üürikodud

Riiulid!

/ kodumajandus, üürikodud / 6 Comments

Meeldetuletuseks nii palju, et sisse kolides nägi meie korter välja selline.

Ja ehkki me oleme siin juba pea kaks kuud elanud, siis nagu tavaliselt, hakkavad asjad ikka liikuma alles viimasel minutil. Mees laenas trelli juba pea kuu aega tagasi ning sellega sai kohe alguses üht-teist ka korda saadetud – riidekapp ja voodi kokku pandud näiteks:

Aga riiulite ja piltide üles panemisega sai ikka nii kaua venitatud, kuni trelli omanik helistas ja sellest puudust tundis. Siis ei jäänud enam muud üle, kui tuli tegutsema hakata 😛

Kui üks pool meie elutoast näeb endiselt välja selline (selle pildi pealt on näha, et saime pildiraami lõpuks seinale riputatud – kui nüüd veel pildid ka viitsiks sisse panna, IRW):

…siis teisest toapoolest ma tookord alguses pilti ei teinudki, sest seal polnud mingit mööblit, ainult kasti- ja kotihunnikud.

Nüüd on asi natuke parem:

Kööki saime ka ühe riiuli ja pliit sai pärast kuuajalist kastist seismist keset köögilauda üles seatud ning on nüüd aktiivses kasutuses. SÖÖMISEKS laual küll enam eriti ruumi pole, aga ega see polegi ju tähtis 😉

Kui jätta kõrvale Jyskist ostetud kapp ja riiul, mille eest verd tilkuva südamega 700.- välja käisime (meil oli lihtsalt sinna väiksesse nurka nii spetsiifiliste mõõtudega vaja, et kasutatult ei leidnud), siis ülejäänud riiulimajandus läks kokku maksma 160 krooni – köögiriiul 15.-, kapi peal olev riiul 50.- (kapp on Mehe ammustest Tartu-aegadest ning kuulus kunagi tema vanaemale) ja diivani kohal olev 95.-

Vot SEDA ma nimetan säästumajanduseks. Sellist mööblit võib endale üürikorteris täiesti lubada 😉

Kui ema kahe nädala pärast jälle Tartusse tuleb, siis saan kõik ülejäänud raamatud ka Pärnust kätte – mõõtsin vaba riiulipinna ära, peaksid täpselt mahtuma. Ja siis on mul esimest korda pärast Pärnust ära kolimist raamatud jälle minuga ühes majapidamises, seni olin sunnitud neid ema juures hoidma. Ilus!

Ja lõpetuseks üks foto kolmenädalasest Plikast, seekord olen isegi mina pildile jäänud 😀

Ühtlasi üleskutse kõigile sõpradele: käige ikka külas, mul on ju muidu igav! Esimene laar käis läbi, nüüd on jälle vaikus majas… Aga kodu sai ometigi korda, tahaks ju jälle näidata. Saime just nii kohvi- kui kakaovarud täiendatud, nii et võin teie peal lille joonistamist harjutada.

Tulge külla!

Asjad edenevad

/ igapäevaelu, üürikodud / 1 Comment

Käisin täna Toomel ennast arvele võtmas. Kessu soovitatud dr. Klaar oli tõepoolest ütlemata mõnus ja sõbralik tegelane. Sain haigekassa jaoks tõendi, viisin selle ära ja olen nüüd kindlustatud. Isegi visiiditasu ei pidanud maksma. Kõiki oma kubeme- ja muid valusid kurtsin ka, sain asjalikumad vastused kui Londonis. Eesti keeles on ikka lihtsam!

Sain lõpuks Kessuga kokku. Blogisid oleme üksteisel lugenud juba iidamast-aadamast (no tegelikult mitte nii ammu, aga siiski juba aasta-paar vähemalt, ei teagi täpselt – kui lugema sattusin, lugesin ikka kõik algusest peale läbi) ja alates sellest, kui ma rasedaks jäin, on ta pidanud läbi kuude kõiki mu hädasid ja küsimusi kuulama – temalt oli hea küsida, ta oli kõik värskelt läbi elanud 😛 Nägin Kessu plika ära ja andsin üle tellitud ravimi hammaste tuleku tarbeks. Nägin just sõnumit, et olevat töötanud. Väga hea, sest ma Kessu valikuid usaldan (meil selline sarnane mõtteviis laste kasvatamise seisukohalt) ja ostsin siis Maasika hammaste tuleku ajaks endale ka väikese varu 😛

Ilm on täna suht s*tt. Mul on ütlemata hea meel, et mu esimesed kaks Tartu päeva nii päikselised olid, nägin päikese akendest sisse paistmise ajad ära ja üldse oli ilus. Ei lase ennast tänasest vihmast ka sugugi häirida.

Aga korteris on ikka nii mõnus olla. Mul pole kunagi olnud ühtki üürikat, kus kohe algusest peale sisse kolides nii kodu tunne oleks. Okei, Murakaga kokku kolides ehk, aga see oli veidi teine teema, sest ta elas seal juba enne ja oli jõudnud kodu koduks teha.

