üürikodud

Vanad võlad

/ london/UK, naljanurk, rõõm, seltsielu, üürikodud / 1 Comment

Tuletame nüüd meelde, õeke käis mul ükskord Londonis külas. Täpsemalt leidis see aset 4-9. juunil. Seega… Kõigest kaks kuud ja ma näitan teile lõpuks pilte ka 😀 (okei, tegelikult ma natuke ju olen näidanud ka, siin ja siin).

Sorteerisin lõpuks fotod läbi ja valisin ülejäänud vaatamist väärt ka välja.

Meie kodumaja:

Reede õhtul jõudsime Reinu pubisse…

…ja laupäeval käisime Hampton Courtis.

Kui ma õigesti mäletan, ei vaevunud keegi meist eelnevalt lahtiolekuaegu vaatama ning jõudsime seepärast võrdlemisi hilja kohale ja pidime kiirustama, et üldse kõik vaadatud saaks.

Kõigepealt chillisime seespool, käisime muusikatuuril ja vaatasime niisama ringi. Pilte olen teinud keskaegsest köögipoolest:

Üks Hampton Courti tõmbenumbreid on labürint, mida reklaamitakse kui üht suurimat… Pean tunnistama, et suht igav oli 😀 Aga no väheke ekslemist ikka jagus, enne kui südamesse jõudsime.

No ja siis kõik need võrratud aiad, mille avastamine aja nappusel kõige rohkem kannatas. Aga üht-teist me siiski nägime, piknikku pidasime ka.

Samal õhtul seiklesime veel Greenwichis, kus pidavat olema palju rohelist ja kohalik observatoorium näitavat laseriga sedasamust… Aja… Nulljoont. Krt, ma ei oska tõlkida eriti hästi 😀

Igatahes jõudsime sinna liiga hilja, et pargis chillimisest mõnu tunda, otsisime vähemalt selle laseri üles ja imetlesime vaadet… Pildil pole küll vaatest suuremat midagi, päikeseloojang ainult.

Pühapäeval sundis õeke mind Camdenisse minema, ehkki ma üldse ei tahtnud. Juhtus see, mis alati – lahkusin hunniku nodiga ja täielikus pankrotis.

Aga Camdenist sain ma tookord lõpuks midagi, millele olin juba terve eelmise aasta pilku heitnud, kuid seni kalli hinna tõttu ära põlanud ja lubanud, et ostan vähemalt enne, kui Londonist ära kolin… Hiina stiilis riideid nimelt.

Mulle kohutavalt meeldib hiina stiil, aga paraku on need riided ikka tõesti suhteliselt kallid. Seekord leidsime siis tädikese, kes müüs pluuse £1o (tavaliselt ~£20-25), minikleite £15 (tavaliselt ~£35) ja pikki kleite £25 (tavaliselt ~£55) eest. Pikkade kleitide jaoks olime liiga pikad, aga pluus ja lühike kleit sai ostetud meil mõlemal. Minul käis ostmine “noh, rinnust pigistab ja kõht on punnis, pärast rasedust peaks enam-vähem paras olema” stiilis. Loodame parimat. Igatahes on mul nüüd imeilus kaitseroheline kleit ja helelilla pluus. Ei jõua ära oodata, millal jälle saledaks saan 😀

Ja õhtul oli siis lõpuks meie soolaleivapidu.

Veel vanu asju meelde tuletades – 19. juunil käisime Nerva Londoni näituse avamisel – selles kohvikus, kus Antti töötab. Ja mina armusin taaskord. Ma pole teadupärast eriline kunstifänn, kaugel sellest… Aga no mulle meeldib hirmsasti Navitrolla. Ja Nerva tööd on ka seda laadi. Nii et… Kui ma ükskord rikkaks saan, siis tulevad meie kodu seinale Nerva ja Navitrolla tööd. Teie aga vaadake kõiki ägedaid töid tema kodulehelt, minu üks suurtest lemmikutest on nt see.

