suhted

Kaks aastat tagasi

IMG_6464

Hommikul lasti mul kauem magada. Kui ma ükskord peale üheksat ennast Plika virina peale voodist välja vedasin ja imestasin, kuidas Abikaasa teadis nii täpselt kohvi valmis teha, sain vastuseks, et kui lapsed poleks oma kisaga mind varem üles ajanud, oleks ma selle voodisse saanud. Pannkoogid olid ka 🙂

Lõuna paiku sattusime täiesti plaanimatult koristushoogu – Abikaasa puhastas täiesti omaalgatuslikult põrandaid ja küüris vannituba, kuniks mina kõike muud sättisin. Töö kiire ja korralik!

Aasta tagasi jäi termides käimata, nüüd sai see siis lõpuks ära tehtud. Ema valvas põnne, meie mõnulesime kõigepealt saunades ja basseinides (tänu auru- ja soolasaunale on nahk nüüd siidpehme, mmmõnus) ning lõpuks käisime Paradiisis õhtust söömas.

Järgmisel aastal õnnestub ehk öö ka kuskil mujal veeta 😛

Tahtsite probleeme või?

Las ma räägin teile vahelduseks milleski negatiivsemast ka. Asjast, mis meie pereelus ja suhtes ikka ja jälle probleeme tekitab – kaugelt tihemini, kui see mulle meeldiks.

Abikaasa suutmatusest kellaaegadest kinni pidada, õigeks ajaks koju jõuda, oma hilinemistest teada anda.

Minu jaoks on äärmiselt elementaarne ja iseenestmõistetav see, et kui kaks inimest elavad koos, siis nad teavad, millal teist koju oodata. Regulaarse graafikuga töö puhul on selleks vaikimisi tööpäeva lõpp, mis Abikaasal on hetkel näiteks pool viis. Kui ta mulle ise midagi muud teada ei anna, siis eeldan, et kolmveerand viieks on ta kodus. No hea küll, viieni olen veel suhteliselt rahulik. Töö ja kodu vahemaa, eks, on vaid paar minutit rattasõitu.

Hästi tavaline on see, et ma ootan poole kuue või kuueni ja helistan lõpuks ise. Paremal juhul on ta just siis koju tulemas, halvemal juhul ütleb, et tal läheb veel veidi aega, kõige halvemal juhul lubab, et hakkab kohe tulema ja pole tunni aja pärast ikka veel kodus.

Appi, kuidas ma selliste asjade peale närvi lähen! Ma saan täiesti aru, et tööpäeva lõpp võib venida, praegusel tööl juhtub seda tihti, see on paratamatus. Aga sel juhul ma tõesti eeldan, et ta ANNAB MULLE SELLEST TEADA. Kui ta teab kell pool viis, et ta viieks koju ei jõua, siis kurat võtaks, helistagu. Hea küll, vahel loodab, et jõuab, aga avastab kell viis, et läheb kauem – helistagu kasvõi siis. Kui lubab, et läheb nii palju kauem ja läheb rohkem, HELISTAGU UUESTI. Aga lihtsalt oodata ja loota, et ehk varsti pääseb koju, mis ma ikka oma naisele helistan, et öelda – läheb kauem… ARGH.

Okei, liigume töö juurest edasi, eraelule. Ega ta ju tihti mujal ei käigi… No ma olen harjunud ja sellega arvestanud, et kui ta lubab kiirelt-kiirelt korra vanaema juurest läbi käia vms, siis ta unustab ennast jutustama ja lubatud aja võib kahega korrutada.

Aga no viimane näide elust enesest, mille pärast ma siin praegu üldse kirjutan. Eile enne Tartusse minekut rääkis ta, et vast päris lõunaks tagasi ei jõua, aga üritab igal juhul võimalikult kiiresti koju tulla. Nüüd on kell POOL VIIS ÕHTUL. Ta ei ole isegi mitte helistanud. Mina ka ei helista, juba põhimõtte pärast.

Krt, ma ju saaks aru, et pidu venis järgmisesse päeva, et ta tahab kauemaks jääda, või et ta näiteks pidutses terve öö ja magas seega pool päeva maha. Ma kuni kella üheni võtsin kohe väga rahulikult, täitsa vabalt võis ju veel magada. Aga nüüd? Vaevalt. Pidutse, jää kauemaks, maga pool päeva maha… Aga kui sa ükskord üles ärkad, siis HELISTA, kurat võtaks. Anna teada, et kõik on korras, millal on plaanis tagasi tulema hakata. Kasvõi sedagi, et kuule, meil on siin nii lõbus, ma tahaks teiseks ööks ka Tartusse jääda.

