väikelapse uni

Kuna plika juba mõnda aega oma voodis probleemideta ja kiiresti magama jääb, otsustasime, et oleks aeg harjutada teda seda iseseisvalt tegema. Eile õhtul ja täna lõuna ajal katsetasin varianti, kus panin Plika voodisse ja läksin ise minema, aga jätsin magamistoa ukse lahti. Õhtul oli toas pime, läbi ukse paistis veidi hämarat elutoa valgust, lõunasel ajal on toas hämar (kardinad ette tõmmatud), uksest paistab päevavalgust, mis pole aga otsene, seega on siiski piisavalt hämar.

Ja õnnestus! Mõlemal korral oli veidike viginat, nii et laulsin nurga tagant salmikese karumõmmi unelaulu, selle peale rahunes aga kohe maha ja paari minutiga oli täielik vaikus majas. Loodetavasti lähevad edaspidised korrad sama libedalt 🙂

Ju see lahtine magamistoa uks, veidike valgust ja kõrvaltoast kostev arvutiklahvide klõbin või vaikne muusika tekitavad tunde, et me oleme lähedal. Päris pimedasse tuppa kinnise ukse taga üksi jäädes oleks kohe nutt lahti – uks kägiseb ka vastikult, nii et ei saa märkamatult ära “hiilida”. Minu jaoks pole aga mingit vahet, kas uks on kinni või lahti – need 10 min, mil Plika magama jääb, võime ju vaiksemalt olla, siis saab ukse kinni tõmmata ja ongi korras.

Plika ei tahtnud täna suures voodis lõunaunne jääda, hakkas sealt kohe maha ronima. Sellisel puhul tõstan ta otsemat teed võrekasse. Tavaliselt kaasneb sellega protestikisa, seekord oli jumala vait! Käisin veel teises toas karumõmmi toomas, ei teinud piuksugi. Heitsin siis ise suurde voodisse ja teesklesin magajat, nagu ikka… Plika lärmas paar minutit (see polnud nutt, talle lihtsalt meeldib viimasel ajal kõvemat häält teha, väike lärmimasin sihuke) ja jäi siis kenasti tuttu.

Kui nii edasi läheb, võin ehk varsti katsetada toast ära minemist… Sest pikemas plaanis on auahne eesmärk õpetada teda üksi magama jääma – nii nagu normaalsed lapsed seda tegema peaks 😛

Üks uus trikk kah. Kõige ülemisest köögisahtlist on vaja pimesi söögiriistu välja kiskuda (sest nii kõrgele veel ju ei näe, aga käsi ulatub!) – kui korra selja pöörasin, siis järgmine hetk nägin suurt NUGA, mis oli ennist sahtlis, kraanikausi kõrval, kuhu usin laps selle viinud oli. Ja boilerikapi ukse kiskus ka lahti, seda pole ta kunagi varem teinud – seal kapis pole põrandatki, on hiigelsuur balloon ja torud ja hulk räpast jama. Ei osanud muud teha, kui turvavärava kinni panna – aga selline vangistamine Plikale ei meeldi.

Ja pole mingit kasu sellest, et ütlen sada korda EI – ikka läheb näppima. Seletustest ka veel aru ei saa. Tüütu!

Kui veel mõni aeg tagasi piisas Plika lõunaunne jäämiseks sellest, et heitsin temaga suurde voodisse, võtsin ta kaissu ja laulsin natuke, siis viimasel ajal see enam ei tööta. Tundus suisa, et Plika kardab magamistuba – niipea, kui ta sülle võtsin ja kardinad ette tõmbasin, läks meeleheitlik kisa lahti. Üritasin teda küll kaisus hoida ja laulda, aga suurt kasu sest polnud, nuttis muudkui edasi ja üritas otsemaid voodist maha ronida.

Nii et terve viimase nädala on lõunaunne jäämine olnud pikk, tüütu ja pisaraterohke ettevõtmine – kõigepealt proovisime suures voodis, kui Plika põgenemisest tüdinesin, tõstsin ta võrekasse, kus ta muidugi edasi nuttis, lõpuks tõstsin suurde voodisse tagasi, kus ta nutmisest väsinuna lõpuks kuidagi magama jäi. Kõige selle kestel muidugi silitasin teda ja laulsin… Aga jube tüütu sellegipoolest, eks, kaua seda nuttu jõuab kuulata, lapsest ju hale.

Arutasime eile õhtul emaga, kuidas olukorda paremaks teha. Ema soovitas lasta Plikal endal mulle voodisse järele tulla ja mänguasjadega mängida ning põgenemise korral lihtsalt sada korda järjest voodisse tagasi tõsta. Ma siis täna katsetasin – tuli mulle ise magamistuppa järele, kardina ette tõmbamine ei häirinud, kui voodisse ronisin, hakkas nutma. Tegin natuke karumõmmiga teatrit, tuli voodisse järele küll. Ainult et mängida üle paari minuti ei viitsinud ja hakkas siis jälle maha ronima. Tõstsin teda umbes viis korda tagasi, aga kopp sai üsna kiiresti ette ja nii läks üsna kiirelt võrekasse.

Hakkas seal muidugi jälle nutma, aga kui ma talle karu ja roti seltsiks tõstsin ning rääkisin, kuidas karumõmm ja roti-onu on väsinud ja tahavad Plikaga koos tududa, siis rahunes maha. Panin talle padja ka veel voodisse ja muudkui rääkisingi, et karumõmm ja roti-onu on unised, tahavad koos Plikaga magada. Paar nutuviuksu veel tuli, aga need lõppesid sama kiiresti kui algasid ja nüüd nad seal siis kõik koos magavadki. Üsna kiiresti läks seekord.

Ühesõnaga jah, praeguse seisuga on ikka trelle on vaja, muidu laseb see laps lihtsalt jalga 🙂 Ei tea, mis hea periood see tal vahepeal oli, ehk tuleb miski hetk jälle tagasi. Ja eks näis, kuidas järgmised uned lähevad – homsest alates ma katsetan siis algusest peale võrevoodis.

Õhtuti on muide kergem – ma olen kümne paiku tavaliselt ise nii väsinud, et läheme Plikaga koos suurde voodisse tuttu ja siis ta eriti ei nuta. Teoreetiliselt võiks ta muidugi varem magama jääda, aga… Kümme pole õnneks nii kohutavalt hilja, siis magab hommikul kauem ka 🙂