trenn

Jaanuar jõusaalis

/ elu koos kassi(de)ga, rõõm, tervis, trenn / 4 Comments

Millal need “uus aasta, uus mina” usinad jõusaalikülastajad oma tavapärase trennivaba rutiini juurde tagasi pöörduvad, ah? 😀 Me oleme ju pikalt kolmapäeviti pärast tööd jõusaalis käinud ja täna oli seal võrreldes tavalisega õudne rahvamass. Tüütu suisa! Eelmisel aastal nädalavahetusel käisime pühapäeviti, kuna sel aastal laupäeval kiigujoogat pole, oleme hakanud laupäeviti jõusaalis käima – no laupäeva hommikul on rahvast rohkem kui pühapäeva hommikul, mil me tihti peaaegu privaatjõusaali nautida saime. Või siis on asi praegu ikkagi jaanuaris, mitte laupäevas? Võta siis kinni… Igatahes tahaks rohkem ruumi ja rahu. Riietus- ja pesemisruum olid täna see-eest tavapärasest veelgi vaiksemad. Pesuruumi 40-st rätiku”pesast” olid hõivatud ehk vaid viis. Töötas ainult üks saun, kus ma päris pikalt mõnulesin, kedagi teist sel ajal ei käinud. Basseinis käisin ka – uus kasulik harjumus. Ma vähemalt eeldan, et mingit kasu sest kuuma-külma vahel sebimisest on, karastamine ja nii, ehkki pole just jääaugu temperatuur 😀

Nüüd on hirmus väsimus peal, olen diivanil lebodes õhtu jooksul kolm korda peaaegu magama jäänud – ja homme tuleb veel hammockisse minna… Esimene nädal, kus ma niiviisi kolm päeva järjest trennis käin. Eelmine nädal käisin esimest korda nii postiakrobaatikas kui hammockis, aga siis jäi kolmapäevane jõusaal kooli lastevanemate õhtu tõttu vahele. No vaatame, palju ma homme üldse jaksan.

Mõtlen, et ma ei ole tegelikult miskine eriline spordifänn, on mul siis vaja peaaegu iga päev trenni ronida? Neli korda nädalas tundub juba liiga palju, aga tegelikult tahaks ikkagi veel lisaks praegustele kiigujoogas ka käia – ja ilusamate ilmadega jooksmas, jalutamas, rattaga sõitmas… Ehh. Ja samas tahaks lihtsalt lebotada õhtuti. Mitte iga päev kuskile kiirustada.

Aga no kasulikud harjumused ja nii edasi. Iga tunniajane trenn annab elueale 10 minutit juurde või midagi sellist, kuskilt lugesin – ajaühikud võisid muidugi ka tiba teised olla, äkki jäi valesti meelde. Oleks mul mingidki kaaluprobleemid, siis oleks nagu loogiline motivatsioon, aga neid ei ole ega tule… 😀 No äkki, ÄKKI ma siis vanemas eas olen seda kõbusam. Sest mul on teatavasti Suur Plaan elada kõrge eani suurepärase tervise juures ilma igasuguste ravimiteta.

Tervisega on mul siiani väga vedanud – ei ole ühtki püsivat probleemi, tunnen ennast hästi, kuskilt ei valuta. No selliseid tavalisi asju tuleb ikka ette, et vahel olen väsinud (sest magasin liiga vähe, irw), vahel väänan natuke jalga välja, vahel valutab pea, vahel olen palavikus… Aga seda kõike harva! No see imelik pöidlajama oli, aga õnneks nüüdseks korras. Ja ergonoomiline hiir on väga mugav 🙂 Nii et ma olen ääretult tänulik oma kehale, et ta mind nii hästi teenib, tunnen ennast enamik ajast üsna suurepäraselt.

