trenn

Trenn, Ilusad Asjad ja kassid

/ elu koos kassi(de)ga, trenn, virin/urin / 2 Comments

Tänane hammock läks juba tiba paremini. No vahepeal oli küll pisut idioodi tunne, aga seekord mitte heidutaval, vaid pigem lõbustaval moel. Mingid asjad tulid juba natukene välja ja 4,5 aastat kiigujoogat mingi baasi siiski vist andis. Treener oli ka teine – seesama, kes meile suvel postitantsu eratrenni tegi. Äkki sellepärast oli turvalisem tunne? 😀 Tund aega sai intensiivset trenni tehtud, võttis täitsa võhmale. Ja täitsa tore oli. Et ma nüüd juba ootan järgmist hammocki trenni teatud rõõmsa huviga. Järgmist postitantsu trenni ootan veel pigem kahtleva huviga ja pisut hirmunult 😀 Aga ma käin ja annan oma parima ja eks ole siis näha 😀 Ma tegelikult arvan, et postitantsu puhul oleks efektiivsem kaks korda nädalas trennis käia, et valuga harjuda ja mingeid võtteid omandada, aga… 3x Vertical Fitnessis ja 2x jõusaalis lisaks? Ma ausalt ei tea, kas see on mõistlik, sest õhtune niisama molutamise puhkamise aeg on minu jaoks ääretult oluline ja vajalik, seda jääks siis veel vähemaks. No vaatab, kui esimene kuu läbi – kui otsustan jätkata, äkki ostan siis prooviks 70€ piiramatu kasutusega kuukaardi (praegu on 60€ 8x kuus).

Trenni ajaks ma küll kella käima ei pannud, aga tekkis huvi, palju sellise rassimise peale aktiivsusminuteid tuli. Läksin üle pika aja Garmini äppi infot sünkima ja… Mitte midagi ei tulnud. No ja siis selguski, et kell, mis pealtnäha kenasti töötas ja kõike salvestas, pole tegelikult 8. jaanuarist saadik mitte midagi trackinud. See juhtus korra varem ka, siis oli lühem periood ja sai kuidagi lihtsamini korda. Seekord googeldasin, proovisin erinevaid asju, aitas kella restart. Aga kümne päeva data on ikkagi puudu. Ja teiste kogemusi lugedes tundus, et kui juba kaks korda üsna lühikese aja jooksul seda juhtunud on, siis võibki jääda sama asi korduma.

Minu esimene nutikell olin Garmin Vivosport, mille aku suht kiirelt pekki läks (aasta hiljem pidas kaks päeva) – saatsin garantiisse, samal ajal läks müüja pankrotti, sinna see jäigi. Kaaslane oli endale just uue kella ostnud, sain tema vana endale kasutada, sellest ajast saadik on mul olnud Garmin Forerunner 35. Kaaslase antud kell andis saba kevadise Türgi puhkuse ajal basseinis. Leidsin FB-st uue täpselt samasuguse 30€ eest – muidu igati eeskujulik, aku peab üle nädala jne, aga see data värk on küll väga pekkis. Ma ei viitsi iga päev kontrollimas käia, kas kell ikka salvestab infot – seega tundub, et oleks mõistlikum välja vahetada.

Tegelikult ma nillisin juba mitu kuud tagasi uut kella. Otsisin midagi võimalikult naiselikku ja neutraalset – mõtlesin, et tahaks päris seieritega. Sõbrannadel on Garmin Vivomove, nad rahul, mõtlesin, et äkki peaks sama ostma. Kuna välimus on oluline 😀 siis valisin välja Trend Cream Gold – pole liiga kuldne ja igati tagasihoidlik ning neutraalne.

