väikelapse uni

Mitte et need teemad poleks siit juba sada korda läbi käinud, aga väikeste lastega on elu pidevas muutuses ja muutused võiks ometigi üles tähendada. Mul on nimelt kombeks tagantjärele kõik halb unustada ja ainult head mäletada, järsku ma hakkaks muidu kolmandat last oodates arvama, et esimesed magasid paremini, kui nad seda tegelikult tegid. Ei, see kolmas on alles kunagi kaugemas tulevikus plaanis, aga seda rohkem ma ju selleks ajaks unustan 😛

Söök, tiss ja uni on kõik omavahel seotud, sestap need ühte postitusse panna tulebki. Ma kohe mõtlen, millest ja/või kellest oleks kõige targem alustada.

Olen maininud, et Poiss sööb nüüd väga hästi. Hommikul ja õhtul putru, lõunal ja pärastlõunal püreed. Viimane pudrupulber sai täna hommikul otsa, õhtul proovin talle nüüd kaerahelvestest teha. Saime Abikaasa emalt kohviveski ja puha, jahvatasin peenemaks. Samas Plika ei taha isegi nendest peenikestest putru süüa, Abikaasa oli eile osa tema pudrust ära söönud ja ütles, et kesti on palju. No vaatame, mis Poiss arvab, ehk oma hea isuga ikka sööb. Plika sõi hea meelega speltahelvestest putru, aga need said otsa ja mul muud vaja polnud, ei hakanud selle ühe asja pärast tellima… Mahering siis, kaerahelbed on ka sealt. Tundub, et nende kaerahelbed võib pudrumaterjali hulgast maha kanda, vähemalt Plika pudru puhul. No ehk Poiss sööb, tatratangu on mul veel ka…

Kui alguses sõi Poiss ainult magusat püreed, siis nüüd mulle tundub, et ta seda enam eriti ei tahagi, soolane läheb palju paremini kaubaks. Ma mõtlesin, et äkki ta lihtsalt pole näljane – pärast esimest und saab ju 220 g soolast, pärast teist und pakun magusat. Samas kui selle asemel soolast anda, siis läheks nagu küll… Ja samas  jällegi mitte nii suur purk kui enne – õigemini me saame selle purgi õhtu jooksul tühjaks küll, aga sel juhul läheb lõpp alles siis, kui peaks hakkama talle juba putru keetma. Aga magusat ei söö ta poole väiksematki ära. No ma ei tea 🙂 Magusa söömine on ju nagunii üle hinnatud, ma siis äkki ei pakugi talle enam seda? Ostan äkki mingi väiksema soolase variandi pärastlõunaks, mõne 4-kuuse variandi, 125 g vms… Ma mõtlen natuke, praegu tõi Abikaasa igatahes veel mõned magusad. Kui Poiss ei taha, siis Plika sööb need hea meelega ära, ta alati käib Poisi söötmise ajal nillimas ja nõuab ka tita toitu.

Aa, kamapalle või muid taolisi krõbuskeid pakume ikka ka. Neid ta pigem lutsutab ja laseb siis suust välja, aga mõne ilmselt sööb ikka täitsa ära. Leib ja Saib on tõelised hitid, neid nätsutab ja sööb lõputult. Hea lihtne ka kätte anda, ise siis toimetab, ei pea toitma. Ainult hiljem põrandalt puru kokku pühkima 🙂

Plika lemmiksöögid on Saib pasteedi või juustuga, makaronid, kartul ja kotlett 😀 Vähemalt neid ta nõuab. Kala maitseb ka. Igasugu suppe ja juurikaid sööb vahel väga hea isuga ja vahel üldse mitte. Igasugu magusat muidugi alati väga hea isuga.

Oeh, aga söögitegemisega on meil kehvasti. Mida soojemaks läheb ilm, seda vähem me viitsime. Kui jätta kõrvale pizza (mida ta on viimase kuu jooksul ikka kolm-neli korda kindlasti teinud), siis ma ei mäleta, millal Abikaasa viimati kodus süüa tegi. Ja mina, noh… Kui ma PEAN tegema, siis ma teen makarone. Nojah, need on vähemalt need Eesti mahedad täisteramakaronid 😀 Aga ikkagi. Mina muud teha ei viitsi. Kartuleid näiteks, need juba lähevad pehmeks ja kasvatavad võrseid – keegi lihtsalt ei söö neid. No varsti saab oma aiast juba värsket kartulit, see on teine tera. Seda ilmselt teeb küll ka pigem Abikaasa, aga see on nii maitsev, et on motivatsiooni teha.

