trenn

Mitte et ma viitsiksin kirja panna, mida ma täpselt iga kord jõusaalis teen… Oh ei, seda ärge lootkegi 😀  Aga mõtlesin, et panen enda jaoks trennid kirja, sest statistika, eks 😀

Jaanuari esimene nädal: laupäeval kiigujooga, pühapäeval jõusaal

Jaanuar teine nädal: teisipäeval kiigujooga, laupäeval jõusaal

Jaanuari kolmas nädal: teisipäeval kiigujooga, kolmapäeval jõusaal, laupäeval kiigujooga, pühapäeval jõusaal

Jaanuari neljas nädal: teisipäeval kiigujooga, kolmapäeval jõusaal, laupäeval kiigujooga

Jaanuari viimane poolik nädal: kuna eelmine nv Lätis, siis pühapäevase jõusaali tegime esmaspäeval, teisipäeval kiigujooga

Nii et kokku 13 trenni, keskmiselt kolm trenni nädalas. Ise ka ei usu 😀

Sundima ma ennast selleks absoluutselt ei pea. Kiigujooga on puhas rõõm juba neljas aasta järjest, jõusaalis mulle on ka alati meeldinud käia, lihtsalt mitte üksi ja Kaaslase haiguse pärast oli vahepeal pikk paus.

Kontoris käimine aitab jõusaalis käimisele väga hästi kaasa – kui on planeeritud, et kolmapäeval pärast tööd läheme, siis see ongi minu aju jaoks sama kindel kui see, et teisipäevaõhtul kell kuus on kiigujooga. Ja nädalavahetuse hommikutel trennis käia ei ole ka enam mingi probleem, mis on ääretult tore. Lastagu mul vaid välja magada ja pärast seda võin minna küll.

Aga et oleks niisama jutu kõrvale pilte ka, siis otsisin üles nee vähesed pildid, mis minust kiigujoogas tehtud on. Kui Liis vahel laupäeviti Pärnusse trenni jõuab, siis temaga saab tehtud 😀

Video ja esimene pilt on möödunud aasta maist, viimased kaks oktoobrist. Ma ÜRITASIN seda videot poole väiksemaks teha, aga ei õnnestunud ja ma ei viitsi rohkem jaurata, nii et sry 😀

See ei olnud kohe kindlasti üldse mitte mingi uusaastalubadus, aga kuidagi juhtus nii, et sel aastal oleme jälle rohkem trennis käima hakanud.

Enne koroonat, 2019, oli mu elu kõige aktiivsem trenniaasta üldse. Lisaks tavapärasele kiigujoogale käisin Kaaslasega jooksmas, jõusaalis ja võistlustel, sõitsin rattaga pikemaid vahemaid puhtalt trenni mõttes, kanuumatkal sai 100km maha aerutatud. No ja siis tuli see fakken koroona 😀 Jooksuvõistlused said joostud virtuaalselt, mis pole üldse see. Trennid-jõusaalid olid vahepeal täitsa kinni, vahepeal maskikohustus… No ei kiskunud. Siis oli Kaaslane pool aastat haiglas ja pärast seda mingit sporti ei teinud. Mina olin ennast jooksuvõistlustele kirja pannud, aga ei viitsinud üksi jooksmas käia ja jooksin kõik kolm võistlust ilma igasuguse trennita. 2022 ei pannud ennast üldse kirja, sest teadsin, et Kaaslane veel ei jookse ja ma üksi ei viitsi. Sel aastal meil tööandja enam ei hüvita jooksuvõistlustel osalemist, millest on jube kahju.

Eelmisel aastal ma käisingi ainult kiigujoogas. Ühe korra Kaaslasega suvel jooksime, aga talle see too hetk väga ei istunud ja nii me rohkem ei läinud. Sügisest saadik ajasin talle peale, et millal me jälle jõusaalis käima hakkame, sain ta viimaks nii kaugele, et detsembris läksime. Ühe või kaks korda vist käisime, siis oli nii kiire või haigused, et rohkem ei jõudnudki. Tema vist äkki käis mõned korrad rohkem.

Kiigujoogas mul läheb neljas aasta. Armastan seda endiselt kogu südamest. Mõlemad treenerid on super ägedad ja linas kõikuda on nii mõnus. Minu lemmikud on igasugused trikid, eriti viimase poole aasta jooksul on kogu aeg tunne, et tahaks miskit uut õppida ja jälle ennast ületada. Ja olen uusi trikke õppinud ka.