Selle üle on mul ka hea meel, et ma oma unevajaduse üsna kenasti täis saan. Ok, nädala sees ei tule tihti kaheksat tundi täis, aga seitse koma midagi tavaliselt ikka. Ja nädalavahetusel magan selle eest veidi pikemalt. Tean, et ideaalne oleks kogu aeg sama graafikuga magada, aga no mis sa hing teed, kui ikka tahaks õhtul veel mõne Clutterbugi video vaadata või voodis veidi raamatut lugeda… 😀 Arvestades seda, et äratus on 6.40, on seitse koma midagi unetundi päris hea tulemus, arvan ma ise. Ma olen nooremana ikka palju hullema unegraafikuga olnud. Väikelaste kõrvalt magamata, no sellest üldse ei räägi. Nii et olen väga tänulik oma enam-vähem normaalsete magamisharjumuste eest. Selle saavutamine ei tulnud väga kergelt… Või noh, ega ma ei üritanudki eriti midagi saavutada. Ligi kuus aastat tagasi läksin praegusesse kohta tööle, toona oli tööpäeva alguse nihkumine kella kümnelt kaheksale minu jaoks täielik šokk, millega ma ei suutnud pikalt harjuda – ja nagu olen korduvalt maininud, siis lõplikult lepitas mind sellega alles Kaaslasega koos tööl käimine. Kuidagi palju lohutavam on seda kahekesi teha 😀 Ja eks kõigega harjub… Ja pool viis lõpetada on mõnus küll.

Kassid tervitavad ka 😛

Panete ikka tähele, et siin pildil on must ja valge kass? 🙂

Hakkab looma

/ blogimine, elu koos kassi(de)ga, igapäevaelu, rõõm, trenn / 9 Comments

Näe, unustasin eile õhtul blogimise ära 😛

Mul on endiselt kahetised tunded selle igapäevase blogimise suhtes. Kui oleks aega millestki sisulisemast kirjutada – suurepärane. Aga mul ju pole 😀 Palun öelge mulle, kui palju on päriselt neid, kes hindavad mu igapäevaseid kassipildipostitusi? Ma tean, et teid on, aga… Ma ikka aeg-ajalt tunnen, et see aeg oleks paremini kulutatud Clutterbugi Youtube’i kanali vanu videosid vaadates 😀

Mu eesmärk ilmselgelt ei ole lihtsalt igapäevaselt kassipilte postitada. Üritan lihtsalt blogimise harjumust hoida, et järsku jõuan kunagi tagantjärele mingite asjade kajastamiseni ka. Isegi kui ei jõua – siis on ju hea, kui ma jooksvalt kirjutan? Sest igapäevaselt saab vähemalt värsked emotsioonid kirja ka nö suuremate asjade puhul, mis elus vahel harva ikka toimuvad 😀

Igatahes. Täna oli teine postitantsu trenn. Läksin enda meelest paraja ajavaruga kohale – neli posti kuuest oli juba võetud. Õnneks üks vabadest oli seekord esireas, läksin sinna. Ja muidugi selgus, et oli keegi, kes pikemalt käinud ja harjunud seal olema, kes nüüd sai selle viimase, mis – nagu välja tuli – teistest kehvemini keerles. Ma selles mõttes väga suhestun, et kiigujoogas oli mul 4,5 aastat “oma” lina ja kui vahel harva keegi minust ette jõudis ja selle hõivas, oli mujal äärmiselt veider. No seal oli lisaks teema, et minu lina taga ei olnud teisi ja mu pikkadel jalgadel oli ruumi… 😛 Aga jah. Ma seletasin ka, et algaja ja tahan ees olla, et paremini näha, ta ei tundunud väga pahane olevat 😛 Ja ta on juba pikemalt käinud, seega pole see ees olemine nii oluline. Tal tulevad asjad juba päriselt välja, ilus vaadata.

Kui esimesel korral jõudsin suht viimasel minutil, siis täna oli aega teistega jutustada. Rääkisin, kuidas ma eelmine kord üldse matsu ei jaganud ja teised siis oma kogemustest, et kui esimene kord trennis olid, siis juba soojendus võttis nii läbi, et pärast seda oli tunne – rohkem ei jõua. Jaa, täpselt! Ja ma ei arva, et ma oleks maailma kõige kehvemas vormis. Midagi möödunud viie aasta kiigujoogast, jõusaalist, jooksmisest ja rattasõidust ometigi peaks olema mõjunud positiivselt mu füüsilisele suutlikkusele? Mis siis, et ma ei teinud ühtki neist väga tihti ning vahelduva eduga on olnud ühel või teisel pikemad pausid.

