TV/sarjad

Uus aasta, uued modellid

Avastasin teisipäeva õhtul, et üks modellide hooaeg on vahepeal märkamatult lõppenud. Mulle sihuke variant väga meeldib – saan kõik korraga järjest ära vaadata. Jooksvalt kord nädalas see tavaliselt ununeb, nii et kui tuleb meelde millalgi lõpuks järele vaadata, on eelmistes osades juhtunu ja näod juba meelest läinud.

Nii et kui meie lend edasi lükkus, veetsingi viimase päeva Rootsis peamiselt teleka ees – neil on seal SUUUUR mõnus telekas, millele saab USB külge panna ja nii lihtne oligi. Vaatasin too päev viis osa, eile kõigest kaks ja pool, täna kõik ülejäänud (kokku oli 13, aga viimane oli recap, neid ma ei viitsi kunagi vaadata).

Seekord oli kuidagi huvitavam – ma ei teagi, miks. Võib-olla olin ise vastavas tujus 😛 Iga osa lõpp on küll suhteliselt etteaimatav, enamasti arvasin välja minejad õigesti ära. Samas lõpus läks küll pingeliseks, ei saanud enam milleski kindel olla – õnneks läks välja see, kes mulle üldse ei meeldinud, finaali said kaks lahedat pliksi ja meie lemmik võitis (mhm, Abikaasa käis ka vahepeal mu õla tagant piilumas, eriti päevitusriiete pildistamise ajal).

Nii et modellid on kõige süüdi – selles, et ma pole ikka jõudnud kõigest kirjutada, mis Rootsist veel kirjutada on jäänud. Eks ma üritan lähema paari päeva jooksul, pean lihtsalt ennast suurest hunnikust piltidest läbi närima, pole selleks praegu tuju.

Aasta kokkuvõtet ei tekkinud kordagi tahtmist teha. Eelmisel aastal ei olnud ka suurt millestki rääkida, ainult rasedus ja sünnitus tõusid esile. Ja terve see aasta möödus Plikaga tegelemise tähe all. Nojaa, tore oli jälle Eestis elada, siis olid veel muidugi pulmad väga tähtsad ja aasta üllatus oli tagasi Londonisse kolimine. Ja kui natuke veel mõelda, siis sain jagu ühest isiklikust probleemist, mis mind veel eelmise aasta lõpus ja selle aasta esimeses pooles üsnagi palju häiris. Lihtsalt mõtlesin teatud asjad enda jaoks selgeks ja saatsin kõik pikalt. Enesekindlust sain juurde ja panin kõige olulisemad väärtused enda jaoks paika. Väga rahul olen.

Eilne päev möödus vaikselt. Mul olid suured plaanid, mis kõik ära teha võiks, reaalis jõudsin aga ainult hommikupoolikul koristada ja sättida ja pesu pesta. Lõuna ajal läksime välja hommikust sööma ja siis toidupoodidesse, kui lõpuks koju jõudsime, oli juba õhtu käes ning koos sellega tuli absoluutne viitsimatus. Niisiis olidki minul modellid ja Abikaasal arvutimäng, aastavahetusel klaasike šampust ja seejärel magama. Glamuurne, indeed.

Täna hommikul oli see-eest imeilus ilm – nii, kui üles ärkasin ja aknast välja vaatasin, nägin sini-sinist taevast. Päike säras ja tegi tuju heaks, eilsest jäänud läbu sai kärmelt ära koristatud, modellid lõpuni vaadatud ja… Kell on alles pool neli 😛

Karta on, et ülejäänud õhtuga ei saa suurt miskit asjalikku tehtud, aga ega puhkuse ajal ju ei peagi!

Kes vaatas Dexterit?

Ma mõtlen siis neljanda hooaja finaali. See lõpp oli ikka TÕSISELT häiriv.

Mina isiklikult arvan, et see oli tema unenägu või kujutlusvõime vms, sest Trinity ei teadnud ju Dexi minevikust midagi ja kui see oleks päriselt tema töö olnud, poleks ta kindlasti ainult ühega piirdunud ja teist sinna niisama jätnud.

Vabandan üldsõnalisuse pärast, aga ei taha neile, kes veel näinud pole, midagi ette ära rääkida.

Mida teie arvate? 😛

Oeh, no peab ju olema ometi veel mõni mu blogilugeja peale Kessu, kes samamoodi Dexterit vaatab…? Ma olen teistest arvamustest tõsiselt huvitatud!

HOIATUS! Kommentaarid sisaldavad spoilereid. Kui sa ei taha teada, mis juhtub, ära loe!

Lõngameister

CIMG9677

Kuna ma pole veel suutnud otsustada, mida järgmisena kõige targem heegeldada oleks (nõuandeid?), teen seni lõnga. lõikumine ja sõlmimine on õhtuse filmivaatamise kõrvale igati mõnusad tegevused.

