vesistanud), Abikaasa elas ju Swammiga koos, mina seal mõnda aega nägu näidata ei tohtinud… Aga ma olen siiani kindel, et see oli Swammi solvatud uhkus, mitte tunded minu vastu, mis peamist rolli mängis.

No ja paar kuud hiljem kolisime juba kõik kokku. Ja Swamm on uskumatu ja jabur ja lahe tüüp, kellega me nii erinevad oleme, et meie suhtest poleks nagunii asja saanud. Ja nüüdseks on ta juba pikka aega koos oma elu armastusega – hiljuti potsatas Abikaasa postkasti nende pulmakutse.

Ega rohkem vist polegi midagi kirjutada. Keeruline algus, ilus lõpp. Usun, et kõik kunagise seebiooperi osapooled on tulemusega siiralt rahul ja oma praeguste kaaslastega õnnelikud.

Naljakas on see, et me olime Abikaasaga ühes linnas üles kasvanud, teineteisest 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel elanud, ühel ajal Tartus õppinud… Aga mitte kordagi teadlikult kohtunud. Selleks, et kokku saada ja üksteist leida, oli vaja meil Londonisse tulla. Ja nüüd, aastaid hiljem, oleme ringiga tagasi kodulinnas. Kui see ei ole saatus, mis siis veel?

Aga tore oli seda aega meelde tuletada küll. Kui kedagi huvitab, siis igasugu mõistujuttu sai selle suhte sünni kohta kirjutatud küllaga, alates mai algusest 2007. Head lugemist 😉

Meil on Abikaasaga tähtpäev, oleme tänaseks kolm aastat koos olnud 🙂 Ei tähistanud küll kuidagi, aga minu jaoks oli piisavalt eriline juba see, et ta Plikat töö juures hoidis. Noo, nüüd oleme abielus, pulma-aastapäev on seega vist olulisem ka. Aga eks ikka on hea arvet pidada ka koos oldud aja üle – põhimõtteliselt lihtsalt rohkem põhjust pidutseda 😉

Marisega üle pika aja Angelis käies (hiinakat söömas ja mu endises töökohas kohvi joomas) ning üle veel pikema aja sinna kesklinnast metroo asemel nr 73 bussiga sõites (see oli mu kunagine kodubuss – päris alguses, kui metroole veel raha ei raatsinud kulutada) sai vanu aegu meelde tuletatud ja nostalgitsetud…

Kuidas me Abikaasa sünnipäeval esimest korda kohtusime. Kuidas paar nädalat hiljem asi käest ära läks ning jätkus hoolimata seebiooperist, mis sellega algselt kaasnes, aga õige pea õnneks maha rahunes. Kuidas me elasime üksteisest nii meeletult kaugel, et kokkusaamine oli raskendatud. Raha oli vähe, kahe bussiga kohale jõudmine võttis vähemalt poolteist tundi, tipptunni ajal pigem kaks…

Abikaasa elas toona lõunas, Brixtonis, sõbraga karavanis, kuhu mina ei mahtunud kuidagi külla tulema. Mina elasin Iirise ja Kayga põhjas, Stoke Newingtonis, ühe magamistoaga korteris, mis tähendas, et nendel oli eraldi tuba ja mina magasin selles ruumis, mis oli ka ühtlasi köök ja esik – alguses põrandal, hiljem üheinimesevoodis.

Aga me olime siis nii noored ja armunud, et ei lasknud ennast sellest kõigest häirida.

Kaks kuud hiljem kolisime kokku ja veel pool aastat hiljem jäin juba rasedaks. Tõepoolest, Plika teadis, millal tulla – olen siiani arvamusel, et me oleksime muidu teatavate erimeelsuste pärast varem või hiljem lahku läinud. Aga vanemateks saamine ajendas meid mõlemaid ennast muutma ja oma suhte kallal tööd tegema… Ning see kõik tuli päris hästi välja 🙂

Nii et poolteist aastat pärast kohtumist saime esimese lapse, sellest pea aasta hiljem abiellusime ning paar kuud hiljem jäin uuesti rasedaks. Seekord juba väga plaanitult 🙂

Ja ausõna, ma olen õnnelik. Hirmus õnnelik. Ei möödu päevagi, kui ma seda ei tõdeks ja selle eest piiritult tänulik poleks. Jaa, muidugi on igasugu pisiasju, mille pärast me vahel nääkleme, aga kõik suured ja olulised asjad on suurepärased. Mina näen meid küll vaimusilmas trobikonda lapsi üles kasvatamas ja koos vanaks saamas. Et siis pensionäridena karavaniga ümbermaailmareisile minna 😛