Aga noh, vaba kolme sotti polnud mul siis ega pole ka nüüd 😀 Nii et ma ei tea. FB marketplace‘ist Garmin Vivomove’i ikka leiab, mitte küll Trendi… Ehk peaks kasutatult ostma mingi enam-vähem välimusega… Samas ma ei tea, kas see on üldse parim valik. Ideaalis tahaks, et aku peaks rohkem kui viis päeva ja päris GPSi. Vivomove kasutab telefoni GPSi – nii et kui ma tahan jooksmas käia ja seda trackida, siis ma peaks telefoni kaasa võtma, kell ilma telefonita pole suuteline seda tegema. Aga ma siiani käisin jooksmas ilma telefonita. Muidugi ma pole viimased aastad eriti üldse jooksnud, aga ikkagi tahaks jälle hakata käima, kui ilmad vähe paremad…

Argh. Valikud 😀

Mul on viimased aasta aega olnud akuutne probleem sellega, et tänu euriborile ja inflatsioonile ei ole võimalust lubada endale piisavalt Ilusaid Asju. Väikeseid saab endiselt, seegi hea, aga iga vähegi suurem väljaminek lihtsalt… On ära jäänud, sest nii palju eluliselt olulisi asju on vaja enne ära klaarida.

Ühesõnaga näide nr 1 Ilusatest Asjadest oli see kell.

Näide nr 2: sügisel leidsin ma endale ideaalse parka. Jama on selles, et aasta varem ma just ostsin endale talveparka. Läksin Huppa Viviani proovima, aga selle lõige oli liiga lai ja ostsin lõpuks hoopis Didrikson Erika 2. Lihtsalt külmast oli kopp ees (varasemad talved kandsin Humanast 20€ eest saadud suusajopet, aga selle sai Plika endale), võtsin parima variandi, mis seal poes tol hetkel saada oli. Didrikson istus Huppast paremini. Punane on üks mu lemmikvärve, aga olen alati eelistanud mitte päris erksat, vaid tibake tumedamat, sügavamat tooni. See Didrikson on kena, aga mitte päris minu punane. Värvitoonist olulisem on muidugi tõdemus, et 180g ei ole just nii soe, kui ma oleks lootnud – see on minusuguse külmavarese jaoks pigem kevad-sügis parka.

No ja sel sügisel jäi mulle silma Huppa Vienna uus sinakasroheline pisut kirju toon, mis on lihtsalt IMELINE. See on täpselt minu värv. Kombo minu värvidest.

Ma käisin sealsamas Maxima majas Tamec Trade’i poes Viennat proovimas, lõige oli Vivianist parem, M suurus oli ok, aga seda värvi neil polnud. Müüja jagas kogemust, et ehkki numbrite järgi peaks 180g Didrikson ja 200g Huppa olema üsna sarnased, siis päriselt on 200g Huppa tunduvalt soojem. Ehk siis ma põhimõtteliselt õigustasin enda jaoks teise parka ostu ära – punane kevad-sügis perioodiks, sinakasroheline talveks. Lihtsalt see vaba raha probleem, eks, ei olnud 169€ kuskilt võtta – no säästukontolt oleks saanud, aga see niigi kõhnaks kulunud ja SEALT võtmist endale õigustada ei suutnud, sest üks parka ju siiski on juba olemas (kui poleks olnud, siis oleks võtnud) 😛 Seega ma lükkasin ostu edasi – nüüd on muidugi veel soodsam, nii et äkki isegi teeks südame kõvaks ja ostaks, aga minu suurust enam pole. No äkki sügisel? Ehk see toon, mis alles tuli, ei olnud ühe hooaja teema?

Näide nr 3 Ilusatest Asjadest on Playboda keerlev pusle panemise alus.

Ma olen tükk aega nillinud igasuguseid erinevaid puslelaudu ja aluseid, pole perfektset leidnud, praegu on kaks korktahvlit, ajavad asja ära – aga need pole just ülearu vastupidavad – eriti, kui kodus on kolm viis kassi. Jälgin FB-s üht rahvusvahelist puslefännide gruppi ja seal keegi mainis, et tema otsis samuti tükk aega Seda Õiget ja nüüd leidis. Samalaadsed puidust olevat tunduvalt raskemad. Plastik on väga vastupidav. Valge toon on pusle panemise taustaks väga hea. Sahtlid on, kuhu saab tükke panna (mul on kandikud ka sorteerimiseks, aga neid jääb väheks, kui tahan tükke panna nii, et kõik näha oleks, mitte poleks hunnikus). Kate on, mille saab peale panna, et kasside eest kaitsta. Ja pöörlev alus on, nii et lihtne on puslet keerata. Tundub üsna idekas variant mulle ka. Nii et nüüd ON VAJA. Aga koos postikuluga USA Amazonist maksab sama palju kui parka 😀 No tegelikult on ilmselt mingit vahendusfirmat kasutades võimalik saada soodsamalt kui 100$ saatekuluga, mida Amazon ise pakub (absurdne, laua enda hind on 70$).