Ahjaa, riisi taasavastasin ka enda jaoks. Seda on sama lihtne teha kui makarone – ma aurutan, ei pea kontrollima ega segama ega põhja kõrbemist kartma. Teen seda tavaliselt siis, kui koju on siginenud kotlette või liha või muud taolist, mis nõuaks seda põhilist kõrvale… Siis on riisi aurutada kõige mugavam. Abikaasa riisist suuremat ei hooli. Mina jumaldan riisi, aga ma ei oska sellest mingeid keerulisemaid asju teha, te võite mulle nüüd öelda, kuidas wok on kõige kergem asi maailmas… Ma ei viiiiiitsi. Ma lihtsalt ei ole söögitegemise natuur, nii nagu teile ei meeldi midagi muud teha. Ma pigem näiteks koristan 😛

Abikaasa toob töölt ka tihti süüa, siis me söömegi seda. Sihuke lugu siis. No suvi, eks. Küllap külmemal ja pimedamal ajal kokkame jälle rohkem.

Leiba ma ei viitsi üldse küpsetada enam, Abikaasa ei tohi kõrvetiste pärast süüa ja minust on saanud meeletu Saibi fänn. Seda läheb meil meeletult, tavalist saia ei osta tervislikkuse kaalutlustel enam ammu. Saib on niiii hea ja pehme… Ja hommikul peavad mul ikka olema kohv ja võileivad, ei saa minust pudruinimest, ehkki ma võin paar korda aastas innukalt uuesti proovida. Minu jaoks on maitsvad võileivad ja kohv lahutamatu osa positiivse hommiku emotsioonist, tehke või tina. Nii ma siis teen kõigepealt Plikale putru ja söön siis ise hiljem võikusid. Kui eriti laisk olen, teen Plikale ka leiba… See tähendab Saibi.

Isegi jäätist ei viitsi enam teha, oleme jälle ostnud. Samas see on vilets vabandus, et ei viitsi ja on keeruline – ei pea ju ise kondenspiima keetma, võib poest osta, on küll valgest suhkrust, aga kui teha tavalisest kondenspiimast ja Nopri vahukoorest, on igatahes kümme korda etem, kui poe lurrid, mida me jälle ostnud oleme. Nüüd sulas külmkapp ka üles ja külmetab seega paremini, ma võtan lähipäevil ennast kokku ja proovin jälle ise teha. Kui saaks lõpuks eraldi sügavkülma siia (ammu on jutt, et peaks, aga tegudeni kuidagi ei jõua), siis külmuks see jäätis kindlasti normaalselt ära ka.

Aga liikudes söögi juurest tagasi laste juurde, siis järgmiseks tissist. Plika jäi omal ajal tissi otsa magama ja miski hetk lõpupoole mulle tundus, et ta ei saa kunagi isu täis ja läksin iga kord jumala närvi – siis me ta ära võõrutasimegi. Alguses öistest, siis õhtusest, lõpuks hommikusest ka (sest hommikul on ju kõige olulisem kauem magada ja selle nimel oli vaja tissi pakkuda). No ma nagunii olin juba rase ka ja organism pidi puhata saama, lõppkokkuvõttes sai Plika tissi 1a2k ja minu meelest oli see täiesti piisav.

Poisiga olid mul suured plaanid, et saab nii kaua kui tahab. No et suuremana (1+) ainult hommikul ja/või õhtul – mitte rohkem, mitte päeval ja öösel. Aga et saagu kohe kaheaastaseni kui soovib. Tegelikult ma mõtlesin ikka juurde ka, et kui mul peaks ikka kõrini saama, siis…

Ja teate, mul on nüüd Poisiga ka vahel tunne, et appi, ta sööb nii kaua, ma enam ei jõua. Ehkki tegelikult see pole üldse NII kaua. Aga vist on kauem kui enne… Õhtuti just. Magama ta jääb muidu oma voodis ise, ehkki mulle tundub, et ta on hakanud rohkem vigisema selle juures. Vahel, kui on eriti väsinud, jääb juba tissi otsas ka. See selleks.