Igatahes oli pärast seda jutustamist endal kohe tahedam tunne ja ees nägin palju paremini ka, kuidas harjutusi teha. Mitte et enamik asju oleks välja tulnud, aga ma vähemalt sain enam-vähem aru, mida ma tegema pidin ja siis pusisin nii palju, kui oskasin. Ma küll arvan, et järgmiseks teisipäevaks on palju sellest ununenud, aga mis seal ikka. Oluline on see, et midagi naaatukene tuli välja ka. Ja kui ma ei suutnud teha (enamikke asju), siis ma vähemalt tegin nii palju (loe: vähe) kui sain ja naersin selle üle, et ma rohkem ei jaksa. Nii et win. Ma järgmisse trenni ei lähe enam hirmuga. Baby steps. Ainult et tuleb veel varem kohale minna, muidu ei pruugi esiritta saada.

Ilm oli täna autosõiduks ääretult kehv. Lumi on tee pealt ära sulanud, nii et kõik on must – pimedas, kui vihma ka sajab, vastutulevate autode tuled lihtsalt pimestavad ja nähtavus on olematu. No näiteks ülekäigurajal inimesi näha… Võimatu. Täpselt sellise ilmaga suutsin ma mõned aastad tagasi Karja ringil kellelegi ette sõita, sest ma lihtsalt ei näinud teda tulemas. Tagantjärele sain ka aru, et ongi pisut pime nurk… Olen pärast seda ekstra ettevaatlik seal. No ja muidugi samasuguse ilmaga ka.

Aga ongi hea, et ma olen sunnitud ise sõitma igasuguse ilmaga, sest see pidev kõrvalistuja olemine on ühelt poolt äärmiselt mugav, teiselt poolt lihtsalt võõrdun auto juhtimisest – ja kuna ma ei ole niigi väga hea juht, siis see pole just eriti hea variant.

Ikka tuleb igas ebameeldivas asjas midagi head leida, eks 😀

Ainult seda ma pole välja mõelnud, kuhu parkida, kui trennist tulles tahaks kiirelt raamatukogust läbi käia. Õigemini siis nende kapi ja tagastuskasti juurest, raamatukogu ise on selleks ajaks, kui sinna jõuan, enamasti kinni. Olen harjunud silla pealt sõites pisut enne raamatukogu tänava äärde parkima, aga kui Endlas on etendus, on see tänava äär ja kõik muu, mis vähegi teatrile lähedal, täiesti täis pargitud. Raamatukogu enda parklasse ma isegi ei tea, mis tagumisi tänavaid pidi saab 😀 Pimedas küll ei viitsi seal jukerdada. Ma üldse kehv parkija, kõik peab võimalikult lihtne olema. Viimati panin auto vana postimaja kõrvale tänavale, kus kogu aeg parkisin, kui kiigujoogas käisin, aga no sealt on jala käia pisut pikem maa, kui ma iga kord viitsiksin (kiigujoogas käies oli lähemal, haha). Laisk, tean 😀 Mugav, tean 😀 Ühesõnaga ei ole veel head lahendust välja mõelnud, aga neljapäeval peaksin jälle minema, mõnedel järjekorraga raamatutel kukub tähtaeg ja need vaja tagastada. Enne trenni minnes peaks lollaka ringi tegema, sest tänav raamatukogu juures on ühesuunaline… Laisk, tean 😀 Täiega esimese maailma mured, millest inimesed, kes on minust normaalsemad autojuhid, ilmselt väga aru ei saa.

Pikk blogipostitus eimillestki. Te ju saate aru, miks mul on omad kahtlused selle lobisemise mõttekuse suhtes? Mul on raske uskuda, et kedagi päriselt kotib see, et ma olen s*tt parkija 😀

Kassipildid on paratamatult Siimu ja Teedu kesksed. Nad on lihtsalt kõige rohkem pildis ja hetkel veel kõige nunnumad. Aga õige pea kasvavad nad sama suurteks volaskiteks kui ülejäänud kolm ja siis ehk olukord jälle tasakaalustub 😀

Eneseületamisest

/ elu koos kassi(de)ga, pusled, rõõm, trenn / 2 Comments

Ma veel ei tea, mis sellest trennivärgist saab ja kas ma seal pärast esimest kuud käima jään, aga teate, ma olen enda üle igal juhul väga uhke, et ma sinna üldse jõudsin. Suvel oli küll värske postitantsu vaimustus, aga siis oli puhkuseperiood ja ma päris kohe ei viitsinud hakata trennis käima – ja siis tuli juba see pöidlajama, mis nii pikalt vindus. Ja no olgem ausad, ma ei oleks sel aastal ka ilmselt kuskile mujale läinud, kui Anneliis poleks dekreeti läinud.

