trenn

Kiire elumärk

Tänu autoprobleemidele on nädal möödunud koduselt. Jäi ära nii teisipäevane trenn kui kolmapäevane jõusaal, töötame kodukontorist. Aga täna sai tänu Eksabikaasa sõbrale auto korda, juhhei!

Autol oli vaja välja vahetada mingi peopesa suurune geneka jubin, sest seal olid… Eee… Harjad kulunud? Sõber muljetas, et Soomes (kus ta enamik ajast elab ja töötab) ei tahetud seda juppi üldse eraldi müüa, vaid tervet genekat hinnaga ca 400€ – lõpuks oli ta saanud ikkagi kuskilt ainult vajaliku jupi 60€ eest – siin Eestis maksis sama jupp mulle ainult 20€. Pluss tööraha. Aga no niimoodi vedas, et ta sai tulla ja aidata – alguses surnud auto parklast koju, siis viga tuvastada ja ka remontida – kolm päeva käis ja mässas, kuni korda sai. Ei pidanud hakkama kuskile töökotta viima. Ja Kaaslane ju haige ka, poleks saanud nagunii sellega tegeleda.

Kell kolm sain korras auto võtmed kätte ja seega jõudsin õhtul hammockisse, rõõm! Mulle nii meeldib seal, saab nalja ja saab trikke teha, mis siis, et pool ajast ei jaksa ja välja ei tule. Mõtlen, et äkki peaks homme õhtul postitantsu minema, teisipäeva asemel… Teise treeneri juurde… Neljast lähen Poisiga juuksurisse, pool viis on mul kosmeetik ja pool kuus oleks trenn… Kas ma viitsin? Ei tea… Aga võiks ju… Mulle nimelt ei meeldi, et mu kuukaart poole nädala pealt “kehtima” hakkas, tahaks ikkagi sellesse nädalasse kaks trenni mahutada. Või no siis mingisse järgmisse nädalasse kolm – et kaart ikkagi nädala lõpus läbi saaks. Ma olen imelik, ma tean 😛

Siim ja Teet on nüüdseks nii suured sõbrad, et lakuvad üksteist. Nunnumeeter on iga päev katki.

 

 

Tulnukkass 😛

Tuleb ikka edasi käia

Mul sai täna trenni 8x kuukaart läbi. Ega kedagi vist ei üllata, et otsustasin jätkata? 😀 Hammockis käisin täna viiendat korda (esimene oli proovitrenn enne kaardi ostmist) – ja jess, tuli välja ka üks pisut pikem ja keerulisem asi, mis veel hiljuti nii võimatult keeruline ja hirmus tundus. Nüüd on ainult natuke keeruline ja hirmus ja väga graatsiliselt ma seda just ei tee, aga vähemalt saan ise hakkama, otsast lõpuni. Win!

Jõusaalis ma olen teatavasti siiani teinud trenni nii, nagu jumal juhatab – ehk siis täiesti suvaliselt seda, mis Kaaslane kunagi õpetas, hiljem juba suvaliselt ise neidsamu asju. Mõtlemata sellele, mida ma saavutada tahan või mis lihasgruppe ma treenin. Sest no mis seal vahet. Teeb üldiselt tugevamaks, järelikult hea! Mingit vahet oma kaalus või lihastes ma pole täheldanud (kaalumuutuste täheldamiseks muidugi oleks soovitav kaaluda, irw, ma teen seda vb paar korda aastas). Sale olen kogu aeg olnud ja enda arust üsna kobeda kehaga, nii et kas lihast on pisut rohkem või vähem, no kes sellest aru saab. Ma ju käin ka jõusaalis vaid 2x nädalas ca tund korraga ja suved jäävad üldse vahele, nii et ega mul mingeid suuri ootusi polegi olnud.