Ööd ei ole head. Liiga tihti ärkab ja ma ei viitsi koolitada. Me oleme nüüd otsustanud, et kui Abikaasal juuli esimeses pooles puhkus hakkab, siis kolin mina mõneks ajaks elutoa diivanile ja tuleb öine tissivõõrutus. Enne ei hakka pingutama, varajased ärkamised ja tööle minemised teeks asja keeruliseks. No ja puhkuseni on veel ainult kaks ja pool nädalat 🙂

Lõunaunedesse jäämine nõuab ka järjest pikemat kärutamist. Alguses jäi enamasti ise, siis kõigutasin viis minutit, siis kümme, nüüd enam kõigutamine ei kõlba, pean õues ringiratast sõitma. No veerand tundi tuleb ka vahel ära. Aga ma jällegi ei viiiiiiitsi midagi muuta… Sest see on ju nii valutu ja ta ikkagi jääb. Ja magab ilusti pikalt, kaks korda päevas. Pärast hommikust ärkamist on 2,5-3 tundi üleval, siis magab sama kaua… Siis on jälle sama kaua üleval ja magab 1,5-2,5 tundi. Õhtuti ma panen ta magama 20-21 paiku, olenevalt sellest, kui väsinud ta tundub. Hommikuti on hakanud vahel kauem magama, ükspäev oli meil siin rekordiline kolmveerand kaheksa äratuseks, tavaliselt aga ikka enne seitset.

Ma üritan tagajärjetult meelde tuletada, millal Plika päeval ainult üht und magama hakkas… Mitte ei tule meelde, blogist järele vaadata ka ei viitsi. Mäletaks nagu, et Londonis kohe algusest peale, aga ta oli siis ju alles 10-kuune, sama vana kui Poiss praegu, ei kujutaks kuidagi ette, et Poiss ühe unega hakkama saaks. No lapsed on erinevad ka. Ma igatahes endiselt mõtlen, et ma enne ei viitsi seda kärus unetamist ära võõrutada, kui Poisil ainult üks päevauni järel on. Ma usun, et see juhtub enne, kui ilmad väga külmaks lähevad, siis oleks suurt last juba ebamugav paksude riietega kärusse toppida.

Plika unekoolitasime vahepeal teist korda välja, aga nüüd on ta jälle veidi käest läinud – Abikaasaga rohkem kui minuga. Aga peamiselt paneb teda ikka Abikaasa magama. Ehkki vahel mulle tundub, et jälle on ta iga õhtu ära ja mina üksi pean laste magamisega mässama. Muidu polekski midagi, aga Plika ei saa aru, et kui ma Poisile tissi annan, siis tema peab teises toas oma asju tegema, räägi talle enne, palju tahad, otsi talle kui huvitav tegevus tahes, miski hetk on ta ikkagi magamistoa ukse taga “emme emme” karjumas, siis tuleb sisse, Poiss vahib söömise asemel teda, mina lähen närvi… Alati palun Plikat kõigepealt ilusti mitu korda, et mine teise tuppa, emme paneb venna magama ja siis tuleb ka. Enamasti ta ei kuula – irvitab näkku, ronib suure voodi peale ja lollitab. Lõpuks ma tavaliselt ikka karjun ja ähvardan teda vannituppa luku taha panna… See ei mõju ka enne, kui ma teen kehaga liigutuse, nagu hakkaks tõesti tõusma ja tulema (Poiss samal ajal tissi otsas, mäletate) – siis Plika põgeneb.

