toitumine

Peaasi, et puuvilja jätkuks!

Üldiselt olen ma seda tüüpi, kellele ei meeldi poest tooreid puuvilju osta – kes see jõuab oodata, millal need ükskord valmis saavad, enamasti sööme ikka enne ära ja siis nad lihtsalt ei maitse pooltki nii hästi. Nii et kui midagi poest toome, siis ikka vaatame, et oleks piisavalt küps ja saaks kohe süüa.

Aga mahekraami ja mugavuse nimel oleme õppinud ka kannatlikud olema. Kui kord juba järjele saada, siis pole asi sugugi nii hull – kogu aeg on on kapist midagi uut peale tulemas.

Eile tuli jälle kastitäis kraami, paigutasin kõik oma kõrgemate süsteemide järgi ära ja tegin paar pilti kah.

Puuviljasüsteem on selline, et laua peal kausis on kõik kraam pestud ja kohe tarbimiseks mõeldud, selle kohal olevas kapis aga valmiv kraam – kuna pesemata viljad säilivad paremini, siis pesengi neid alles enne kaussi tõstmist. Kapis on hetkeseis selline:

CIMG9949

CIMG9950

Reeglina saab kasti sisu nädala jooksul küpseks, aga viimase kolme nädala pirnid on mingid erilised jõhkardid, kõik on ikka täitsa kõvad ja toored. Sellepärast ongi kapis kolm kausitäit pirne.

Mugulsibula ja küüslaugu varud on ka kõik seal kapis, samuti valmivad tomatid. Õunad on lihtsalt sellepärast, et eelmise kasti õunu on veel kausis ja need tuleks enne ära süüa.

Ja mis puutub valmis kraami, siis:

CIMG9951

Nojaa, tänaseks on viinamarjad, greip, kaks kiivit ja pool kurki juba manalateel 😛

Kraanikausi all kapis on kartulid ja porgandid, ülejäänud juurikad on külmkapis. Igasugused marjalised (maasikad-vaarikad jne), redised ja roheline sibul ka, kui neid olema juhtub. Külmkapist pole mõtet pilti panna, jätsime see nädal kasti tellimata, et vanadest varudest lahti saada – praegu on seal ainult kausike rediseid, lillkapsas, karp seeni ja kaks sidrunit.

Aga jah, puuviljad meil ikka 100% mahedad pole – tahame nii palju süüa, et kõike ei raatsi. Viinamarju ja greipe ostame nädalavahetusel suuremates kogustes ja täitsa tavalisi.

Üldiselt on sihuke korraldus igatahes üpris mõnus – alati on piisavalt erinevaid puuvilju vastavalt hetkeisule kodust võtta. Kui kõht põhisöögikordade vahepeal tühjaks läheb, on tervislik vahepala käeulatuses, no ja pärast sööki magustoiduks ka hea.

Igal juhul tarbime nüüd tunduvalt vähem mõttetut ja ebatervislikku kraami – jäätist ja šokolaadi vahel ostame, enamasti on aga ainus magus peale puuviljade iseküpsetatud kook, korra nädalas vast teen. Rämpstoitu ei söö praktiliselt üldse, valmistoite samuti mitte. Võileibu saab ikka söödud, aga ega nendest 100% loobuda ei tahagi. Ja sooja toitu teeme ikka pea iga päev otsast lõpuni ise.

Ja ma olen nii rahul, et sihuke võrdlemisi tervislik eluviis on meile omaseks saanud. Loodan, et suudame eesti oludes samamoodi jätkata!

Potipõllundusest ja korilusest

Mäletatavasti tegime augusti alguses Pärnus Mehe vanaema juures suuremal hulgal vaarikamoosi ja jätsime selle sinna sügavkülma, sest läksime ise otse Eesti-reisile ja ei saanud seda kaasa võtta. Toona tuli jutuks ka see, et me ei saa endale veel sel suvel eraldi sügavkülmikut osta, sest kogu vaba raha läheb pulmade alla.