Me oleme siin lastega suurepäraselt hakkama saanud, saaks vabalt ühe päeva veel. Kui ta oleks helistanud ja öelnud, et tal läheb kauem või et ta tahaks päev kauemaks jääda – ma oleks kahtlemata olnud pettunud, aga mis seal ikka. Kui ta aga lihtsalt ei helistagi, siis ma tunnen ennast ikka üsna s*tasti – ja kui ta lõpuks peaks suvatsema helistada, et öelda: mul läheb kauem, ma jään päev kauemaks… Vat siis ilmselt plahvataks see kogu päeva jooksul kogunenud pettumus välja ja nii ma olekski klassikaline irisev naine, kes ei kannata seda, et mees ilma temata kuskil pidutseb või ennast hästi tunneb.

Ja nii on liiga tihti. Liiga kuradi tihti. Millest on nii kuradi kahju, sest tegelikult ei ole ju asi selles, et ma ei saaks aru, et vahel on vaja kauem töötada või vahel on sõpradega nii lõbus, et tahaks kauemaks pittu jääda. Ma saan aru, ma saan suurepäraselt aru. Aga kui mulle sellest õigel ajal teada ei anta, vaid igasuguste helistamistega üle igasuguse piiri venitatakse, vat nii kaugele ma veel oma flegmaatilisust arendanud pole, et ma suudaks siis rahulikuks jääda, kogu solvumise alla neelata ja öelda: aga muidugi, kallis mees, mida iganes soovid.

Nii ma siis tundungi näägutava naisena, kuigi probleem on hoopis suutmatuses aega planeerida ja plaanimuutustest õigel ajal teada anda.

Selle probleemi puhu on äärmiselt raske rakendada oma tavapärast positiivset suhtumist ehk loota alati parimat. Seda ma enamik ajast teengi ja tihti need lootused ei õigusta ennast. Ja see omakorda tekitab minus frustratsiooni ning tulevad jälle tülid. Tundub, nagu oleks kohasem eeldada alati halvimat – et nagunii tal läheb jälle kauem, nagunii ta ei helista. Aga ma ei taha nii negatiivselt mõelda, see ju tõmbabki negatiivsust ligi! Kui lubatud ajast on aga tund(e) möödas ja ta helistanud pole, siis ma küll tõepoolest jõuan lõpuks ikka selliste mõteteni – jälle ta, raisk, tegi nii… Ja ma ei taha neid mõtteid mõelda, aga lõpuks ma lihtsalt ei suuda.

Öeldakse, et paarisuhtes olles ei tasu proovida teist muuta, peab võtma teda sellisena, nagu ta on, asjaoludega leppima. No selle probleemi puhul pole leppimine minu meelest õigustatud. Minu meelest pole suutmatus oma hilinemistest teada anda mitte paratamatu iseloomuomadus, vaid lihtne hoolimatus, minu mitte austamine, oma pere ja abikaasa soovidega mitte arvestamine.

Hajameelsusega on võimalik võidelda – kui muidu ei tule tõesti meelde õigel ajal kella vaadata, siis pane kasvõi meelespea või äratuskell, mis tuletaks meelde, et tööpäev on läbi, või et ma lubasin sel kellaajal helistada või koju jõuda. No tõesti, noh.

Minu meelest ei ole see normaalne, et ma pidevalt istun ja ootan, sest mulle lubatakse üht, aga ei täideta seda lubadust ning ei helistata, et öelda, mis muutunud on. Väga kurb on rõõmustada, et mees tuleb varsti koju, kui see rõõm muutub tihti pettumuseks, kui JÄLLE pole ei meest ega ka selgitavat kõnet.

Kõige hullem on see, et ma mitte ainult ei pettu, vaid paljudel puhkudel hakkan ka muretsema – kas kõik on ikka korras, ega midagi juhtunud pole.

Ja enda meelest olen ma temaga sellest korduvalt rääkinud. Ma ei tea, mida teha, et see kohale jõuaks. Et ta lõpuks aru saaks, kui vastiku tunde see minus tekitab. Aga noh, võib ju alati loota, et kui tal on võimalust seda praegust postitust rahulikult lugeda ja analüüsida, äkki siis jõuab kohale. Äkki tõesti olen oma vajadustest siiani andnud teada vaid vihaste sõneluste käigus, sel kombel on need ju kerged ununema.

Ennäe imet, kes just koju jõudis. Ta olevat oma sõpradest lahku läinud, et 12.45 bussile jõuda, sellest maha jäänud, aku oli samal ajal tühjaks saanud ja siis polnud enam ühtki sõpra üles leidnud. Lõpuks oli ühte kohanud ja temaga järgmise bussini aega veetnud. Kui küsisin, kas tal ei tulnud pähe sellelt sõbralt telefoni laenata, et mulle asjaoludest teada anda, või hommikul pärast ärkamist helistada, et öelda: kõik on korras, plaanin tulla selle bussiga… Sain vastuseks, et ei tulnud pähe.