Lisaks on mulle pikalt huvi pakkunud postitants. Mul on kolm sõpra-tuttavat, kes on aastaid sellega tegelenud, nende videod ja fotod sotsiaalmeedias on alati nii inspireerivad ja minus kasvab soov järele proovida. Tean, et seal on alguses palju valu ja sinikaid, aga sellegipoolest 😀 Pärnus on postitantsu trenn täpselt ühes kohas ja see koht jääb minu liikumisraadiusest täiesti välja. No ei meeldi mulle teisel pool jõge käia, ei meeldi 😀 Mis siis, et tegelikult on Pärnus kõik lähedal 😀 Igatahes, kuna tuli välja, et ka õeke on alati tahtnud postitantsu proovida, siis ma tegin sellise tüki, et kinkisin talle jõuludeks eratrenni kinkekaardi. No et siis saame koos minna ja vaadata, mis värk on. Oleks läinud kohe aasta alguses, aga lühikesi pükse polnud meil kahe peale rohkem kui üks paar 😀 Õeke tuleb veebruari lõpus jälle, võtab oma püksid kaasa, siis läheme. Ootan põnevusega.

Jõusaalis mulle väga meeldis Kaaslasega käia, aga üksi mind sinna absoluutselt ei tõmmanud. Ei viitsi mina mõelda, mida mis järjekorras teha, millised harjutused mis lihastele mõjuvad jne. Mulle täiega sobib see lebo variant, et Kaaslane näitab näpuga: nüüd seda, nüüd toda. Sellepärast mul ongi nii hea meel, et LÕPUKS OMETI jälle käime koos. Ja täiega tänulik olen selle eest, et tööandja kompenseerib igakuiselt teatud summa, nii et jõusaali kuukaart maksab meile 3€. Mis nii viga trenni teha!

Kaaslane ütles, et peame ikka hakkama jooksmas ka käima. Ma ütlesin, et vähemalt ÜHEL võistlusel tahaks osaleda, siis on rohkem motti trenni teha. Kui ise maksma peab, siis ma ei suuda ennast motiveerida ei luite- ega rannajooksuks, sest need ilmastikuolud võivad olla nii heitlikud… Aga kahe silla jooks tuleks täitsa kõne alla. Kui aprillis-mais ilmad jooksukõlblikuks lähevad, siis jookseme veits, vaatame, kas Kaaslasel läheb nüüd paremini kui eelmine suvi… Kui jah, siis regame ära, mai lõpuni on kõige soodsam hind 😀

Kui Kaaslane peaks hakkama jälle rattaga sõitmas käima, st mitte linnarattaga punktist A punkti B, vaid oma fancy võistlusrattaga päriselt maanteel trenni tegema (sest rääkides spordist, siis jõusaal ja jooks on tema jaoks mäletatavasti toetavad kõrvaltegevused, eelkõige on ta just jalgrattur, kes osales enne koroonat aastaid regulaarselt võistlustel ja aeg-ajalt ka võitis neid :D), siis ma luban, et hakkan ka puhtalt trenni pärast oma linnarattaga pikemaid ringe sõitma. Rattavõistlustele ma küll enam ei kipu, aga trenni teha ju natuke võiks 😀

Igatahes, jõudes lõpuks postituse pealkirjani, siis jaanuar on olnud plaanimatult, ootamatult ja meeldivalt liikumisrohke.

1. jaanuaril käisime jalutamas. Kodust mere äärde, seal täitsa lõppu muulini välja ja tagasi, kokku 7,5km.

Jaanuari esimesel nädalal oli meil puhkus, aga laupäeval oli aasta esimene kiigujooga ja pühapäeval käisime jõusaalis.

Eelmisel nädalal käisin teisipäeval kiigujoogas ja laupäeval jõusaalis.

Sel nädalal käisin teisipäeval kiigujoogas, kolmapäeval jõusaalis, laupäeval kiigujoogas (ja kuna ilm oli nii mõnusalt päikepaisteline, siis jala, mitte autoga – nii et 2×15 minutit kiirkõndi trennile lisaks) ja täna jälle jõusaalis. Neli trenni nädalas. Ma ausalt ei planeerinud nii palju, lihtsalt juhtus nii 😀