Nii kurb on, et ainult karjumine ja ähvardused mõjuvad, aga ma ei ole suutnud midagi paremat välja mõelda. Kui Abikaasa on kodus, siis on teine asi, aga mina üksinda nende kahega lihtsalt teisiti ei saa – just siis, kui Plika teeb midagi keelatut ja mina olen samal ajal Poisiga kinni. Ah, ma tean, ma peaks muul ajal Plikaga rohkem tegelema ja siis ta oleks üksi ka parem laps… Ikka viga minus, eks 🙂

No igatahes, magamine. Plika lõunauni on nihkunud ühelt pigem kahe-kolme peale. Ma enne ei viitsi panna, kui ta ikka haigutab ka. Vahel ta protesteerib kõvasti, aga enamasti ikka läheb. Hilisem lõunauni on selle poolest ka oluline, et siis ma saan õige varsti Poisi ka õue panna ja siis on endal vaba aeg – näete, praegu ka. Nii hea on rahus süüa ja blogi kirjutada 😛

No ja magama läheb Plika siis ka hiljem. No enne üheksat mitte kunagi, vahel ka kümme või isegi üksteist. Eks me sellepärast laseme nüüd nii kaua olla, et ta saab endaga rohkem ise hakkama ja meie saame ikka oma asju teha… Samas rahulikust filmiõhtust ja keelatud magusa salaja söömisest ju nii ikka midagi välja ei tule 😀 No aga suvi ja valge on ju, küll ta pimedamal ajal hakkab jälle varem minema.

Kui mina Plikat magama panen (Abikaasat pole siis reeglina kodus), siis ta jääb suht hästi. Ma muidugi väga vara ei viitsi ka, aga kui ma ükskord kümnest või veidi hiljem ta kiirelt pessu viin ja siis voodisse panen, on alati argument, et kell on nii palju, sa peaks ammu magama, ma laulan ainult ühe laulu ja siis lähen ära. ma ju ei viitsi pikalt 😀 Ja Plika jääb tavaliselt ilusti voodisse, ehkki magama jäämine võtab aega – vahepeal käib mõne korra toast väljas ka, kalli või tassi sisse vett nõudmas (tal on magamistoas oma notsuga tass, kus on alati vesi).

Kui Abikaasa on kodus, siis enamasti paneb tema Plikat magama ja teda ka nõutakse… Ja siis ta ikka räägib muinasjuttu ja läheb pikemalt ja Plika rohkem vist lollitab ka ja nõuab näiteks suurde voodisse – minuga ta ka korra nõuab, aga kui ma ütlen ei, siis jääb ikka oma voodisse. Tegelikult vahel ronib sealt salaja meie voodisse ka, kust me ta siis magama minnes avastame. Ja nüüd viimasel ajal läheb Poisi uni järjest kergemaks, mitu õhtut on Poiss ärganud ja nutma hakanud, kui Plikat magama panna. Pole just meeldiv.

Nojah, igatahes me ei viitsi veel kord unekooli ette võtta, ehkki absoluutselt igal õhtul, mil Plika jälle suuremalt jaurab ja meie närvid läbi on, siis mõtleme, et peaks. Aga nagu Poisi öise tissivõõrutuse plaanid on seotud Abikaasa puhkusega, siis Plika parema magamise plaanidel on ka oma tähtaeg – lastetuba 🙂 Sellega läheb veel kuu-paar, me Abikaasa puhkuse ajal hakkame tegema (meil remondiplaanid muutusid, aga sellest ühes teises postituses). Kui lastetuba valmis, siis ei saa Plika näiteks magama minnes enam nõuda suurde voodisse, see pole enam samas toas. Ja üldse siis rutiin ilmselt veidi muutub. Seni aga katsume niisama läbi ajada, sest nii hull veel pole, et midagi muuta või koolitada viitsiks.

Ahjaa, Poiss ja tiss… No mulle tundub, et kaks aastat küll välja ei venita. Praegu ta saab vahel päeval ka – no kui mulle tundub, et see aitaks, teeks tuju paremaks või nii. Vahel jälle ei saa üldse, kui meelde ei tule või kui ma pikemalt ära käin. Targad raamatud ju ikka ka soovitavad, et mingi piimanorm tuleks kätte saada… Nii et jah, kahe ja poole nädala pärast hakkame öiseid söömisi võõrutama, vähemalt aastani saab hommikul ja õhtul kindlasti, ilmselt vahel ikka päeval ka… Ja sealt edasi… Ausalt, ma arvan, et ma seekord ka kaua ei viitsi. Mida vähem ta tissi saab ja mida rohkem tavalist toitu sööb, seda vähem ma viitsin. No ehk tulevad veel mõned kuud peale, näis. Ma käigu pealt otsustan 🙂

Vot sellised lood on siis meie peres magamise ja söömisega. Mugavus maksab, me oleme väga mugavad. Teate ju küll seda ütlust, et kuni sa midagi muuta ei viitsi, pole olukord järelikult veel nii hull, järelikult asi toimib. No meil ongi praegu nii.