Ühesõnaga jah. Palun mulle vaba raha, et osta Ilusaid Asju 😀 Parka, nutikell ja puslealus – ei ole ju NII palju tahetud? 😀

Ja siis tahaks veel natuke remonti teha ja lastega Londonisse minna, mis muidugi tunduvad Ilusatest Asjadest olulisemad. Sügav ohe.

Peaks vist jälle lotopileteid ostma hakkama 😀

Aga mis muud, kui tuletan endale meelde – tegelikult see püsib kenasti meeles – olen ausalt üliväga tänulik, et mul on imeline kodu, imeline pere, imelised VIIS kassi, hea tervis ja hea töökoht. Kõige vajaliku jaoks raha endiselt jagub, natukene säästa ikkagi saan, säästukonto päris tühi veel pole. Sest ma olen elanud pikalt tunduvalt kitsamates oludes – külmas renoveerimist ootavas elamises, mille renoveerimiseni kunagi ei jõudnudki, kus raha oligi kogu aeg kuu lõpuks täiesti otsas, ilma igasuguste säästudeta – kus tuligi ka toidu pealt kokku hoida ja hambaarstil käik võis lüüa eelarvesse ebameeldivalt suure augu. Ma muidugi jälgin praegu ka toidu hindu ja otsin soodsamat, sest noh, LOOGIKA, aga vähemalt pole toidupoes olnud enam aastaid seda tunnet, et ei saaks endale midagi lubada – kui ikka tahan, siis ostan. Mul mõistlikud soovid ka muidugi ja 50% pakkumistega saab igasugu head kraami, mis muidu kallis oleks 😀 No ja ok, väljas söömas käia ning woltida-boltida tahaks rohkem, aga see on liiga hea kokku hoidmise koht, seega ma ülearu ei põe, et seda tihti ei tee. Hambaarstil saan käia ilma säästukonto kallale minemata. Koolid-trennid-laenud-maksud on kõik makstud. Väikeseid Ilusaid Asju ikka saab. Elu on hea. Olen selle üle väga tänulik.

Aga sellegipoolest lubage mul õhata pisut rohkema vaba raha ja Ilusate Asjade järele. Peab manifesteerima, äkki siis tuleb 😀

Lõpetuseks värskeid kassipilte kah.

Trennimuljed

/ elu koos kassi(de)ga, trenn / Leave a Comment

Nagu eelmises trennipostituses lubasin, siis ostsin 8x kuukaardi ära ja läksin täna jälle rõõmsalt kohale. Seekord enam koridoris ei ekselnud, win.

Aga trenn ise, jah… No ütleme nii: jumal tänatud, et mul on esimene nö eduelamus eratrenni näol olemas, sest täna ma tundsin ennast ikka enamik ajast nagu täielik idioot 😀 Mitte millestki aru ei saanud ja suht mitte midagi välja ei tulnud 😀 Suvel oli lihtne – olimegi ainult meie õekesega, juhendati ainult meid ja meie tempos. Siin nüüd lööb välja see minu… Ebakindlus? Mul on nimelt eelarvamus, et ma olen igasuguste sportlike asjade õppimisel keskmisest aeglasem ja kobam. Kui midagi ette näidatakse, siis ma ei haara seda lennult, vaid vajan aeglast ette näitamist ja otsest juhendamist – rohkem kui korra 😀 Trennis on küll ainult kuus posti kolmes reas, aga selleks ajaks, kui ma kohale jõudsin, oli vaba ainult kõige tagumine – ja saalis oli hämar. Nii et ma väga hästi ei näinud ja enamik ajast absoluutselt aru ei saanud, kumb jalg või käsi nüüd kuhu käib. No ma ütlen, ma olen sellistes asjades keskmisest kobam, mis teha 😀

Aga noh, mis seal ikka… Katsun järgmisel nädalal varem jõuda ja ettepoole koha saada. Ehk siis läheb vähe libedamalt, kui näen paremini, olen treeneril silma all ja saan lihtsamini asju üle küsida. Ega ma seal muusika taustal tagareast eriti midagi ei küsinud. Katsusin kuidagi hakkama saada. Mitte eriti edukalt.