Kiigujoogas ma käisin eelmisel aasta korra nädalas, nädalavahetusel ei viitsinud. Hästi tugevalt oli sees see “tahan rahulikult hommikumantlis diivanil lebotada, mitte puhkepäeva hommikul kuskile kiirustada”. Laupäeval vedasin ennast trenni ainult siis, kui mõni sõber oli tulemas, keda näha tahtsin. Sügisel hakkas seda aga kahtlaselt tihti juhtuma, samuti hakkasid laupäevased trennid mingist hetkest toimuma vaid üle nädala – see on ainult kaks korda kuus. Ja kuna ma kiigujoogat nii väga armastan, siis mõtlesin, et AINULT kaks laupäeva kuus, muidugi ma viitsin 😀

Nii et sellel aastal mul oli ainus eesmärk käia kiigujoogas nii palju kui võimalik. Mis tegelikult tähendabki ikkagi iganädalast teisipäeva õhtut ja paar korda nädalas laupäeva lõunat. Neljapäeva hommikul kell üheksa ei lähe kohe kuidagi 😀

Jõusaaliga oli alustuseks eesmärk käia korra nädalavahetusel. No et tööpäeva õhtul ei viitsi / jõua, nädalavahetusel on rohkem aega. Kaaslane käis vahepeal kolmapäeval ka, aga mina alguses ei viitsinud, sest teisipäeval sai juba kiigujoogas käidud ja üldse väsinud, laisk jne 😀

Nädalavahetuse jõusaaliga proovisime eri variante. Alguses käisime kuskil lõuna ajal, pärastlõunal… Ma täpselt ei mäletagi, no äkki 12-14 vahel vms. Me käime Tervise Paradiisis ja seal on laupäeval väga palju möllu, riietusruum on ju veekeskuse omaga ühine, jõusaalis endas oli inimesi enam-vähem okei koguses. Siis tegin ettepaneku, et käiks hommikul kohe pärast ärkamist ja sööks hommikust alles koju tagasi jõudes. No katsetasime siis ühe laupäeva hommikul kell 11. Inimesi oli pisut vähem kui peale lõunat, aga nälg tuli (me enne seda käisime kiirelt paarist kohast läbi, sellepärast alles 11 jõudsime jõusaali). Sel nädalal käisime pühapäeva hommikul kell kümme. Juhhei, nii vähe inimesi pole ma jõusaalis kunagi näinud! Riietusruum oli alguses täiesti tühi, ulme. Jõusaalis alumisel korrusel olime enamiku ajast kahekesi, lõpuks tuli paar inimest veel, üleval oli pisut rohkem inimesi, aga seal on rohkem ruumi ka, nii et ikkagi meeldivalt alarahvastatud.

Sel nädalal viitsisin kolmapäeval ka Kaaslasega kaasa minna – kohe pärast tööpäeva lõppu, jõudsime natuke peale poolt viit. Siis oli ikka palju rohkem inimesi, mis on muidugi loogiline. Jõusaalis sai tegelikult hakkama, aga hiljem sauna ma ei saanudki, sest üks ei töötanud ja teine oli naisi täis, ukse taga passida ja oodata ka ei viitsinud 😀 Aga ikkagi oli täitsa hea tunne keset töönädalat üks kiire trenn teha – mul on kolmapäeval vahetult enne tööpäeva lõppu üks kliendikoosolek, mille jaoks valmistumine võtab alati aega ja energiat, pärast seda on juhe nii koos ja vaimselt suur väsimus, et ongi hea minna ja jõusaalis füüsiliselt see “kopp on ees” tunne välja rassida. Mis siis, et väga pikalt ei viitsi 😀

See on igatahes huvitav, et nädalavahetuse hommikul välja minemise ees on vastumeelsus järsku ära kadunud. Ma olen töö pärast nii harjunud vara tõusma, et nädalavahetusel “välja” magamine tähendab kella seitsme asemel üheksa-pool kümme ärkamist 😀 Kiigujooga algab laupäeval 11.30, sinna tühja kõhuga ei lähe, siis pean piisavalt varakult hommikust sööma, et jõuaks pisut seedida, muidu on tagurpidi asendites pisut ebameeldiv 😀 Aga jõusaali varem jõudmine on kohe täitsa tuntava eelisega inimeste arvu mõttes, seega kohe pärast ärkamist tundub parim variant. Saab välja magada, saab kohe päeva alguses trenni tehtud ja pärast jõusaali on täpselt paras Selverist läbi käia – päeva -50% pakkumised on lõunaks juba väljas ja valik on esinduslik 😀

Eks ole näha, kas ma viitsin hakata igal kolmapäeval jõusaalis käima, aga kui vähegi viitsin, siis lähen. Nii võibki nädalas kolm-neli trenni ära tulla. Mis on minu jaoks müstika, sest ma olen viimastel aastatel nii passiivne olnud.

Aga tore!