Poisi päevauned on muutunud kaootilisemaks. Enne oli kohutavalt oluline, et ta magaks sel ajal, kui ma Plikaga õues käin ja teda lõunaunne panen. No me pole Plikaga viimasel ajal just eriti usinasti väljas käinud – vahepeal oli erikuradikülm, praegu on ta haige jne. Lisaks avastasin, et Poiss on vanemaks ja targemaks saanud – nüüd on nõus juba ärkvel kah kärus olema, ei karjugi.

Sestap pole enam oluline, et ta magaks 11-15. Ja kuna ta ärkab juba tükk aega erikuradivara, siis ma suskangi ta tavaliselt juba poole kümne paiku õue. Magab siis, kaua magab – vahel 1,5, vahel 3, ükskord magas viis tundi.

Teiseks uneks panen nüüd ka alati kärru – täpselt siis, kui ta väsinud paistab. Vahel juhtub nii, et see teine tuleb pikemgi. Selle viietunnise variandiga teist muidugi ei tulnudki.

Õhtul, oleme avastanud, jäävad nad kah suht hästi igal ajal magama – ei pea tingimata kell kaheksa rutiiniga alustama, võib ka näiteks seitse. Sel juhul on juba pool kaheksa vaikus majas. Ja noh, tore ju, kui rohkem oma aega jääb.

Hommikul laliseb Poiss tavaliselt juba kuue paiku, aga nii kaua on ta meie vahel enamasti rahul, kuni Abikaasa seitsmest tõuseb… No ja siis, kui Abikaasa tööle läheb, olen ka mina sunnitud ennast üles ajama.

Aa, Plika… Tema ärkab vist kah vara. aga võtab oma teki elutuppa, istub minu tugitoolis ja vaatab mu arvutist multikaid. Selline varahommikune traditsioon siis tekkinud, paljudes peredes tavaline.

Ühest küljest ma tean, et lapsele oleks parem, kui oleks kindlate kellaaegadega rutiin. Teisest küljest on kena, et Poiss on nõus nii paindlikult magama, teeb minu elu kergemaks (trennis käimised jne). Küllap tekitan talle siis rutiini, kui tema ka ükskord ainult korra päevas magab – ja siis harjutan ta ka päevaund toas magama. Aga see kõik ilmselt vanuses 1+. Siis ta jagab juba kogu värgist veits rohkem ja on kergem talle neid une-eelseid seoseid tekitada. Saab põnev olema neid ka päeval koos Plikaga magama panna.

Poisi öised ärkamised läksid vahepeal küll nats käest ära, sest ma muutusin liiga mugavaks ja ta arvas, et võiks jälle iga tunni tagant vigiseda ja tissi saada, aga selle peale võtsin ennast kätte ja nüüd on tagasi vanad reeglid, et enne kahte ei mingit tissi ja pärast seda mitte enne viit. Kui muul ajal ärkab ja vigiseb, hoian süles ning lasen nutta ja rahuneda. Ja istudes tissi anda jälle kah ei viitsi, sest kaisus on mugavam. õnneks ta allus reeglitele kiirelt, mingit suuremat tagasilööki polnud.

Kui ma nüüd viitsiks need öised söömised tal täitsa ära harjutada, no vähemalt selle kella kahese… Aga ma ju ei viitsi veel! Õnneks ta siiski väga tihti ei ärka, nii et mind hetkel ei häiri.

Üldiselt olen isegi rohkem rahul kui enne – 95% juhtudest jäävad mõlemad lapsed iseseisvalt probleemideta magama ja tänu Poisi kaootilisematele päevaunedele on mul rohkem vabadust oma käike planeerida. Mida hing veel ihaldada võiks?