Tollest õhtust on aga veel üks teine fotomälestus – pärast avamist väikese seltskonnaga pubisse liikumist avastasime õllepudelilt laheda märgi. Äge, noh, pole miskit öelda 😀

Ja lõpetuseks veel üks ülihea foto, mida ma nägin juba mitu aega Lontu blogis, aga ei jõudnud tookord linkimiseni. Originaalis on see pärit siit:

See “reklaam” on vist juba mõni aeg ringelnud ja võib-olla olen ma viimane, kes asjast teadlikuks sai, aga no ma pugistasin ikka mitu head minutit naerda. Pane või wallpaperiks 😉

Idüll, taaskord

/ igapäevaelu, kodumajandus, rõõm, üürikodud / 3 Comments

Tõepoolest, ütlemata mõnus on olla oma tavalises Londoni rutiinis.

Kõik on seni läinud suhteliselt plaanipäraselt, välja arvatud suuresti ebameeldiv seik seoses meie korteriomaniku jalgrattaga (ta lubas meil seda lahkelt kasutada, kuni ta sellele järele pole tulnud), mis Mehe töö juurest ära varastati – tross oli lihtsalt läbi lõigatud ja… Oeh. Mul pole mingit usku selle tagasi saamisse, aga politsei pidi 72 tunni jooksul (alates reede õhtust) ühendust võtma, vaatame. Väga valel ajal tuli see jama kaela, ma juba kujutan ette meili, mis ma omanikule järgmine nädal saadan: kle, me otsustasime kahe aasta asemel juba viie kuu pärast välja kolida, sest lapsega on Eestis ikka parem. Tean küll, et meil on leping kuueks kuuks, aga ehk oled mõistev ja annad ikka tagatise tagasi? Ahjaa, su ratas varastati ka ära…

😀

Okei, noh, ma vist seda ratast kohe ei maini, hiljem aega küll. Vaevalt et ta sellele üldse järele tuleb, kui ta lubas seda algselt mai lõpus teha ja pole siiani huvi tundnud. Ehk saame lihtsalt ratta kinni maksta ja EHK see ei olnud väärt sama palju kui meie tagatis. Näis.

Aga muidu on ütlemata mõnus. Koristasin neljapäeval kõige suurema segaduse ära, reede õhtul vaatasime filmi ja sõime hiinakat (rattavärk võttis ära igasuguse isu ise süüa teha) ning eile pesime pesu ja tegime suurpuhastust.

Ma ütlen, see korter pole ammu NII puhas olnud, kui nüüd. Kõik need kapialused, mis tolmust puhtaks imetud said ja pestud põrandad, absoluutselt iga potsiku pealt ära pühitud tolm ning vannitos pole ma ka viitsinud elu sees kõike nii põhjalikult küürida…

Sellega seoses veel muidugi eilne vahejuhtum, mille kohta enne arvasin, et MINUGA nii loll asi küll kuidagi juhtuda ei saa. Nimelt puhastasin tolmust spraypudelit, mis sisaldas mingit desinfitseerivat vahendit vannitoale ja suutsin seda endale silma lasta. Mis seal ikka, töö juureski on nii tihti mõttetud koolitused, kus tambitakse pähe, kuidas kemikaale kasutada. Võtsin kähku läätsed silmast välja, lasin dušist hunniku külma vett silmadele ja olin ülejäänud päeva prillidega. Täna panin läätsed silma tagasi ja ei ole miskit viga. Loll juhus sellegipoolest, edaspidi tean ettevaatlikum olla.

Ja õhtupoole tuli Iiris külla. Saime oma vannitoamati kätte ja andsime vastutasuks hunniku kilekotte, et ta saaks järgmist heegeldama hakata. Ning putitasime terve õhtu tema arvutit.

Tähendab, enamiku suurematest asjadest tegi muidugi Mees, mina kohandasin üldise tegevuse käigus niisama nipet-näpet, et kasutamist mugavamaks muuta.

Aga meie pingutused kandsid hiilgavat vilja – Iirise enne hirmaeglane, praktiliselt olematu vaba ruumiga ja mittetöötava wifiga arvuti (pea kõik probleemid tulenesid juba ammusest ajast ja tehti kellegi oskamatu formatiga veel hullemaks) on nüüd igati tipp-topp kiire, jamast puhas ja funktsib nagu lill. Torrenti kasutamist õpetasime ka ja esialgsete andmete kohaselt on neiu asjast vaimustuses. Üht-teist vajalikku tuleks veel peale panna, aga selleni jõuame järgmisel nädalal.