Love happens on puruigav film, ei soovita mitte kellelegi. Tõepoolest, teil on selle ajaga targematki teha! IMDB annab ka ainult viis punkti, no ma annaks vist veel vähem. Ausalt öeldes ma üldse ei tea, miks ma selle filmi tõmbasin, treilergi polnud miskit erilist. Segadusehoos ilmselt 😛

Filmis oli muidugi ka üks helge hetk, kus me tõeliselt naerda saime. Peategelane – mees, kelle raamat leinaga toime tulemisest saab bestselleriks – läheb ühe oma koolituse käigus kõigi seal osalevate inimestega ehituspoodi, et aidata oma poja surmast üle saada isal, kes ametilt remondimees ning kuna poeg töötas temaga koos ja sai tööpostil surma, siis ei suutnud ta pärast enam remondipoodi sissegi minna.

Noo, ilus julgustav jutt, läheb lõpuks sisse… Keegi ulatab talle tööriistavöö, paneb selle peale… Pühaliku muusika saatel liigub seina juurde… Võtab sealt… HAAMRI… Kaalub käes ja paneb lõpuks vöö külge. Ja meie möirgame naerda.

Keegi peale Kessu ei saa sellest hindamatust stseenist vist küll aru. Või on mu blogi lugejaskonna hulgas teisigi sama andunud Dexteri fänne, kes praegust hooaega jälgivad ning hinge kinni pidades viimast osa ootavad?

If I had a hammer…

Igatahes au ja kiitus Dexteri loojatele – neljanda hooaja algus oli täiesti jama, aga lõpuks suutsid nad pinge mõnusasti üles kruvida. Ei suuda järgmist esmaspäeva ära oodata…

Tänase päeva otsus: ostame aurutaja

Kuna ma siin mitmendat päeva ökopilves hõljun ja vastavatel teemadel (mahetoit, riidemähkmed jne) mõtisklen, jõudsin täna kuidagi mõtteni, et peaks ostma aurutaja – sellega on ju jube hea igasuguseid juurikaid ja muudki valmistada, kõik vitamiinid jäävad alles ja puha. Lugesin siis jälle mitmelt poolt kõvasti arvustusi ja valisin lõpuks sellise välja (Tefali kohta kurdeti, et minevat aktiivselt kasutusel ruttu katki, sest on üleni plastikust, Russell Hobbs oli teine arvestatav valik, aga Morphy Richards jäi siiski peale, nende järelteenindust kiideti ka). Nüüd on ainult küsimus, kas peaks julgema tellida sihukesest netipoest (ilmselt ei julge), kus about as ja terms and conditions all pole midagi kirjas, samuti ei tule mingit infot googeldades välja – no see on kas alles alustav pood või siis petupood. Seal maksab see £22, mujalt alla £40 eriti ei saa – osades kohtades on odavamad, aga postikulu nullib vaheltkasu suht ära ja no jällegi – usaldusväärsus. Amazonist vähemalt teab, et jõuab kohale.

Nii et kui Abikaasa järgmisel reedel palka saab, tellime ära. Ja mahejuurikate kasti ka. Ja oi, kuidas siis hakkab süüa saama 😛

Üleüldiselt tunneme puudust igasugustest asjadest, mis meil Tartus panipaika ära pakitud on – näiteks tekki ja patju oleks vaja (meil endal on nüüd küll suur tekk ja üks padi olemas, aga teine puudu ja külalistele pole ka miskit), suurt potti ja panni (Abikaasa vanaema kinkis meile soolaleivaks komplekti, me ei jõudnud kasutadagi, sest Tartu korteris olid olemas), blenderit Plikale smuutide valmistamiseks (mis on pealegi UK pistikuga – lihtsalt ei mahtunud kohvrisse) – ja Abikaasa õed tulevad novembri alguses autoga, nii et need mahuks vabalt peale. Ainus häda on selles, et õed ja auto on Pärnus, aga asjad Tartus ja enamik neist üle mõistuse korralikult ära pakitud, nii et sealt on väga raske midagi üles leida. Blender vist isegi jäi sisse pakkimata (ei mäleta… Annekas, räägi, kas on väljas?), pann ja potid olid oma originaalpakendis, mida ehk ka üle ei pakkinud (mina seda igal juhul ei teinud, Abikaasa arvas, et tema võis vabalt teha), nii et ehk oleks leitav, aga tekk ja padjad… Jumal teab. Ja neid asju, mida me tahaks, on veelgi. Grr.

Oh, ja ma tahan jälle DVD-sid osta. Ei ole väga mõttekas raha kulutamise viis, ma tean. Aga ma tahtsin neid juba siis, kui ennist Londonis elasin. Ja juba enne seda. Ja nüüd endiselt. Ma olen FÄNN. Gilmore Girls (£43.99), SATC (£49.99+£4.49), Brosnani Bond (£14.77) – peale SATCi on kõik tunduvalt odavamad kui toona, kiusatus on niiiii suur. Aga eks ma hoian ennast tagasi… Vähemalt nii kaua, kuni on selge, kuidas meil rahaasjad olema saavad. Siis võib uuesti mõelda. Või Abikaasalt jõulukinki küsida 😛

Scroll to Top