Seoses Plika haigusega olemegi viimastel päevadel ööund tunni võrra varasemaks nihutanud. Peaks seda kella seitsme joont nüüd kella keeramiseni hoidma – siis ei ole väga hullu, kui nad edaspidi jälle kaheksast magama lähevad.

Ainult seda pähklit pole ma veel läbi hammustanud, kas ma peaks Plika lõunaune aega ka koos kella keeramise või magamaminekuaja nihutamistega kuskile poole liigutama… Ma nii harjunud, et see on täpselt kell üks.

No ja alati on võimalus, et suvel suure valgega ei taha nad enam üldse nii hästi vara magama jääda, aga lootma ometi peab 😀 Sumedaid suveõhtuid tahaks veel enam enda tarbeks – lapsed tuttu, beebimonitor valvesse ja ise aeda chillima. Mmmm…

…sest täna oli võrdlemisi müstiline öö.

Poisiga läks tavapärasest paremini – magas ühegi vääksuta kuni kolmveerand kaheni, siis tõstsin endale kaissu tissi otsa (sest toas oli külm ja ma olin väsinud). Hiljem ärkas ta tänu Plikale veel millalgi üles ja jorises, aga keerasin ta kõhuli ja magas kuni Abikaasa hommikuse äratuskellani – teine öine söögikord jäi ära 😀 Ma ei tea, kas sel on midagi pistmist kaisus magamisega – äkki oli mugavam ja soojem, magas rahulikumalt.

Aga Plika, kuldmagaja, oli öösel vahepeal üleval, vist täitsa pikalt. Tema koha pealt on mul vaid ähmased mälestused. Kõigepealt hakkas nutma ja kurtis pissihäda. Tõin poti, läksin tagasi magama. Millalgi ta vist käis seal potil… Siis võttis Abikaasa ta meie voodisse… Mingi hetk vist tõstis oma voodisse tagasi… Mingi hetk hiljem oli Plika minu voodipoole juures, kus Poiss mul kaisus oli, aga veel ei maganud, vaid lalises. Siis võttis Abikaasa ta jälle kaissu. Hommikupoole pani ikka tagasi oma voodisse ja sealt pidin ma ta üheksast välja ajama, muidu oleks veel kauem põõnanud.

Poiss magas ka üle pika aja kauem – kui pool seitse tissi sai, siis põõnas veel tunnikese. See on viimase aja rekord.

Loodan, et Plika puhul ei saa sellistest ärkamistest reeglit. Ta on juba kuu aega probleemideta maganud, vahel on nii väikestel lastel ju ikka halvemaid öid. Aga kui see nüüd harjumuseks saab, siis kindlasti hakkame teda rangemalt oma voodisse suunama.

Poisi puhul mulle tundub, et minu reegel mitte enne kahte tissi anda on vilja kandnud – algul ta ärkas enne seda aega ikka paar korda, vahel jäi ise magama, vahel pidi süles rahunema. Nüüd enam ei ärkagi enne. No ja see muidugi on super, et teine öine tissikord ära jäi – oleks edaspidigi nii.

Igal juhul andis see mulle juurde motivatisiooni kella kahene tissikord ka ära jätta (mitte päris kohe, aga varsti). Alguses ärkab ta ilmselt mõnda aega sel kellaajal üles ja siis peab süles rahunema, aga küllap lõpuks harjub ilma. Võiks jääda ainult varahommikune kord, peale kuute… Ja siis võiks ta magada kaheksani 😛

Unistused on ilusad, eks me vaikselt liigume nende suunas. Ikka nii, et meil mõlemal hea oleks, ei taha ei ennast ega last traumeerida. Tasa ja targu…

Ühes kommentaaris millalgi öeldi, et ma pole pikemalt laste omavahelisest läbisaamisest rääkinud. Pole üldse viimasel ajal väga palju lastest rääkinud, võiks selle vea ju parandada.