Mäletatavasti oli trenni tegemine üleüldiselt minu jaoks väga pikka aega eneseületus 😀 Mäletan, kui ma katsetasin Tervise Paradiisi erinevaid rühmatrenne ja kuna need tol hetkel ükski ei sobinud, siis jõudsingi ringiga Janne Ristimetsa stuudiosse täiskasvanute vabastavasse tantsu – mida juhendas ka Anneliis ja kus isegi mina suutsin kaasa teha, ennast idioodina tundmata 😀 No ja siis aasta hiljem alustasid nad kiigujoogaga… The rest is history. Esimesel kiigujooga aastal tutvusin ka Kaaslasega, kes mind jooksma, rattaga sõitma ja jõusaali meelitas – seegi oli kõik mu jaoks eneseületus, ehkki hormoonid aitasid kenasti kaasa.

Igatahes, trennirutiin on mul ligi viis aastat suht sama olnud – jõusaal ja kiigujooga. Jooksmine on viimastel aastatel ära jäänud, sest Kaaslane pärast haigust pikalt mingit sporti ei teinud, töökoht ka enam jooksudel osalemist ei toeta ja noh… Nii see läks. Aga õeke pani nüüd ennast mingile müstilisele jooksule kirja, milleks tal on vaja treenida – lubasin, et hakkan temaga jooksmas käima, kui ilmad mõnusamaks lähevad. Rattaga sõidan soojema ilmaga regulaarselt, samas pikematel rattatiirudel, just trenni eesmärgil, käisin vaid 2019… Võiks ju jälle?

Mulle on väga oluline, et kõik igapäevaeluga seonduv oleks võimalikult mugavalt ära korraldatud, nii et kõik asjad saaks kiirelt ja efektiivselt tehtud. Trenn käib kahtlemata sinna alla. Kiigujooga ja jõusaal olid turvalised ja tuttavad. Mõlemal olid oma kindlad päevad ja ma lihtsalt käisin, polnud küsimustki. See oli osa rutiinist.

Aga minna uude kohta uusi asju proovima – see on eneseületus 😀 Ma tahtsin ja samas ei tahtnud. Tahtsin oma vanas turvalises rutiinis edasi olla, samas tahtsin veel rohkem mugavustsoonist välja murda. Ma ei ole kaugeltki see inimene, kes kardab kõike uut – tihti hüppan meelsasti vette tundmatus kohas 😀 – aga kuna sport ei ole kunagi olnud mu elu iseenesestmõistetav osa (pigem vastupidi), siis mõte uuest trennist tekitas küll põnevuse kõrval sama palju ka hirmu.

Eks näis, mis ma kuu aja pärast otsustan, aga peamine on ikkagi see, et ma proovisin.

Täna ületasin ennast natuke jõusaalis ka. Tegin mitmeid harjutusi pisut suuremate raskustega. Ja läksin jälle saunast otse jahedasse basseini. Mis on minu jaoks ka omamoodi eneseületus. Ma ei ole eriline saunafänn, aga pärast jõusaali ja dušši on seal mõnus natuke lõõgastuda. Leili ma tavaliselt ei viska, mitte kunagi, mitte kusagil – aga täna tegin isegi seda, sest noh, oli ju vaja ikka korralikku palavust enne basseini minemist 😀 Sinna mul poleks muide pähegi tulnud minna, aga õeke hakkas sel aastal meiega koos jõusaalis käima ja eelmine kord, kui koos käisime, meelitas ta mu basseini ka. 20-kraadine vesi pole ilmselgelt jääauk, nii et jällegi, üsna väike asi. Aga kui ma olen harjunud aastaid midagi ühtemoodi tegema ja nüüd teen teistmoodi, siis ikkagi. Eneseületus 😀