AGA! Eile nägin, kuidas üks naine tegi üht kükki, mida mulle tundus, et olin hiljuti Katerina blogist näinud ja kõrva taha pannud kui ühe tema go to harjutuse ilusa kanni saamiseks. Sest kui mul üldse mingi eesmärk jõusaalis olla võiks, olen ma pikalt mõelnud, on see ilusam kann 😀 Näitasin Kaaslasele, et voh, ma peaks ka seda tegema – ja tegingi. Kuna see oli trenni lõpus, siis ma olin juba suht väsinud ja palju ei jõudnud, aga proovisin ära ja teinekord siis rohkem. Nüüd läksin otsisin selle postituse üles ja mul oligi õigesti meeles, isegi nimi oli õigesti meeles – bulgaaria käärkükk. Katerina neljast harjutusest kaks – puusatõste ja masinal tuhara sirutus külgedele – olid mul nagunii üsna regulaarselt kavas sees, nüüd siis lisan selle küki ka. Neljas – kalde all pukil tuhara sirutus – mulle eriti ei meeldi, nii et seda ma vist tegema ei hakka, äkki piisab kolmestki. Ja olgu see ilus kann siis olla! Ehkki ma ilmselgelt pean raskusi tõstma, praegu on need pigem tagasihoidlikud. Pluss, nagu mainitud, ma käin ju ainult kaks korda nädalas… Ühesõnaga ma saan aru, et mingit kiiret tulemust siit oodata ei ole ja tegelt mul on üsna ükskõik, sest ega mu kann on siiski ka täitsa kobe, ma ei kurda. Aga võiks ju olla vahelduseks mingi eesmärk?

Next level on see, et täna õhtul googeldasin jõusaaliharjutusi postitantsijatele. Kuna ma olin väsinud, siis ei jaksanud pikalt midagi vaadata, aga ühe video vaatasin ära koos Kaaslasega, kes on teatavasti mu eratreener – lootuses, et talle see kõik paremini meelde jääb… Äkki proovin siis neid asju ka. Sest eesmärgid.

Lõpetuseks aga nunnu seeria Teedust tema lemmikkohal – õlal 😀

Tibusammud

Teate, uskumatu lugu, aga mingid asjad tulid mul täna postitantsus isegi enam-vähem välja. Enamikku küll endiselt ei suuda teha nii, nagu peab, aga ausalt – I’ll take all I get 😀 Lõõpisin trenni algust oodates teistega, et ongi kõik sinikad ära kadunud, viimane aeg uued saada. Ja nagu alati pärast trenni – keha on jälle igasugustest imelikest kohtadest valus 😀

Trenni sõitmine on ka nüüdseks täiesti sisse harjunud – eks kuu aega olen seal kaks korda nädalas käinud ja see on piisav aeg autopiloodi tekkimiseks. Raamatukogu parklas 😀 olen ka juba kaks korda edukalt käinud, see ei ole veel sisse harjunud, aga ainult nädalate küsimus! Ja jällegi, ma saan aru, et me räägime väikelinnas liiklemisest ja siin ei olegi kuskil midagi keerulist, aga pimedas autoga uutes kohades käimine, isegi kui need on tegelikult täiesti tuttavad kohad, ei ole mu meelistegevus. Üldises plaanis saab lihtsalt jälle tõdeda – küll mind on hea lihtne rõõmustada 🙂 Ja ma tõesti olen tänulik selle üle, et ma oskan igapäevaselt pisiasju märgata ja neist rõõmu tunda.

Aga ega muud asjalikku polegi rääkida. Loodan, et jõuan raamatu täna läbi lugeda ja homme sellest blogida.

Lõpetuseks muidugi igapäevaseid kassipilte.