Igatahes jah. Kui mul seda suvist kogemust ei oleks, siis võib-olla oleks pärast tänast trenni juba alla andnud. Kuna ma aga tean, et see võib olla väga fun, siis käin edasi ja katsun millestki aru saama hakata 😀 Kuu ajaga ehk MINGI areng toimub – sest kui ma pärast nelja nädalat ikka sama juhmi näoga vahin ja ennast täieliku idioodina tunnen, siis ma ei ole kindel, kas jätkan.

Võib-olla ma olen muidugi enda suhtes ülearu kriitiline ja võib-olla tunnevad kõik ennast esimestes trennides sama juhmilt ja saamatult… Poole aasta pärast pidi juba välja tulema, rääkisid nad… Kui selle pool aastat vastu ka peaks… 😀

Aga lõpetuseks muidugi kassipildid!

Krt, ma ei saa aru… WordPress on mingil arusaamatul põhjusel iga postituse lõppu read more lingi pannud. Seda saab postitusse ka ise lisada ja ma kasutan seda alati, kui on liiga palju fotosid, et esilehe laadimine liiga pikaks ei läheks – aga tänases postituses polnud vaja ja sattusin täiesti segadusse, kui seda postituse lõpus nägin. Allapoole kerides tuvastasin, et eelmistel postitustel, kus ma seda päriselt kasutasin, on link topelt – enne laikimise südant ja pärast seda. Kiire googeldamine targemaks ei teinud. Teile siis selline juhend, et read more lingil tasub klikkida vaid siis, kui see on postituse lõpus kaks korda – ja sel juhul esimesel. Kui on ainult üks link peale südant, siis sealt ei saa midagi, tuleb täpselt sama postitus eraldi aknas lahti, Ma ausalt ei jaksa sellega praegu rohkem tegeleda 🙂

Muidugi võib nüüd juhtuda nii, et see värk läheb mingi hetk jälle korda ja siis te jätate ühe lingiga klikkimata, sest arvate, et seal pole midagi. Äkki ma peaks üldse kõigile postitusele selle peale panema? Siis ei ole võimalust enam RSS lugejas ka tervet postitust lugeda, vaid peab blogisse klikkima. Minu arust on see tüütu. Samas oleks ju jama, kui teil sajad kassipildid sellepärast nägemata jääks, et te ei tea, millal lingist neid juurde tuleb ja millal mitte 😀

Ühesõnaga jätke meelde – read more lingil tuleb klikkida siis, kui see on ENNE SÜDANT 😀

Mugavustsoonist välja

/ elu koos kassi(de)ga, rõõm, trenn / Leave a Comment

Mäletatavasti käisin suvel õekesega postitantsu eratrennis, mis oli hullult äge ja lubasin kindlasti tagasi minna, aga siis hakkas mul pöial streikima ja valutas mitu kuud järjest. Lõpuks sai korda, aga selleks ajaks oli juba harjunud trennirutiin jõusaali ja kiigujooga näol, postitantsule eriti ei mõelnudki.

Nüüd uuel aastal olin sunnitud oma trennirutiini ümber mõtlema, sest Anneliis, kelle kiigujoogas ma laupäeva lõuna ajal käisin, jäi dekreeti. Kõige lihtsam oleks olnud minna nädala sees õhtusesse trenni, mille ma jätsin sel sügisel ära just seetõttu, et ma ei viitsinud kell seitse ennast kodust välja ajada. Aga postitants tuli jälle meelde. No ja seal stuudios on hammocki trenn ka täiesti olemas. Ja rohkem ühes kohas trennis käia on alati soodsam kui mitmes.