Oi, kuidas mulle meeldib düsfunktsionaalseid arvuteid töötama panna (noh, jah, Mees tegelikult pani tööle, mina rohkem kilkasin kõrval). Kui nüüd veel enda oma ka korda saaks… Mul on paraku peamiselt riistvaralised probleemid.

Lõpetuseks aga fotoülevaade meie vannitoast – otsustasin korteri lõpuks korralikult üles pildistada, kuna me ju ei elagi siin nii pikalt, kui esialgu plaanis oli ning sellest kodust tahan küll palju pilte mälestuseks. Aiast on juba piisavalt fotosid olemas ning nüüd siis vannitoast ka. Köök ja toad ootavad veel järge.

Ükskord ammu mai lõpus…

/ igapäevaelu, rasedus, üürikodud / Leave a Comment

…käisid meil Mehe ema ja õde külas. Sel ajal meil netti polnud ning järgnesid mitu eriti kiiret nädalat, kus toimus palju, aga kirjutamise aega polnud üldse – ehkki püsiühenduse saime ju suht varsti.

Ja kui kõik need kiired nädalad lõpuks mööda said, siis olin ma nii väsinud, et mõnda aega lihtsalt olesklesin – vahtisin õhtuti ja nädalavahetusel Mehega Roswelli ega viitsinud rohkem midagi teha.

Aga nüüdseks olen ma kõigest trallist täitsa välja puhanud ja desktopil ilutseb hunnik kaustu, mis kõik mu blogikarmavõlgu suurendavad ja vajavad realiseerimist (pildi)postide näol. Eks ma üritan mäletamist mööda jutu ka juurde kirjutada, aga mida rohkem aega möödas, seda hägusemad mälestused paraku on.

Teengi algust tollesama Mehe ema ja õe külaskäiguga. Jutustada pole suurt midagi, tegu oli täiesti tavalise esimest-korda-Londonis pikendatud turistinädalavahetusega – tavalised vaatamisväärsused + Camden ja väike (terve päeva kestev) šoppamine.

Kuna seitsmekümne kolmandat Buckinghami palee fotot ma teile siia ometi panema ei hakka, siis illustratsiooniks seekord peamiselt pildid meie elamisest, vähemalt mõned fragmendid sellest.

Vannituba:

Magamistuba:

Ja muidugi aed (mida te olete küll varem korduvalt näinud, aga millest ma endiselt kõige suuremas vaimustuses olen):

See pudipõll on esimene ja siiani ainus asi, mis ma Maasikale ostnud olen – nägin tookord Camdenis ja lihtsalt ei suutnud ostmata jätta (te ju teate, mul on teema lepatriinudega). Üldiselt ei tunne ma ikka veel mitte mingisugust tahtmist mingit beebinänni soetada, aga jumal tänatud, aega ju veel on. Camdenis oli veel üks vahva lett, kus müüdi erinevate hüüdlausetega pudipõllesid – alates I know I’m cute, now put me down ja Come on, punk, make my day kuni My father only wanted a blowjob versioonideni… Neid kavatsen endale ka kindlasti muretseda, aga hiljem. Muhahaa.

Siin on näha kogu nänn, mis meile Eestist toodi. Ausõna, sellistes kogustes pole me küll varem külakosti saanud. Šašlõkiliha, suitsuvorst ja head Eesti kommid – paradiis! Nosimist oli nädalateks… Praeguseks, pean tunnistama, on kõik otsas.