Noh, kui me augusti keskel uuesti Pärnusse tulime, saime oma esimese pulmakingi 🙂 Mehe vanaema-vanaisa olid omavahel arutanud ja andsid meile ühe kodumasinate poe reklaamlehe koos rahaga, mida võib kasutada ainult külmiku ostmiseks. Ega meil ei saanud ju otse loomulikult midagi selle vastu olla 😛

Seda külmikut, mis lehel oli, me kusjuures ei saanudki, aga saime teise samalaadse. Siis läks veel mõni nädal, et see saaks vooluvõrku ühendatud – panime selle omaniku soovitusel garaaži asemel koridori, mis asub korterist väljaspool (nö ühiskoridor ülemise naabriga) ja seal polnud pistikuid, Mees puuris seina auke ja vedas voolu, ärge parem küsigegi, kuidas täpselt… Igal juhul saime kapi lõpuks tööle, pilgeni täis külmkapi sügavkülma osa ümber kolida ja mustikaid ostma minna (need poleks enam lihtsalt kuskile mahtunud, lapse toidust rääkimata).

Siin on kõik meie senised varud. Vasakul taga vaarikamoos ja ees lihtsalt vaarikad, paremal taga maasikamoos ja ees mustikad. Vaarikamoosi on Pärnus ema sügavkülmas veel – selle toob millalgi ära.

Iseenesest pole varud üldse suured, aga arvestades seda, et me esimest korda elus sihukese asjaga tegeleme, siis ma olen üpris rahul. Maasikamoosist oleme juba osa ära söönud ja mustikaid sai sellepärast nii vähe, et magasime tippaja maha, hinnad olid juba kallimad ja meil sai turul sularaha otsa 😛

Mis puutub potipõllundusse, siis kevadel ostetud erinevatest seemnetest said maha ainult herned – sedagi alles juuli alguses. See-eest on kõigil teistel värske herne maik juba meelest läinud, aga meie peenrast tuleb riburadapidi valmis kraami. Väga head ja magusad 😛

Ka aiaga majas elada on meil põhimõtteliselt esimene kord – nooruspõlv ei lähe arvesse, sest see oli liiga ammu ja meil kummalgi pole sellest ajast erilisi mälestusi ega oskusi. Londonis oli küll aed, aga see oli tilluke iluaed, isegi üht närust õunapuud mitte.

Nojaa, igal juhul oleme jõudnud selle suvega järeldusele, et mingeid väga usinaid potipõllumehi meist ei saa – me oleme selleks puhtakujuliselt liiga laisad ja mugavad. Meie ideaalne aed oleks selline, mis nõuaks võimalikult vähe hoolt ja vaeva – põhimõtteliselt võiks seal olla ainult nii palju, et otse peenralt/põõsa küljest/puu otsast süüa – suuremaid koguseid sisse tegemiseks ostan ma pigem turult.

Jajah, ma pigem töötan kui korjan tundide kaupa marju ning ostan need marjad sel ajal teenitud raha eest. See on kõik muidugi ilus loba, arvestades fakti, et ma hetkel üldse tööl ei käigi, aga eks tulevikus lähen ju jälle 🙂

Ja ega ma päriselt “sisse” teha ka eriti ei viitsi – minust pole moosikeetjat. Sügavkülm on suurepärane leiutis ja toormoosid maitsevad nagunii paremini. Okei, ploomi- ja õunamoosi võiks tegelikult olla… Ja õunamahla ka. Ja ma loodan, et me hakkame kunagi ka seda kõike tegema. Aga miskipärast ma arvan, et sel aastal me nende tegudeni ei jõua.

Meil on aias puud lookas, aga ometigi sööme ainult ploome ja pirne. Õunad potsatavad muudkui maha – me ei söö neid eriti (pirnid ja ploomid on ju paremad!), kooki pole ka seni viitsinud teha… Ja nii nad ära mädanevadki.

Tegelikult potsatavad praegusel hetkel maha peamiselt naabri valged klaarid ja mulle see õun lihtsalt suuremat ei maitse. Ma pole kindel, kas meie aias ongi ühtki magusat maitsvat õuna – martsipanõuna või midagi sellist… Aga erilist vahet pole, ma pole üldse suurem asi õunasõber – muud puuviljad on lihtsalt maitsvamad. Õun peab ikka VÄGA hea olema, et ma seda tahaks. Poest ei osta ka eriti kunagi. Kui ostan, siis Golden õunad on näiteks ühed lemmikud.