Plika on praegu kaks aastat ja kolm kuud vana. Aktiivsemalt rääkima hakkas ta alles millalgi peale teist sünnipäeva – seega tavalisest veidi hiljem. Aga nüüd kordab küll kõike järele, uusi sõnu tuleb ilmselt iga päev. Ei oska öelda r-tähte, s-i ja l-iga, kohati ka t-ga, on raskusi – ta oskab neid öelda, aga on kergem mitte öelda. Need saab sujuvalt asendada h-ga. Mina aha paju aia – mina tahan palju saia. No see oli esimene näide, mis pähe tuli, neid on kindlasti naljakamaid ja paremaid. Vahel ei saa nende tähtede ära jätmise tõttu isegi aru, mis ta räägib. Üldiselt aga saame me väga hästi suheldud ja järjest paremaks läheb. Käändelõpud kipuvad ära jääma – näiteks kui öelda, et tita tahab magada, siis Plika kordab järele: tita taha maga. Kui me viitsime, siis me parandame teda – ütleme sõna õigesti, ära jäänud tähte või käändelõppu rõhutades, siis ta kordab õigesti järele küll. Aga järgmine kord jälle lühemalt, nii on ju kergem 😀

Värve on hakanud lõpuks eristama – olen varemgi üritanud õpetada, aga siis ei võtnud eriti vedu. Nüüd ta teab ainult põhivärve ja vahel pakub liigse entusiasmiga ikka valesti. Üldiselt aga teab täpselt, mis on puna, kolla, sini – jällegi lühendab neid.

Osavamaks läheb iga päevaga. Arvutit oskab järjest rohkem kasutada. Ma ei tea, kas see on nüüd väga hea… Aga ikkagi lahe vaadata. Enamasti vaatab oma multikaid Abikaasa arvutist, sest teda pole ju kodus. Teab, kust nupust arvuti sisse käib, kust monitori sisse-välja lülitada (läpaka ekraan ütles üles, nüüd on igivana suur molu eraldi laual), oskab alt ribalt neti ise lahti teha ja sealt bookmarks ribalt omale YouTube’i valida. YouTube’is oskab video lõppemisel ise järgmise panna. Ja oskab videot täisekraanile panna. Hiirt kasutab üsna hästi, aga avastasin, et minu arvuti touchpadiga saab samamoodi hakkama. No arvutisõltlaste laps, mis siin ikka imestada. Abikaasa arvutil on õnneks parool peal, nii et päris ilma loata ta sinna ligi ei pääse, kui on vaja piirata 😛

Magab suurepäraselt. Tõesti oligi vaja ainult kättevõtmist ja nädalat unekooli – pärast seitsmekuist õudust tuli kiirelt meelde, kuidas õigesti magatakse. Õhtul tavaliselt laliseb voodis pool tundi kuni tunni, hommikul ärkab vahel harva peale seitset, enamasti kaheksa paiku. Lõunaunne jääb enamasti minutiga, vahel laliseb kuni tunni, aga jääb siis ikka, eriti harvadel puhkudel laliseb voodis kaks tundi järjest ja ei magagi. Aga kisa ja viginat on minimaalselt – vahel ikka on, siis käime lihtsalt korra pai tegemas ja tekki peale panemas, see aitab.

Iseseisev on. Saab hullult hästi omaette mängitud ja asjatatud. Muidugi tahab vahel ka tähelepanu ja koos tegutsemist. Aga sellist asja ei ole, et ilma vanemateta üldse olla ei oska.

Riidesse panna ta veel päris ise ei oska. Eks me teeme kõike koos – pika pusimise peale saaks ta enamiku asjadega ise ka hakkama ja ma tean, et tegelikult peakski laskma tal rohkem ise harjutada, aga ma ise saan ju kiiremini… Riided seljast ära saab kõik, tagasi panemisega on rohkem abi vaja.

Süüa oskab ka ise. Muidugi peab talle parajad tükid lõikama jne, vahel me lõpus ikka aitame ja toidame teda, et kiiremini saaks, aga suuremas osas ise.