Ülestähendusi viimastest päevadest

Mul oli eile tegelikult plaanis teine postitus veel kirjutada, aga kui ma seda teha tahtsin, siis ei tulnud mu blogileht enam lahti, brauser ütles time out vms. No ok, universum ei soovi, et ma täna rohkem blogiks, mõtlesin ma pärast paari tagajärjetut lehe värskendamist – ja lugesin raamatut 😀

Aga mis ma eile kirjutada tahtsin – mul oli esimene sügav rahulolutunne hammockis, sest ma sain OMETI midagi selgeks. Enamik asju, mis me seal teeme, on vähe pikemad… Ma ei tea, kuidas neid nimetada, kava või rutiin tundub nagu liiga uhke… Aga lihtsalt tuleb saada teatud asenditesse… Ja seal on nii, et kui ma mingile maale jõuan, siis edasi mitte… Või ei jõua üldse kuskile… Mõne asjaga saan enam-vähem hakkama ka. Sügav rahulolu kaasnes sellega, et ma sain kätte nõksu, kuidas tagurpidi kukerpallist kõhuli lina peale saada… Mis ei ütle kellelegi midagi 😀 See on hästi lihtne asi, lihtsalt üks hüpe ja kõik. Ma olen kõiksugu samalaadseid asju teinud ka neli eelmist aastat kiigujoogas, nii et täitsa totter oli, et hakkama ei saanud. Keha tasakaal oli vale vms. Lõpuks neljandas trennis sai keha aru, mida teha tuleb ja see enne võimatuna tundunud pisike liigutus muutus lihtsaks. Sellest asendist me läheme seal mitmesse järgmisesse, nüüd on kõik lihtsam. Ühesõnaga – rõõm.

Samuti jutustasin ühe teise trennikaaslasega, kes ütles, et käib ka postitantsus, on erinevad treenerid läbi proovinud ja see trenn, kus ma käin (algajate oma) on tema meelest kõige raskem. Nojah, aga see on mulle kõige sobivam aeg 😀 Oh, ma kohe ei teagi, mis teha. Ikka vist käin edasi sealsamas, kus siiani.

Nii, aga liigume edasi tänaste sündmuste juurde. Olen juba mitu aastat mõelnud, et peaks laskma nahaarstil oma sünnimärgid üle vaadata – adult thing to do, mul on emalt päritud neid ohtralt, eriti seljal. Olete proovinud nahaarstile tasuta aega saada? Digiregistratuur? Unusta ära. Haigla registratuuri helistamine? Unusta ära. Tegelikult ma ei tea, äkki neid arste on mitmeid ja ma lihtsalt tahtsin seda kõige paremat, keda kõik soovitavad? Tiina Toomson. Igatahes sain teada, et ainus võimalus tema juurde tasuta aega saada on ohverdada täiskuuööl teeristis kolm tilka musta kuke verd minna sel hommikul, kui uued ajad süsteemi tulevad, kella üheksaks haigla registratuuri järjekorda. See hommik ongi siis äkki alati kuu esimene reede? Pead ei anna, lihtsalt pakun.

No mis seal ikka, sõitsin kohale. Jõudsin 8.48. Küsisin registratuuri töötajalt üle, et enne üheksat ei saa, jah? Ei, ei saa – ja vaata, see vanaproua seal järjekorranumbri masina juures juba ootab. No ma siis võtsin ennast tema kõrvale järjekorda 😀 Vanaproua rääkis, et ta eelmine kord oli esimene, kes ajast ilma jäi – no see arst võtab haiglas vastu ainult ühel päeval nädalas ja tavaline olevat see, et ühte kuusse avanebki ainult 3-4 vaba aega, sest ülejäänud on korduvpatsiendid. Või midagi sellist. Seega ta tuli nüüd varem ootele.