Aga õunamahla tahaks küll, kohe suurtes kogustes. Kas Tartus pakub keegi sellist teenust, et viid õunad sinna ja saad mahla vastu? Seda kasutaks hea meelega, sest õunu on meil nii mis tapab ja õunamahla ma armastan-armastan-armastan 😛

Igal juhul… Kui me peaks hakkama jälle endale elamist vaatama, siis aeda tahaks hirmsasti, aga see ei pea üldse suur olema. Natukene lilli, natukene muru, mõned viljapuud ja nii palju peenraid, kui peost suhu tarbimiseks vaja. Ja loodetavasti muutume me aastatega usinamaks kah 🙂

Mina enam Cocat ei joo!

Tõsiselt ka. Ma teadsin seda kõike teoreetiliselt varemgi, aga nö mustvalgel lugemine mõjus… Eriti rõvedalt. Panen siia copy-paste Epu blogist, mis on copy-paste perekoolist ja selle teksti algallikas on tegelikult pärit siit (aga mina nt ei viitsinud NII pikka juttu läbi lugeda ja mõtlesin, et äkki teie ka ei viitsi):

Karastusjookide nagu Coca-Cola ja Pepsi-Cola keskmine pH on 3.4. Sellisest happesusest piisab hammaste ja luude lahustamiseks. Inimese keha lõpetab luumassi tekitamise varsti pärast 30. eluaastat ning pärast seda lahustab ta igal aastal 8-18 protsenti luumassist, viies selle uriiniga kehast välja. Luukoe kaotamine oleneb suuresti tarbitava toidu happesusest. Happesus ei sõltu mitte toidu maitsest, vaid kaaliumi-kaltsiumi-magneesiumi ja muude mineraalide ja fosfori vahekorrast. Lahustatud kaltsiumiühendid kogunevad arterites, veenides, nahakudedes ja siseorganites, mõjutades omakorda neerude talitlust (sellest ka neerukivid).

Delhi ülikoolis toimus kokakoola joomise võistlus, mille võitja jõi korraga ära kaheksa pudelit ning suri kohapeal. Surma põhjuseks oli vere kõrge süsihappegaasi sisaldus. Seepeale keelustas rektor karastusjookide müümise ülikooli sööklas.

Karastusjookidel puudub igasugune toiteväärtus (vitamiine ja mineraale silmas pidades). Lisaks kõrgele suhkrusisaldusele ja happesusele, kasutatakse neis ka ohtralt säilitus- ja värvaineid. Enamuse karastusjookide värvimiseks kasutatav karamellvärv omab geneetilist mõju ning mitmedki teadlased kahtlustavad, et ta võib põhjustada vähktõbe.

Coca-Cola sisaldab närvimürki “aspartaam”, mis põhjustab nii Alzheimeri kui Parkinsoni tõbe ja ka nägemise halvenemist. “Kuumal suvepäeval” teeb aspartaam oma kahjutöö veel kiiremini ja kindlamalt kui jahedamail päevil.

Aspartaam on magusaine, mis on sadu kordi magusam kui suhkur. Samuti sisaldavad aspartaami pea kõik suhkruvabad närimiskummid, paljud karastusjoogid, sageli ka diabeetikutele mõeldud dieettooted (näit. jogurtid).

Sarnaseid tervisekahjustusi põhjustab ka aspartaami keemiline sugulane “naatriumglutamaat” (vahel ka sodiumglutamate, mononaatriumglutamaat jne)- tuntud kui “maitsetugevdaja”.

Siinmaal, kiirtoidukohtade paradiisis, saab Coca üldse mitte joomine muidugi raske olema, sest kui keset ööd on rämpstoidu kõrvale valida kas Coca (või mõni muu limonaad) või vesi… Siis sry, aga mulle EI maitse vesi toidu kõrvale absoluutselt. Mahla ega piima junkiputkad paraku ei müü. Aga ma igatahes üritan Coca tarbimise võimaliku miinimumini viia. Võeh!

Jumal tänatud, et mulle ükski limonaad õieti kunagi maitsenud pole. Coca ja sidruni Fanta on ainsad, mis maitse poolest kuidagi lähevad ja naturaalsed mahlad ning piim on iga kell sada korda paremad. Aga loobuda siidrist, mis on, olgem ausad, täpselt samasugune keemiat täis käkk, see saab juba raskem olema. Kas ma võin ennast petta mõttega, et siider ehk pole päris NII kahjulik kui Coca?

Scroll to Top