Ja viimaseks üks pildike Mehe töökohast. Kas ma olen teile üldse kunagi maininud, millega ta tegeleb? Tegemist on suhteliselt väikese (ca 10-15 töötajat) ja eksklusiivse (hinnad on nii £2000 ümber) pruutkleite disainiva firmaga, mis on võitnud mitu aastat järjest Briti parima pulmadisaineri auhinna. Ja Mees töötab nende laos, kus tema ülesandeks on Aasias valmis õmmeldud kleitide vastuvõtmine ja nende üle maailma klientidele välja saatmine. Tema õe külaskäigu peapõhjus oligi pulmakleidi proov (juulis läheme pulma, seda olen vist maininud küll). Vot selline ongi Mehe igapäevane töökeskkond:

Kusjuures ma käisin 19. mail oma elu esimesel moeshowl, sellesama firma uue kollektsiooni esitlusel. Väga äge oli.

Tikri seiklused tolmuimejaga ehk avastamisrõõmud uues elamises

/ igapäevaelu, rõõm, üürikodud / 1 Comment

Peaaegu neli päeva on uues kodus mööda läinud nagu tuuletiivul. Tahaks raporteerida, et kõik asjad on lahti pakitud, paraku oleks see aga vale… Kaks kotti ja hunnik asju ootavad siiani ära paigutamist, pole lihtsalt jõudnud.

Muidu on lill. Pesin pühapäeval viis-kuus masinatäit pesu ja kuivatasin neid järgemööda aias. Uus punane pesunöör ja päikese käes kuivatatud pesu lõhn võtavad siiani vaimustusest kilkama. Ja kui mõnus on hommikul susside ja hommikumantliga aeda kooserdada… Mitte et ma seal küll päriselt hommikuputru sööks, kell kuus on siiski veel liiga jahe ning mul pole õnnestunud siiani ka pudrumaterjali soetada, lähedased poed on suhteliselt väikese valikuga ja päris paljas kaerahalves mind eriti ei eruta… Aga noh, aega on 😉 Käisin varahommikul lihtsalt aias pesu näppimas – uurimas, ega äkki öö jooksul ära kuivanud pole. Ei olnud, pidin õhtuni ootama.

Ma pole üldse harjunud nii suures korteris elama. Kogu senise elu olen alati olnud pakitud perega väiksesse korterisse või toanaabritega ühikasse… Murakaga koos elades oli ruumi suht laialt, aga mööblit vähe…

Nüüd on aga äkki kaks tuba, kus mõlemas saab olla. On nii palju kappe, et pole asjugi, mida neisse panna (samas, mõningate suuremate asjade, nt lisapatjade ja teki mahutamisega on ikka probleeme). On riiulid, kuhu mahuks peale raamatute-DVD-de ka fotosid ja küünlaid. On lauad, mille peale võiks panna… Ma ei tea, linikuid või vaase või kommikausse või mida iganes (praegu päris tühjana on suht lage). On diivan, millele oleks vaja patju… Ühesõnaga jah. ma pole harjunud elama nii, et on palju ruumi ja piisavalt mööblit.

Nii hea on õhtul pärast tööd köögis kokata. Ja sealsamas laua taga süüa. Nii hea on, kui kõik riided mahuvad kappi ära ja ruumi jääb ülegi. Nii hea on, kui on aed, kus pesu kuivatada ja chillida.

Aga kui jõuda pealkirjas mainitu juurde, siis võtsin täna õhtul ette ulatusliku tolmu imemise ja pühkimise, muuseas ka voodi ja diivani alt. Ja mida kõike põnevat ma seal ei leidnud…

Voodi all oli arvutijubinate kaste, kaks hantlit, meeste T-särk, naiste top, APS film ja poolik Durexi libesti – üks nendest, mida me veel proovinud pole 😀

Diivani alt tuli välja viis suurt mööblikataloogi, jalutuskepp (teate, nagu vanadel inimestel, ma küll ei saa aru, mida meie landlord sellega teha võis), kaust nimega HOUSE, mis sisaldab arvukat kirjavahetust selle korteri erinevatele inimestele müümise, üürivõlgade jms kohta, kinnisvarabüroo müügikuulutust, korteri plaani ja muid vajalikke asju… Ning pistik, mille juhe läks seina sisse – lähemal uurimisel ehk vooluvõrku ühendamisel tuli välja, et see kuulub lambile, mis on meie välisukse ees ja iga tulija peale põlema läheb. Põnev, põnev, mis ma oskan öelda!