Laulmist on alati nii lahe kuulata. Ma peaks jälle filmima tema Põdra maja, ta on vahepeal arenenud 😀

Paras suslik on ta kah. Teeb igasuguseid trikke, mis panevad pisarateni naerma. Täna näiteks panin tunnikese tagasi pesu pesema, sealhulgas kõik käterätid. Kui pärast lõunasööki vannituppa Plika suud pesema läksime, siis just mõtlesin, et oi, panin uued käterätid, aga Plikale ununes panemata… Siis vaatan – suur rätt ripub nagis. Imestan, kuidas see võimalik on, vaatan lähemalt – nagis ripub hoopis Poisi mähkimislaualt pärit kilelina. Vat Plika rätikul pole seda aasa, nii et me kasutame neid plastikust ja metallist jullasid, mis hammastega rätiku külge käivad, et riputada saaks… See julla jäi nagisse, ma võtsin lihtsalt enne räti küljest ja panin pesumasinasse. Nüüd oli Plika siis vaadanud, et rätikut pole ja lahendas olukorra nii, et tõi toast selle Poisi lina ja pani rätiku asemele. Naera puruks 😀

Poisist ma olen viimasel ajal siin üht, teist ja kolmandat rääkinud, poole aasta sünnipäeva puhul. Ta on alati üks paras rõõmurull olnud – kui pikka aega oli rahulik ja ühe koha peal ja vahtis ringi, siis nüüd väikestviisi juba keerab ja roomab, liigub tublisti. Lisaks tunneb viimasel ajal suurt huvi kõige ümbritseva vastu – kui mul süles on, siis üritab minu käes olevaid asju (võileiba vms) ära kiskuda või siis küünitab laua poole, et sealt ükskõik mis käeulatusse jäänud asi pihku haarata. Ühesõnaga nüüdsest tuleb ettevaatlik olla 😛

Unede sättimisega oleme endiselt poole peal. Hommikul on hakanud liiga vara tõusma, 8-8.30 asemel pigem 7 või enne seda… Seega võiks tegelikult varem juba magama minna, kipub liialt väsima. Aga mulle see 11 sobib, oleme seni hakkama saanud – kui kärru panna, jääb enamasti momentaalselt tuttu. Õhtusesse unne jääb endiselt jorinaga, ei ole aidanud ka see, et enne tissi annan. Ööunne jääb alati rõõmsalt ja kiirelt, viimasel ajal magab ärkamisteta ühe-kaheni. Öö jooksul sööb kaks korda – kahe paiku ja hommikul viie-kuue paiku, viimasel ajal olen ta küll suurde voodisse võtnud juba öösel, sest nii külm on… Ja hommikul seitsme paiku üritan ikka ka tissiga lisaaega võita, et ise kauem põõnata saaks.

Öised söömised on plaanis lähema kuu-kahe jooksul ära võõrutada, aga esialgu tahaks lisatoiduga alustada. No ma pole veel lihtsalt viitsinud, ei võõrutada ega kõrvitsat tuua. Aga hakkan usinamaks 🙂

Lõpetuseks siis laste läbisaamisest ka. Ma ütleks, et mida suuremaks Poiss kasvab, seda paremaks läheb. Väikene armukadedus on Plika poolt on vahel ikka, aga seda on alati suht vähe olnud. Pigem on Plikaga probleem selles, et ta ei saa aru, kui pisike ja õrn on tita, tahab temaga mängida. Nüüd on Poiss juba tugevam, ei pea iga hetk silma peal hoidma. Vahel näiteks vajub Plika talle täiega peale, et kallistada – mina vaatan ehmunult, et nüüd teeb haiget, Poiss ainult naerab. Plikal on üldse annet Poissi naerma panna – näiteks hüppab mööda tuba ringi ja Poiss kilkab. Nii et Poiss on tugevam ja Plika on õppinud natuke hoolikam olema. Läheb järjest paremaks – ma juba kujutan ette, kuidas nad poole aasta pärast koos mängivad.

Ühesõnaga mina olen väga rahul 🙂 Mul on kaks imelist last ja nendest on iga päev palju rõõmu. Muidugi on ka muresid, muidugi tuleb tulevikus igasugu selliseid muresid ja rõõme, millest ma praegu veel undki näha ei oska, aga küllap me saame kõigega hakkama. Kaks väikese vanusevahega last on ikka kihvtid koos, seda otsust ei saa kuidagi kaheseda.