Nii ma otsustasingi, et sunnin ennast pärast 4,5 aastat mugavustsoonist välja ja lähen proovin hoopis uues kohas. Võtsin esimeseks trenniks just hammocki, mitte postiakrobaatika, sest noh, tundus kuidagi tuttavam ja turvalisem. Ehkki ma TEADSIN, et see on palju aktiivsem ja hoopis midagi muud kui rahulik kiigujooga, millest vaid väiksem osa on nö trikid.

Vertical Fitnessi stuudio asub Aide autokooliga ühes majas. Kui ma käisin seal täitsa esimest korda 2022 detsembris, õekesele postitantsu eratrenni kinkekaarti ostmas, läksin sisse Aide uksest ja küsisin juhatust, seiklesin mööda koridore… Suutsin oma hiljuti ostetud mütsi sinna kuskile ära kaotada ja sain selle ime läbi täiesti läbivettinult tagasi, oli parklas maha kukkunud. Eelmise aasta juulis, kui lõpuks trenni jõudsime, otsisin tükk aega seda kohta, kuhu olevat loogilisem parkida, sealt uksest sisse tulles oli veidi vähem koridorides seiklemist, aga siiski oli 😀 No ja täna jäin kõigepealt kodust välja minemisega pisut liiga viimasele minutile, siis oli autoaken seestpoolt jääs ja ma pidin ootama, et see sulaks, ma pole üldse viimasel ajal ise autot juhtinud, nii et pimedas ja libedaga oli seegi pisut pingeline (õnneks sinna on lihtne sõita, ei olnud vähemalt mingi täiesti uus koht, ma olen ju kohutav orienteeruja ka) ning kui ma siis lõpuks kohale jõudsin, jäin jälle koridoridesse ekslema… Lõpuks olin sunnitud helistama ja juhatust küsima – kõne tegin ajal, mil trenn oleks pidanud juba pihta hakkama. Piinlik 😀

No ja siis… Kiigujoogas, eks, on selline mõnus vaikne rahulik muusika terve trenni aja. Soojendus on enamasti kiiges mõnnamine… Hammockis oli soojenduseks aeroobika nii kõva muusikaga, et ei kuulnud korralikult juhendamistki 😀 Ikka täiesti öö ja päev. No ja kui soojendus oli läbi, siis ülejäänud aja kiigujooga mõistes tegime trikke kinnise linaga. Kui kiigujooga lina on stabiilselt lakke kinnitatud, kinnitused teatud vahega, siis sealse lina otsad on ühe kinnituse küljes, mis kõigele lisaks laes keerleb 😀 Lina all oli paks võimlemismatt, mis mingi harjutus tegemise ajal viltu libises 😀 Ja noh, üldse peaaegu kõik oli erinev – väljendid, mida juhendamisel kasutati, “trikid”, mida tegime, loogika nende taga… Paras akrobaatika. Ühesõnaga ma küll TEADSIN, et see on väga erinev, aga siiski vist alateadlikult eeldasin, et ma saan kiigujooga baasilt paremini hakkama… No ütleme nii, et ma olin ikka üsna abitu 😀 Aga positiivsest küljest – olime seal ainult kolmekesi, nii et sai palju privaatset juhendamist ja… Mugavustsoonist välja kahtlemata 😀

Nii et jah… Ma küll ühest küljest igatsen nüüd seda enam kiigujooga chilli, kus ma oskan kõike teha une pealt ja kinnisilmi, aga otsustasin, et käin ikka Vertical Fitnessis edasi. No vähemalt ühe kuu. Sest ma tunnen, et kui ebameeldiv ja heidutav see ka poleks, mul ON vaja mugavustsoonist välja saada. Nagu nad ütlevad – this is where great things happen. Vaatame siis…