Aga Tervise Paradiisi jõusaal mulle ikkagi meeldib. Ma ei ole mujal käinud ka muidugi – paar kord MyFitnessis kunagi, uut 24/7 Fitnessi pole proovinud. Tervise paradiisis on lihtsalt mõnus. Pole liiga palju inimesi, pole liiga palju lobisevaid teismelisi, kõik ajavad rahulikult oma asja. No ja see, et riietusruum on veekeskusega ühine, seega on pesemisruumis saun, aurusaun ja väike bassein. Ülimõnus! 😀 Muidugi jah, saunad töötavad siis, kui veekeskus, nii et nädala sees alles… Ma ei teagi, kolmest või millal nad avavad? Aga noh, me nagunii saame nädala sees alles õhtuti käia ja nädalavahetusel avatakse veekeskus juba hommikul.

Viimased nädal aega valutab mu keha igasugu imelikest kohtadest. Olen juba harjunud, et mingi valu kuskil kogu aeg on. Õnneks mitte liiga hull ja mitte kogu aeg, pigem vaid siis, kui neid lihaseid pingutada või helladele kohtadele pihta minna 😀 Huviga ootan, kaua läheb, et keha uute trennidega harjuks ja enam nii valus poleks. Seda muidugi ei pruugi kuu ajaga juhtuda…

Ülejäänud laupäev möödus tavapärasel lainel – pärast jõusaali kiire poetiir, siis koju sööma ja pesu pesema, muidu niisama tšill.

Õeke käis abiks puslet panemas ja assistendid aitasid muidugi ka 😀

Trenn, Ilusad Asjad ja kassid

/ elu koos kassi(de)ga, trenn, virin/urin / 2 Comments

Tänane hammock läks juba tiba paremini. No vahepeal oli küll pisut idioodi tunne, aga seekord mitte heidutaval, vaid pigem lõbustaval moel. Mingid asjad tulid juba natukene välja ja 4,5 aastat kiigujoogat mingi baasi siiski vist andis. Treener oli ka teine – seesama, kes meile suvel postitantsu eratrenni tegi. Äkki sellepärast oli turvalisem tunne? 😀 Tund aega sai intensiivset trenni tehtud, võttis täitsa võhmale. Ja täitsa tore oli. Et ma nüüd juba ootan järgmist hammocki trenni teatud rõõmsa huviga. Järgmist postitantsu trenni ootan veel pigem kahtleva huviga ja pisut hirmunult 😀 Aga ma käin ja annan oma parima ja eks ole siis näha 😀 Ma tegelikult arvan, et postitantsu puhul oleks efektiivsem kaks korda nädalas trennis käia, et valuga harjuda ja mingeid võtteid omandada, aga… 3x Vertical Fitnessis ja 2x jõusaalis lisaks? Ma ausalt ei tea, kas see on mõistlik, sest õhtune niisama molutamise puhkamise aeg on minu jaoks ääretult oluline ja vajalik, seda jääks siis veel vähemaks. No vaatab, kui esimene kuu läbi – kui otsustan jätkata, äkki ostan siis prooviks 70€ piiramatu kasutusega kuukaardi (praegu on 60€ 8x kuus).

Trenni ajaks ma küll kella käima ei pannud, aga tekkis huvi, palju sellise rassimise peale aktiivsusminuteid tuli. Läksin üle pika aja Garmini äppi infot sünkima ja… Mitte midagi ei tulnud. No ja siis selguski, et kell, mis pealtnäha kenasti töötas ja kõike salvestas, pole tegelikult 8. jaanuarist saadik mitte midagi trackinud. See juhtus korra varem ka, siis oli lühem periood ja sai kuidagi lihtsamini korda. Seekord googeldasin, proovisin erinevaid asju, aitas kella restart. Aga kümne päeva data on ikkagi puudu. Ja teiste kogemusi lugedes tundus, et kui juba kaks korda üsna lühikese aja jooksul seda juhtunud on, siis võibki jääda sama asi korduma.