Meile öeldi, et päris täpselt kell üheksa need ajad ei pruugi tulla ja oodaku me järjekorranumbri võtmisega nii kaua, kuni meile öeldakse, et NÜÜD. No me siis ootasime. Kell 9:02 saime loa nuppu vajutada. Minu arust meid ainult kolm oli ja aja me eeldatavasti kõik saime. Aga no selline seiklus ja närvipinge 😀

Lisaks sain ma enne kella 11 veel korra autoga koju sõita, sest Plika, kes haigena koolis näidendiproovis käis ja pärast seda poole päeva pealt koju tuli, oli VÕTME maha unustanud. Vähe ma ei olnud tige 😀

Waldorfkoolis on kaheksandas klassis kõige olulisem teema draamaepohh, kus nad terve aja harjutavad näidendiks, lõpuks on siis etendus – soengud, grimm, täisvärk. Etendus on nädala pärast Nooruse majas, proovides on ülioluline kogu aeg osaleda, Plikal on ka üsna kaalukas roll, üks suurimaid etenduses. Ta on kuningas 😀

Kolmapäeva hommikul oli tal palavik, jäi koju, neljapäeval ja reedel olid aga nii olulised proovid, et ta käis nendes ikkagi. Ülejäänud päeva oli kodus – magas, jõi teed ja manustas ohtralt vitamiine. Palavik kusjuures pole tal õnneks kõrge olnud – max 37.4, põhiline on tuumanohu ja sellega kaasnev köha, kohatine peavalu ja üleüldine s*tt enesetunne. Täna hommikul kusjuures palavikku polnud, ta tundis ennast eelmiste päevadega võrreldes palju paremini ja oli kindel, et jääb terveks päevaks kooli – lühike päev ja mates uus teema, milles ei taha maha jääda. Aga jah… Proov võttis nii läbi, et enesetunne läks jälle kehvaks ja otsustas siiski koju tulla. No õnneks on ta mates üks klassi helgemaid päid ja kodus on vajadusel abiks cum laude magistrikraadiga TTÜ vilistlane, küll saab hakkama.

Lisaks on nädalavahetusel koolitantsu Pärnu finaal, kus Plika nüüd osaleda ei saa… Aga haigeks jäi ta nii viimasel minutil, et osavõtutasu maksma pean ikka. Noh, jah – mis seal ikka. Peaasi, et ta nüüd nädalavahetusega ennast terveks magaks.

Lõpetuseks kohustuslik kassipildidoos.

Nii juhtub, kui pesema minnes riided põrandale vedelema jätta ja kassid on samal ajal vannitoas. Loodus ei salli tühja kohta 😛

Väsinud

Tavaliselt teen menüü nii, et neil päevil, mil mina käin trennis, teeb õhtusöögi Kaaslane – ja kui me koos jõusaalis käime, siis Plika. Sel nädalal aga juhtus nii, et eile tegi süüa Kaaslane, seega jäi mulle tänane õhtu. Aega oli iseenesest piisavalt – mina jõuan trennist koju kolmveerand seitse, Plika alles kell kaheksa, selleks ajaks saab söögi kenasti valmis. Aga teisipäevaõhtute rutiini juurde kuulub ka nädala varu (ca 6kg) kassitoidu tükeldamine sügavkülma jaoks… Olin pärast väsitavat trenni veel 1,5h köögi püsti ja muudkui toimetasin…

Nüüd olen omadega täiesti läbi 😀 Ühesõnaga sain kogemuse, et tuleb ikka vanaviisi jätkata ja trenniõhtutel söögi tegemine Kaaslase hooleks jätta.

Trennis oli meid täna ainult kolm, hea rahulik oli, aga välja ikkagi eriti midagi ei tulnud 😀 Ma ikka endiselt juurdlen selle üle, kas ma üldse peaks jätkama… Endiselt kripeldab see, et ma ei ole valmis postitantsule rohkem aega kulutama. Mulle tundub, et see 1x nädalas jääb minu piiriks. Aga selleks, et mingi areng kuskilt tuleks, võiks ikka rohkem käia… Oeh.

No hea küll, vaatab seda asja. Järgmise nädala saan veel praeguse kuukaardiga ära käia, siis vaja otsus teha.

Ega ma täna miskit rohkemat rääkida ei jaksagi. Panen siis teile lihtsalt nunnusid kasse (kõik viis! ehkki Säde ainult seljaga :D). Ja lähen ise Clutterbugi vaatama 🙂

Scroll to Top