Trennide algusajad on seal stuudios 17.30, 18.45 ja 20. Hammocki puhul pole midagi valida, see on täpselt korra nädalas ja algab 18.45 ehk suht sama hilja kui kiigujooga 😀 Minu ideaalne trenniaeg on 17.30, et saaks suht kohe pärast tööpäeva lõppu asjaga ühele poole 😀 Postiakrobaatika algajatele on sel kellaajal teisipäeval ja reedel. Reede on jällegi selline päev, kus väga ei viitsi trennis käia. Nii et järgmiseks nädalaks broneerisin teisipäevase postiakrobaatika ja hammocki. Hüppan pea ees vette tundmatus kohas ja ostan 8x kuukaardi. Ja eks ole siis näha, kas ma päriselt jaksan… Sest jõusaalis tahaks ju ka 2x nädalas edasi käia… Kolmapäeval ja laupäeval… See tähendab, et trennivabad päevad jääks ainult pühapäev, esmaspäev ja reede. Äkki on liiga palju?

Muidugi tahaks kõik eri treenerid nö “läbi proovida”, aga ühel on ainus algajate trenn minu jaoks väga ebasobival ajal. Ja aerial hoopi trenni tahaks ka proovida, aga see on samuti ainult korra nädalas ja lisaks TÄPSELT samal ajal, teises saalis 😀 Plikal on just sel päeval hilisem trenn, mis algab 19.45 ja nendel päevadel me sööme õhtust reeglina pisut enne seitset… Kui mina samal päeval 18.45 trenni läheks, oleks koos söömine võimatu. Ühesõnaga, praegu vist ei mängi välja, aga kui jään pikemalt käima, siis koolivaheaegadel saan ära proovida, siis on õhtusöögi aeg paindlikum 😀

No vaatame. Ma ei luba midagi. Käin ühe kuu ära ja siis otsustan, kuidas edasi 🙂

Lõpetuseks kassipilte kah, sest kuidas muidu.

…

Mugavustsoonist väljaRead More »

Nädal aega jõuludeni

/ elu koos kassi(de)ga, igapäevaelu, rõõm, trenn / 5 Comments

Nädalavahetus kadus kuidagi käest… Nagu tavaliselt 🙂

Eile oli selle aasta viimane kiigujooga – ja päris kindel ma ei ole, millal tuleb järgmine, sest Anneliis läks nüüd ametlikult dekreeti. Ta arvas, et suvel juba ikka teeb… Aga kui ma tahan enne seda kiigujoogas käia, siis pean ikkagi alistuma ja nädala sees kell seitse trennis käima hakkama. Parem kell seitse, kui üldse mitte kiigujoogas käia, arvan ma…

Eile juhtus veel selline lugu, et keegi seltskonnast oli ilmselt broneerimata unustanud, sest üks kiik jäi puudu… Lahendus oli see, et mind pandi õpetaja kiike ja Anneliis ise lihtsalt käis saalis ringi ja juhendas neid, kel seda tarvis. Õeke tegi minust pilti ka 😀

Päeval käisime veel Maximas, õhtupoolik kadus kuidagi arvutis olles täitsa käest… Ja õhtul käis õeke külas, degusteerisime kolmekesi ära 14 väikest 20ml gini, mis meil jõulukalendrist kogunenud olid 😀 Mõni oli täitsa hea ja mõni oli täitsa jube. Aga üldises plaanis uusi asju proovida on ikka tore.

Täna käisin üle kolme nädala jõusaalis… Kus, nagu ma mingil hetkel avastasin, tegi samal ajal trenni ka Mihkel Raud 😀

Ja siis Selver ja kodu ja “hommikusöök” kell pool kaks… Ja hiljem jalutasime veel kesklinna jõuluturult läbi ning ostsime mõned kingitused. Ülejäänud õhtu kadus taas arvutisse ära, aga vähemalt täna tean, et tegin midagi kasulikku – sorteerisin septembrist alates kõik fotod ära, nii et ma saan nüüd aru, mis on blogisse pandud ja mis mitte. See tekitas minus enne lõputut segadust.