Minu esimene nutikell olin Garmin Vivosport, mille aku suht kiirelt pekki läks (aasta hiljem pidas kaks päeva) – saatsin garantiisse, samal ajal läks müüja pankrotti, sinna see jäigi. Kaaslane oli endale just uue kella ostnud, sain tema vana endale kasutada, sellest ajast saadik on mul olnud Garmin Forerunner 35. Kaaslase antud kell andis saba kevadise Türgi puhkuse ajal basseinis. Leidsin FB-st uue täpselt samasuguse 30€ eest – muidu igati eeskujulik, aku peab üle nädala jne, aga see data värk on küll väga pekkis. Ma ei viitsi iga päev kontrollimas käia, kas kell ikka salvestab infot – seega tundub, et oleks mõistlikum välja vahetada.

Tegelikult ma nillisin juba mitu kuud tagasi uut kella. Otsisin midagi võimalikult naiselikku ja neutraalset – mõtlesin, et tahaks päris seieritega. Sõbrannadel on Garmin Vivomove, nad rahul, mõtlesin, et äkki peaks sama ostma. Kuna välimus on oluline 😀 siis valisin välja Trend Cream Gold – pole liiga kuldne ja igati tagasihoidlik ning neutraalne.

Aga noh, vaba kolme sotti polnud mul siis ega pole ka nüüd 😀 Nii et ma ei tea. FB marketplace‘ist Garmin Vivomove’i ikka leiab, mitte küll Trendi… Ehk peaks kasutatult ostma mingi enam-vähem välimusega… Samas ma ei tea, kas see on üldse parim valik. Ideaalis tahaks, et aku peaks rohkem kui viis päeva ja päris GPSi. Vivomove kasutab telefoni GPSi – nii et kui ma tahan jooksmas käia ja seda trackida, siis ma peaks telefoni kaasa võtma, kell ilma telefonita pole suuteline seda tegema. Aga ma siiani käisin jooksmas ilma telefonita. Muidugi ma pole viimased aastad eriti üldse jooksnud, aga ikkagi tahaks jälle hakata käima, kui ilmad vähe paremad…

Argh. Valikud 😀

Mul on viimased aasta aega olnud akuutne probleem sellega, et tänu euriborile ja inflatsioonile ei ole võimalust lubada endale piisavalt Ilusaid Asju. Väikeseid saab endiselt, seegi hea, aga iga vähegi suurem väljaminek lihtsalt… On ära jäänud, sest nii palju eluliselt olulisi asju on vaja enne ära klaarida.

Ühesõnaga näide nr 1 Ilusatest Asjadest oli see kell.

Näide nr 2: sügisel leidsin ma endale ideaalse parka. Jama on selles, et aasta varem ma just ostsin endale talveparka. Läksin Huppa Viviani proovima, aga selle lõige oli liiga lai ja ostsin lõpuks hoopis Didrikson Erika 2. Lihtsalt külmast oli kopp ees (varasemad talved kandsin Humanast 20€ eest saadud suusajopet, aga selle sai Plika endale), võtsin parima variandi, mis seal poes tol hetkel saada oli. Didrikson istus Huppast paremini. Punane on üks mu lemmikvärve, aga olen alati eelistanud mitte päris erksat, vaid tibake tumedamat, sügavamat tooni. See Didrikson on kena, aga mitte päris minu punane. Värvitoonist olulisem on muidugi tõdemus, et 180g ei ole just nii soe, kui ma oleks lootnud – see on minusuguse külmavarese jaoks pigem kevad-sügis parka.

No ja sel sügisel jäi mulle silma Huppa Vienna uus sinakasroheline pisut kirju toon, mis on lihtsalt IMELINE. See on täpselt minu värv. Kombo minu värvidest.

Ma käisin sealsamas Maxima majas Tamec Trade’i poes Viennat proovimas, lõige oli Vivianist parem, M suurus oli ok, aga seda värvi neil polnud. Müüja jagas kogemust, et ehkki numbrite järgi peaks 180g Didrikson ja 200g Huppa olema üsna sarnased, siis päriselt on 200g Huppa tunduvalt soojem. Ehk siis ma põhimõtteliselt õigustasin enda jaoks teise parka ostu ära – punane kevad-sügis perioodiks, sinakasroheline talveks. Lihtsalt see vaba raha probleem, eks, ei olnud 169€ kuskilt võtta – no säästukontolt oleks saanud, aga see niigi kõhnaks kulunud ja SEALT võtmist endale õigustada ei suutnud, sest üks parka ju siiski on juba olemas (kui poleks olnud, siis oleks võtnud) 😛 Seega ma lükkasin ostu edasi – nüüd on muidugi veel soodsam, nii et äkki isegi teeks südame kõvaks ja ostaks, aga minu suurust enam pole. No äkki sügisel? Ehk see toon, mis alles tuli, ei olnud ühe hooaja teema?