WE HAVE A F*CKING PROBLEM, SHERLOCK.

Mehed 😛

Kes neid tähtpäevi ikka jõuab meeles pidada

Tänu sellele, et ühes kinnises virtuaalkeskkonnas väikese seltskonnaga tutvumisringi tegime, hakkasin mõtlema, et nüüd oleme Abikaasaga ju küll juba õige pikalt koos… Ja tuli meelde, et meil sai 4. mail neli aastat koos oldud.

Mäletatavasti kohtusime esimest korda Abikaasa 26. sünnipäeval, olime alguses sõbrad ja paar nädalat hiljem läks asi käest ära. Kusjuures seda kuupäeva peaks olema kerge meeles pidada, see on ühtlasi mu väga pikaaegse sõbranna sünnipäev. Talle saatsin sõnumi, et õnnitleda, oma tähtpäev ei tulnud aga meeldegi 😀

Eks võib vist end välja vabandada kiire eluga ja sellega, et kui juba abielus olla, ei olegi muud päevad enam NII olulised.

Aga nelja aasta täitumisel on siiski üks tähenduslik külg ka – nüüd on see meie mõlema kõige pikem suhe 😀 Minu eelmine rekord oli 2a7k, temal vist midagi kolme aastaga (täpselt ei mäleta, igatahes rohkem kui mul).

Vot selline lugu siis. Ehk järgmine aasta on ikka meeles, viisaastakut võiks ometi tähistada!

Mul on maailma parim mees

Oh, kui hea on, Abikaasa on nüüd jälle kodus. Ma ainult eile olin terve päeva üksi (väga edukalt läks, ei saa midagi kurta) ja kohe tuli selline tunne, nagu ta oleks jube pika aja eemal olnud… No tegelikult ma enam ei mäletagi, tal vist läks see nädal veel mõnel õhtul üle tavalise aja.

Igatahes nüüd võttis ta esmaspäeva ka vabaks, meil tuleb kolmepäevane nädalavahetus. Kas saab midagi veel paremat olla?

Ja täna ma terve õhtu kuulasin ja nautisin seda, kuidas ta lastega asjatas – peamiselt muidugi Plikaga, tema nõuab ju rohkem tähelepanu. Ma ei ütle, et ma ennast just halvaks emaks pean ja üht-teist ma Plikaga koos teen ka – vaatan raamatuid, paneme koos puslet kokku ja nii edasi… Aga Abikaasal tuleb igasugu mänge ja müramisi varrukast, lihtsalt loomulik anne. Täna ta laulis lastele “Viisk, põis ja õlekõrs” laulu ning tegi sinna juurde liigutusi, nii et kõik irvitasid… Ja Plikaga võimlesid ja… Ja õhtuti mina ei taha Plikale kunagi unejuttu rääkida, sest mina ei ole kuigi ilmekas (peast) rääkija, samas kui Abikaasal on jällegi loomulik anne. Ta räägib Plikale viimased nädal aega papagoi-muinasjuttu, kus tegelasteks on selle multifilmi omad – ahviplika, elevandipoeg ja boa… Ja ta oskab nii täpselt nende hääli järgi teha 😀 Õnneks on Plika juba ära koolitatud – teab, et kui Abikaasat kodus pole õhtuse rutiini ajal, siis ei ole jutuaega, on ainult lauluaeg. Eile minu käest ei nõudnudki juttu, laulsin talle kogu aja. Seda ma vähemalt oskan 😛 Abikaasa muidugi arvab, et mina peaks ka juttu rääkima. No kunagi võib-olla 😛

Et tegelikult oleks pidanud hoopis teistsugune pealkiri olema – sellest, kuidas Abikaasa on maailma parim isa. Aga need kaks asja on minu jaoks praegu võrdelises seoses ja pealegi… Süüa tegi ta ka… Nii et maailma parim mees JA isa.

Ja mul on lihtsalt niiiii hea meel, et ta nüüd kolm päeva kodus on. Imeline! Üle kõige maailmas tahaks seda, et ta saaks poole kohaga tööl käia või üldse kodus olla, nii mõnus oleks. Ah, ma oleks isegi tavalise täiskohaga rahul, aga need praegused õhtud käivad mulle aeg-ajalt närvidele – eriti siis, kui järjestikku satuvad või kui nädalavahetusel ka mõni tema kohalolu nõudev üritus on. Tal on juba kaheksa tööpäeva jagu ületunde kogunenud, aga nüüd ma ka sunnin teda neid välja võtma 😛 Sellest see esmaspäevgi.