Täna ostetud kingitused pakkisin ka kohe ära, mõned on veel tellitud ja teel, enamik ootab kapi otsas, et ma neid pakiks… Selleks tuleb ka veel mingi aeg leida. Salaja 😛

Pole teile ammu kassipilte näidanud ja septembri algusest ootab veel näitamist 125 (pluss muidugi kõik varasemad alates aprillist 2021, haha)… Peab siin vaikselt neid ikka jagama, enne kui mõõdututes kogustes juurde toodame.

Üks kodukontori päev, kus Siimu pikalt minu tooli all magas, kuni ma tööd tegin.

Ja kui ma pisut hiljem teki, mis mul enne ümber oli, enda kõrvale toolile viskasin, nii et ots maha jäi, kasutas Siim kohe juhust ning kolis pehmemale pinnale 😀

See on vist esimene kord, kui mõni kass pesumasina vastu huvi tunneb 😀

Kuidas ma postitantsu trennis käisin

/ rõõm, tervis, trenn / Leave a Comment

Kuna ma olen jõusaalis käimisest väsinud ja ei jaksa mingit sügavat mõttelõnga arendada, siis lähen kergema vastupanu teed ja jagan suvist postitantsu trenni kogemust.

Mainisin, et kinkisin õekesele jõuludeks Vertical Fitnessi postitantsu eratrenni kinkekaardi – plaan oli see realiseerida kõigepealt veebruaris, kui ta Eestis oli, seejärel kevadvaheajal, kui ta taas Eestis oli… Trenni jõudsime lõpuks juuli alguses 😀

Mul on aastaid olnud soov postitantsu proovida, sest mitmed sõbrad-tuttavad tegelevad sellega ning jagavad ikka aeg-ajalt pilte ja videosid. Need on motiveerivad 😀 Ja kogemus oli tõesti ÜLIäge!

Minu jaoks oli suurim üllatus see, et post KEERLEB. No polnud aimu ka 😀 St, post EI pea keerlema, mõnda harjutust ei saagi teha keerleva postiga, aga jah… Stuudiotes üldiselt ikkagi keerlevad ja need saab siis vajadusel nö “kinni panna” ehk tavalisteks postideks teha. No kindlasti on ka mõni stuudio, kus üldse ei keerle. Ma pole nii suur ekspert.

Igatahes, kuna post keerles, siis oli palju lihtsam päriselt juba esimeses trennis midagi ära teha 😀

 

 

Järgmine päev oli sinikaid küll ja valus ka – täpselt nii, nagu hoiatati 😀 Aga ei miskit hullu õnneks.

Mul on kindel kavatsus hakata mingil hetkel regulaarselt postitantsu trennis käima, aga ma pole kindel, millal see täpselt juhtub. Ilmselt ehk oleks juba septembris läinud, aga mul on augusti keskpaigast saati parema käe pöidla… liiges või side või miskit sellist… valus. Mingit traumat pole olnud, lihtsalt lambist hakkas valutama. Ma ei julgenud sellepärast isegi kuu aega kiigujoogas käia, aga lõpuks sai kopp ette ja läksin trenni – kiigujoogat õnneks üldse ei takista. Aga jõusaalis mõningaid harjutusi teha ei saa, näiteks rinnalt suruda. Kui pöidlale survet avaldada, siis on valus. Olen seda kurtnud siin ja seal, määrinud geele, kasutanud valuplaastreid jne. Tellisin tööl igaks juhuks ergonoomilise hiire, et kui äkki sellest… Olen seda nüüdseks kasutanud ligi kaks kuud. Töötervishoiu arstil käisin, kurtsin seal – tema ütles, et põletik ja võta 2x päevas nädal aega järjest ibukat. No tänks 😀 (ma ei võta). Perearstile pole viitsinud minna, sest… Mida temagi ütleks. Määri geeli 😛 Võta ibukat 😛 Oota, kuni üle läheb 😛 Ma siis ootan. On paremaks läinud küll. Aga päris terve ikka pole. Täna proovisin üle pika aja rinnalt suruda ja no… Valus. Ootan edasi.

Ühesõnaga, enne ma postitantsu ei lähe, kui see pöidla värk täiesti korda saab, seal on ju ka suht palju haarde teemat. Aga ükskord ma hakkan käima, ausalt! Sest äge on!

Scroll to Top