Näide nr 3 Ilusatest Asjadest on Playboda keerlev pusle panemise alus.

Ma olen tükk aega nillinud igasuguseid erinevaid puslelaudu ja aluseid, pole perfektset leidnud, praegu on kaks korktahvlit, ajavad asja ära – aga need pole just ülearu vastupidavad – eriti, kui kodus on kolm viis kassi. Jälgin FB-s üht rahvusvahelist puslefännide gruppi ja seal keegi mainis, et tema otsis samuti tükk aega Seda Õiget ja nüüd leidis. Samalaadsed puidust olevat tunduvalt raskemad. Plastik on väga vastupidav. Valge toon on pusle panemise taustaks väga hea. Sahtlid on, kuhu saab tükke panna (mul on kandikud ka sorteerimiseks, aga neid jääb väheks, kui tahan tükke panna nii, et kõik näha oleks, mitte poleks hunnikus). Kate on, mille saab peale panna, et kasside eest kaitsta. Ja pöörlev alus on, nii et lihtne on puslet keerata. Tundub üsna idekas variant mulle ka. Nii et nüüd ON VAJA. Aga koos postikuluga USA Amazonist maksab sama palju kui parka 😀 No tegelikult on ilmselt mingit vahendusfirmat kasutades võimalik saada soodsamalt kui 100$ saatekuluga, mida Amazon ise pakub (absurdne, laua enda hind on 70$).

Ühesõnaga jah. Palun mulle vaba raha, et osta Ilusaid Asju 😀 Parka, nutikell ja puslealus – ei ole ju NII palju tahetud? 😀

Ja siis tahaks veel natuke remonti teha ja lastega Londonisse minna, mis muidugi tunduvad Ilusatest Asjadest olulisemad. Sügav ohe.

Peaks vist jälle lotopileteid ostma hakkama 😀

Aga mis muud, kui tuletan endale meelde – tegelikult see püsib kenasti meeles – olen ausalt üliväga tänulik, et mul on imeline kodu, imeline pere, imelised VIIS kassi, hea tervis ja hea töökoht. Kõige vajaliku jaoks raha endiselt jagub, natukene säästa ikkagi saan, säästukonto päris tühi veel pole. Sest ma olen elanud pikalt tunduvalt kitsamates oludes – külmas renoveerimist ootavas elamises, mille renoveerimiseni kunagi ei jõudnudki, kus raha oligi kogu aeg kuu lõpuks täiesti otsas, ilma igasuguste säästudeta – kus tuligi ka toidu pealt kokku hoida ja hambaarstil käik võis lüüa eelarvesse ebameeldivalt suure augu. Ma muidugi jälgin praegu ka toidu hindu ja otsin soodsamat, sest noh, LOOGIKA, aga vähemalt pole toidupoes olnud enam aastaid seda tunnet, et ei saaks endale midagi lubada – kui ikka tahan, siis ostan. Mul mõistlikud soovid ka muidugi ja 50% pakkumistega saab igasugu head kraami, mis muidu kallis oleks 😀 No ja ok, väljas söömas käia ning woltida-boltida tahaks rohkem, aga see on liiga hea kokku hoidmise koht, seega ma ülearu ei põe, et seda tihti ei tee. Hambaarstil saan käia ilma säästukonto kallale minemata. Koolid-trennid-laenud-maksud on kõik makstud. Väikeseid Ilusaid Asju ikka saab. Elu on hea. Olen selle üle väga tänulik.

Aga sellegipoolest lubage mul õhata pisut rohkema vaba raha ja Ilusate Asjade järele. Peab manifesteerima, äkki siis tuleb 😀

Lõpetuseks värskeid kassipilte kah.

Trennimuljed

/ elu koos kassi(de)ga, trenn / Leave a Comment

Nagu eelmises trennipostituses lubasin, siis ostsin 8x kuukaardi ära ja läksin täna jälle rõõmsalt kohale. Seekord enam koridoris ei ekselnud, win.