Oh, tegelikult ei saa üldse kurta, kõik on ju hea. Nüüd, kus Abikaasa kodus on, köeb pliit ka jälle korralikult, ma sain lõpuks sooja, ILMA hommikumantlita 😀 Ma terve päeva külmetasin, sest ei olnud Abikaasa uuest süsteemist korralikult aru saanud. Meil on nimelt puud kohe-kohe otsas, ei saa priisata, puitbrikett pidi eile tulema, aga tuleb alles homme. Seni hoiame kokku – kasutame võimalikult vähe puid ja palju turbabriketti.

Kui külm kõrvale jätta, oli täna mõnus päev. Ei olnud usin, nautisin eilse töö vilju ja hoidsin olemasolevat korda. Laste uneajal sõin kooki (mis Abikaasa mulle eile hilisõhtul koju jõudes tõi, muah), risustasin foorumit ja puhastasin oma mailboxi – kohe mitusada kirja kustutasin ära. Väga olulised tegevused ühesõnaga 😛

Üks aasta ja üks päev tagasi

pulm1

Õigel päeval kirjutama muidugi ei jõudnud 😛

Plika tegi meile kena aastapäevakingituse – ärkas esimest korda ööunest kuiva mähkmega. Etteruttavalt võin öelda, et see suurepärane esitus kordus täna hommikul. Kui nii jätkub, olemegi koera sabast üle saanud.

Meil olid tähistamiseks isegi väikesed plaanid, aga plaanidel on sellises vanuses laste puhul kombeks vastu taevast lennata.

Lõuna ajal käisime Abikaasa sugulase 30. juubelil – see oli kahetunnine pereüritus minigolfi ja snäkkidega. Golfi mängida ma küll ei jõudnudki, aga niisama ringi sahmida oli ka ütlemata mõnus. Plikal oli vabalt ruumi jooksmiseks ja treppe ronimiseks, palle oli ka huvitav taga ajada ja neile kepiga pihta saada üritada. Mul on nii kahju, et oma fotoka koju unustasin, oleks palju pilte teinud. Igatahes oli äärmiselt tore.

Pärast juubelit pidime Plika kodus magama panema, Poisil kõhu täis tankima ning lapsed vanavanemate hooleks jätma, et saaks ise Estonia termidesse mõnulema minna. Siinkohal tuli külla sõber Murphy – üleväsinud ja liiga palju magusat tarbinud Plika keeldus magamast, Poiss lisas omalt poolt asjale vürtsi ja karjus paar tundi järjest. Lõpuks saime Poisi magama, jätsime Plika ema hooleks ja läksime kodust ära. Autos tõdesime aga, et aega on liialt vähe, termidesse pole mõtet minna. Seega läksime hoopis Kaubamajakasse, et Abikaasale uut kampsunit otsida – hea tähistamine küll või mis. Aga midagi pidi ju tegema – sööma minna ei tahtnud, sest kõht oli meeletult täis, ilm oli jalutamiseks liialt niru, pühapäevaõhtuses Pärnus polnud eriti mingeid huvitavaid alternatiive.

Kampsunit ei leidnud, juhtus hoopis nii, et kulgesime mööda erinevaid poode ja muudkui mõnitasime haiget kaupa. No ikka niiviisi omavahel ja heatahtlikult, eks. Lihtsalt nii palju koledaid riideid oli ja te ju kõik teate, kui palju jaburaid ja mõttetuid vidinaid müüakse näiteks Jyskis. Päris tühjade kätega ei lahkunud, ostsime lõpuks Plikale kaks üheksakroonist palli 😀

Õhtul sattusime ETV-st My Familyt vaatama. Kuna see oli sama hea, kui eelmine osa, mida ka juhuslikult nägime, otsustasime otsast peale ette võtta. Pooteist osa vaatasimegi ära. Kõrvale nosisime sefiiritorti, mis ema meile onu sünnipäevalt tõi.

Sihuke aastapäev siis. Järgmisel aastal on juba kergem, Poiss on selleks ajaks juba paras pägalik, kelle võib kasvõi terveks päevaks vanavanemate hooleks jätta.

Kuna Abikaasal oli laupäeval 15-tunnine tööpäev, võttis ta tänase vabaks. Saime lõpuks tema ema keldris kastides sobramas käia, mul on nüüd jälle ilmastikule vastavaid riideid ja jalatseid – olin juba päris hädas, suvi ju ammu läbi, aga kõik sügisvarustus oli Londoni asjade hulgas.

Saime täna põnevaid uudiseid oma kodu rindel – tundub, et asjad hakkavad lõpuks tõepoolest liikuma.

Aga hea küll, vaatame nüüd oma uut lemmiksarja edasi 🙂

Scroll to Top