suhted

Ikka ja jälle jõuan ma ringiga tagasi selleni, et mul on komme iseenesele häda kaela tõmmata. Kui midagi vähegi olulisemat tulemas on, hakkan ma plaanima ja ette kujutama, kuidas see kõik välja kukkuda võiks. Ja kuna mul on äärmiselt elav kujutlusvõime, siis ma ei saa sinna midagi parata, et ma muudkui mõtlen ja mõtlen ja analüüsin üle ja üritan küll endale selgeks teha, et kõige ohutum oleks üldse mitte midagi loota ega plaanida, sest siis ei pea pettuma, aga see ei õnnestu. Mitte kunagi. Okei, ilmselt mõni harv kord on peaaegu õnnestunud, aga isegi kui ma miskit ei looda, siis olen lõpuks ikka veidi pettunud, et midagi ei juhtunudki.

Ühest küljest on mul tunne, et ma olen ise isekas ja nõme, et ma nii palju ette kujutan. Nõuan, aga ei räägi sellest, ise ei tee midagi, aga ootan kõike jne. Teisest küljest jõuan lõpuks ikka selleni, et mõned asjad on (vähemalt peaksid olema) elementaarsed ja vahel ju siiski võiks.

Ja ehkki kõige kergem oleks tõepoolest üldse mitte loota ja mõelda, lihtsalt ignoreerida… Siis ma ei oska. Ma ei oska seda kohe üldse. Ma olen proovinud, korduvalt – tulutu ettevõtmine. Igavene idealist ja optimist nagu ma olen – alati jõuan lõpuks selleni, et vast seekord on parem. Enamasti ei ole.

Asi pole isegi selles, et ma oleks endale millestki nii üksikasjaliku ja ideaalse kujutluspildi loonud, et selle täitumine üldse reaalne pole. Ma mõtlen liiga palju, jaa, aga üldiselt loodan ma lihtsalt midagi ilusat. Miskipärast aga ei tule sellise lootuse peale kunagi midagi ilusat. Paremal juhul võib-olla pärast tülitsemist natukene, halvemal juhul sedagi mitte.

Ega’s midagi. Eks ma lihtsalt üritan edaspidigi mitte mõelda. Äkki kunagi tuleb välja ka. Harjutamine tegevat meistriks.

Ma juba kardan järgmisi kordi.

Mees läheb kell üheksa korraks sõbrale appi ja arvab ennast poole üheteistkümneks kodus olevat. Enne äraminekut annab veel naisele korralduse kätte, et selleks ajaks, kui ta koju tagasi jõuab, olgu pomelo puhastatud ja sekspesu seljas.

Kuna naisel, kel iseenesest on valentinipäevast kui sellisest juba aastaid sügavalt ükskõik, pole hetkel midagi paremat teha, laps magab ammuilma rahulikult ja tõsi on ka see, et pärast lapse sündi pole neid seksikaid rahulikult omaette olemise õhtuid ühtki olnud (seksi jaoks näpistab ikka aega, eks, ega kuival ei ole – lihtsalt seda rahulikult võtmise ja teineteise nautimise aega pole siiani leidnud), võtab ta tõepoolest sõnasabast kinni, panebki korseti (jajaa, korseti! Üksinda!) selga, kummiga sukad jalga, lõhnastab ennast ja paneb isegi küünlad põlema (sest no kui on sekspesu, peab ju ometi olema romantika, pealegi – mis sa keset talve pesuväel korteris ikka muidu ringi jooksed, soe peab olema).

Mees helistab kell üksteist ja teatab, et ta ei tulegi koju – sõbral olevat klubis ainult üks baarmen tööl ja seega abi vaja. Naine üritab küll vihjata, et pole ehk kõige õigem ajastus ning kaotus on peamiselt mehepoolne, aga mehele ei paista see kohale jõudvat.

Ainus lubadus, mille naine saab, on see, et “mees võib ehk enda kasimiseks korra kodust läbi tulla, aga võib-olla saab ta seda ka klubis teha” – nojah, ilmselt mahuks kasimise vahele üks kähkukas kah, aga hetkeolukorras poleks see päriselt SEE.

Olukorda sõna-sõnalt lahti seletama naine mehele siiski ei hakka, sest üllatuse kui sellise mõte on eelneva peale juba nagunii kadunud ja meeleolu samamoodi.

Nii see naine siis istub üksinda ja mõtleb, kas nutta või naerda. Ei oska nagu kumbagi teha.

Ürita siis veel mehele üllatust teha või mis. Ega vist enam ei ürita küll…

EDIT: Mees tuleb tõepoolest koju, heidab üleslöödud naisele ükskõikse pilgu, teatab hajameelselt: “Anna andeks, kallis, mul polnud üldse niiviisi plaanis”, viskab kõik riided diivanile hunnikusse ja kiirustab duši alla. Isegi mitte ühte heakskiitvat pilku ega ettepanekut kähkukaks. Selle peale ei oska naine muud teha, kui nukralt teise tuppa minna, sekspesu mugava hommikumantli ja villaste sokkide vastu vahetada ning tõdeda, et selliste üllatuste tegemise isu on tema jaoks nüüd küll väga pikaks ajaks kadunud.