Tolmuimejaga juhtus selline tore lugu, et pärast kõigi põrandate-vaipade puhtaks imemist ning üritades imejat köögikappi tagasi tassida, läks see mul käes pooleks – ikka niiviisi, et tolmukott tuli välja. Magamistoas vaiba peal. Aga nojah. Positiivse külje pealt mainiksin jälle ära aia olemasolu – tõstsin erinevad tolmused osad ettevaatlikult kilekotti ning viisin aeda, kus sain kõik rahus ära puhastada ja kokku panna. Koti SEES mu arust mingit tolmu polnudki, kõik oli koti ümber… Ma viskasin sõna otseses mõttes pool kilekotitäit tolmu prügikasti. Vähemalt on need tänapäeva tolmuimejad nii lollikindlad, et isegi minusugune blond suudab selle pärast kogemata tükkideks võtmist kokku tagasi panna. Ja tõepoolest, tõmbas pärast puhastamist poole paremini kui enne…

Lõpetuseks kaustast leitud korteri plaan (aed on tervenisti meie oma, ülemise korruse korteri omanik ei ela üldse siin ja pole oma aiaosast huvitatud, tal pole sinna otsepääsugi).

Üldpindala kohta ei leidnud ma kaustast mingit infot, küll aga olid kirjas tubade ja köögi mõõdud, saate vast sellest mingit aimu. Ruumi on!

elutuba – 4,2×3,8m
magamistuba – 3,7x3m
köök – 3,8×2,8m

Nüüd tahab uni maha murda…

Uues kodus

/ kolimised, rõõm, üürikodud / Leave a Comment

Meil on siin lahke naaber Roland omanimelise turvamata wifivõrguga (ta peab päris lähedal elama, levi on hea). Väike aed põõsaste, muruplatsi, pingi, laua, väikse grilli ja pesunööriga. Nii palju puhastusvahendeid, nagu mul veel elu sees olnud pole. Veiniriiul (kahjuks küll tühi), nunnud puust kohvi, tee ja suhkru topsid, kolm nunnut tassi, simpsoni viinapitsid, igasuguseid nõusid-värke (aga mitte ühtki normaalset potti), kartulikoorimisnuga, mittetöötav konserviavaja… Külmkapp suure sügavkülmaga, mis on pigeni erinevaid asju täis – herneid, porgandeid, friikartuleid, isegi saiakesi – ainult jäätis on puudu. Ketšupit-majoneesi-küüslaugupüreed ja dieetkokat jäeti ka. Kuivainete kapp on samamoodi täis topitud – kolm pakki makarone, kolm pakki riisi, tomatipüree, erinevad pakisupid, jahu jne (huvitav, kas omanik teadis, et meil pole tänu üüri-deposiidi maksmisele pea üldse raha alles ning jättis meile sellepärast lahkesti nii palju süüa?). Meil on kõva madrats, mis Mehele meeldib ja mulle veel mitte (aga kuna see on seljale kasulik ja rasedatele eriti, siis ma ei kurda üldse, küll harjun). Pesumasin, mille ust tuleb noaga lahti teha (aga see on õnneks lihtne). Jalgratas, millele omanik lubas 3-4 nädala pärast järele tulla ning meil seda seni lahkesti kasutada.

Me oleme jõudnud kaks korda kohvrihunnikuga lõõmava päikese käes ühistranspordis edasi-tagasi kärutada, närvi minna ja kõvasti tülitseda, aias muru peal vedeleda, kolm masinatäit pesu pesta ja seda aias nööri peal kuivatada, hommikusöögiks kartuleid ja vorste grillida ning neid siis aias süüa, terve päeva päevitusriietes ringi möllata, emadele helistada, omaniku kingitud veini juua (mina ainult paar lonksu!), magada, seksida, laiselda… Ja mitte eriti palju lahti pakkida.

Aga küll me veel jõuame.

Mõnus on.

PS. Rase olla on lahe. Mul on suured tissid 😛 Panin sel aastal esimest korda päevitusriided selga ja need istuvad ikka hulka paremini kui enne 😀

Scroll to Top