Aga trenn ise, jah… No ütleme nii: jumal tänatud, et mul on esimene nö eduelamus eratrenni näol olemas, sest täna ma tundsin ennast ikka enamik ajast nagu täielik idioot 😀 Mitte millestki aru ei saanud ja suht mitte midagi välja ei tulnud 😀 Suvel oli lihtne – olimegi ainult meie õekesega, juhendati ainult meid ja meie tempos. Siin nüüd lööb välja see minu… Ebakindlus? Mul on nimelt eelarvamus, et ma olen igasuguste sportlike asjade õppimisel keskmisest aeglasem ja kobam. Kui midagi ette näidatakse, siis ma ei haara seda lennult, vaid vajan aeglast ette näitamist ja otsest juhendamist – rohkem kui korra 😀 Trennis on küll ainult kuus posti kolmes reas, aga selleks ajaks, kui ma kohale jõudsin, oli vaba ainult kõige tagumine – ja saalis oli hämar. Nii et ma väga hästi ei näinud ja enamik ajast absoluutselt aru ei saanud, kumb jalg või käsi nüüd kuhu käib. No ma ütlen, ma olen sellistes asjades keskmisest kobam, mis teha 😀

Aga noh, mis seal ikka… Katsun järgmisel nädalal varem jõuda ja ettepoole koha saada. Ehk siis läheb vähe libedamalt, kui näen paremini, olen treeneril silma all ja saan lihtsamini asju üle küsida. Ega ma seal muusika taustal tagareast eriti midagi ei küsinud. Katsusin kuidagi hakkama saada. Mitte eriti edukalt.

Igatahes jah. Kui mul seda suvist kogemust ei oleks, siis võib-olla oleks pärast tänast trenni juba alla andnud. Kuna ma aga tean, et see võib olla väga fun, siis käin edasi ja katsun millestki aru saama hakata 😀 Kuu ajaga ehk MINGI areng toimub – sest kui ma pärast nelja nädalat ikka sama juhmi näoga vahin ja ennast täieliku idioodina tunnen, siis ma ei ole kindel, kas jätkan.

Võib-olla ma olen muidugi enda suhtes ülearu kriitiline ja võib-olla tunnevad kõik ennast esimestes trennides sama juhmilt ja saamatult… Poole aasta pärast pidi juba välja tulema, rääkisid nad… Kui selle pool aastat vastu ka peaks… 😀

Aga lõpetuseks muidugi kassipildid!

Krt, ma ei saa aru… WordPress on mingil arusaamatul põhjusel iga postituse lõppu read more lingi pannud. Seda saab postitusse ka ise lisada ja ma kasutan seda alati, kui on liiga palju fotosid, et esilehe laadimine liiga pikaks ei läheks – aga tänases postituses polnud vaja ja sattusin täiesti segadusse, kui seda postituse lõpus nägin. Allapoole kerides tuvastasin, et eelmistel postitustel, kus ma seda päriselt kasutasin, on link topelt – enne laikimise südant ja pärast seda. Kiire googeldamine targemaks ei teinud. Teile siis selline juhend, et read more lingil tasub klikkida vaid siis, kui see on postituse lõpus kaks korda – ja sel juhul esimesel. Kui on ainult üks link peale südant, siis sealt ei saa midagi, tuleb täpselt sama postitus eraldi aknas lahti, Ma ausalt ei jaksa sellega praegu rohkem tegeleda 🙂

Muidugi võib nüüd juhtuda nii, et see värk läheb mingi hetk jälle korda ja siis te jätate ühe lingiga klikkimata, sest arvate, et seal pole midagi. Äkki ma peaks üldse kõigile postitusele selle peale panema? Siis ei ole võimalust enam RSS lugejas ka tervet postitust lugeda, vaid peab blogisse klikkima. Minu arust on see tüütu. Samas oleks ju jama, kui teil sajad kassipildid sellepärast nägemata jääks, et te ei tea, millal lingist neid juurde tuleb ja millal mitte 😀

Ühesõnaga jätke meelde – read more lingil tuleb klikkida siis, kui see on ENNE SÜDANT 😀

Scroll to Top