Aga kõik need “päris” üürikad (elumajades siis, mitte ühikas), kuhu ma olen läbi aegade kolinud, on nõudnud roppu küürimist ja koristamist ja kodustamist, et ma seal ennast hästi tunneks – kunagi Turu tänaval näiteks ja kõigis Londoni urgastes muidugi. Kõik said pärast küürimisseansse mõnusaks koduks, viimase korteriga ei tulnud kuigi palju vaeva näha (aga ikkagi küürisime kõiki köögikappe seestpoolt ja organiseerisime ja nühkisime kraanikaussi ja puhastasime põrandaid…) – aga sellist asja, et tassid kotid sisse, võtad kingad jalast ära ja uitad õnneliku näoga paljajalu mööda korterit ringi, ilma et tunneks vajadust kõigele enne suurpuhastust teha… Seda pole varem olnud. Seekord oli vaja ainult köögiriiulitelt tolmu pühkida (mida ma pole muuseas siiani teha viitsinud), kõik muu oli juba korras – äsja lõpetatud remondist oli kasu 🙂

Eile ega täna pole ma miskit lahti pakkinud, niisama logelenud. Emaga tundide kaupa juttu rääkinud ja netis istunud ja… Kui tänase netivajaduse korralikult rahuldatud saan, siis lähen koju tagasi ja olen natuke aega jälle usin. Vaja “riidekappe” korrastada ehk siis meie siin olevad riided korralikult kohvrisse ja kotti laduda, kuniks päris kapp tuleb. No ja siis on terve hunnik pisiasju, mida kõike organiseeritult kastidesse või olemasolevatele riiulitele laduda, et neid hiljem Mehe siin olles ja rohkema mööbli tekkides oleks võimalikult kerge ära paigutada.

Mis ma nädalavahetusel teen, seda ikka ei tea. Raamatukogu on ka ainult viieni lahti, mis tähendab, et netti õhtupoole ei ole (kaugemale ometi minna ei viitsi!). Loodan sõprade peale, ehkki pole viitsinud kellegagi spetsiaalselt ühendust võtta. Küll jõuab. Marko pidavat Tartus olema, tema langeb kindlasti mu ohvriks 😛 Ja nüüd tuleb meelde, et Lepp pidavat vist ka siiakanti sattuma…

Tegelikult tahaks rääkida veel viimasest Londoni nädalavahetusest, mul igavene hunnik fotosid ja värke, aga need tahavad veel organiseerimist, seega mõni teine päev. Süvenen nüüd Teleyhe pakkumistesse jälle, tahaks sellest va kõnekaardist juba lahti saada.

Tartu

/ igapäevaelu, rõõm, üürikodud / 10 Comments

Jõudsin raamatukokku alles tund enne sulgemist, nüüdseks on sellest alles 45 minutit. Uue lugejapileti tegemine oleks maksnud 99.-, aga teine variant oli pilet täiesti tasuta ID kaardile ümber tõsta, mida eile õhtul ka tehti. Täna muidugi juhtus see, mida kartsin – kiip ei töötanud. Aga mind lasti sisse ikka 😛 E-hääletamisega või raamatute laenutamisega tuleks raskusi… Uut kaarti tellima ju ka ei hakka, peab vist lihtsalt ruttu abielluma 😀

Sain lõpuks meie uue korteri rahuldavalt pildile püütud:

Mööblit on endiselt juurde vaja. Voodi saame Maidenilt, ahju Katsilt. Riidekapi loodetavasti Tänkilt, aga see sõltub sellest, kas kapp seal alles, kus olema peaks, mille kohta info veel minuni jõudnud pole. Esialgsel hinnangul oleks juurde vaja ühte-kahte kummutilaadset asjandust (või väikest kappi, noh, midagi uste või sahtlitega, asjade hoiustamiseks), elutuppa lauda… Diivani tõstame magamistoast ka elutuppa… Öökapp kuluks ilmselt ka ära, no ja siis veel muidugi Maasika voodi ja mähkimislaud… Oh jah. Pesumasin saab olema esimene asi, mille ostame ja ilmselt ainus, mis saab kindlalt uus olema. Ülejäänud asjad loodan ikkagi kuskilt kasutatult saada, tasuta või võimalikult odava raha eest 🙂 Sest meie praegused rahalised võimalused pole just hiilgavad, peame kokku hoidma (söögile kulub üüratult palju – krt, piima joomine teeb vaeseks!).

Igatahes… Kui keegi peaks teadma kedagi, kes tahab oma vanast mööblist lahti saada, siis…! Ma sinna Tartu listi kirjutan ka miski hetk, pole veel jõudnud.

Käisin eile õhtul Piia ja Nadjaga Undergroundis ploomimahla nautimas. Irw. Aga ütlemata hea oli tagasi Tartus olla ja NII mõnus oli pärast keskööd kesklinnast kesklinna koju jalutada 😉

Täna jalutasime emaga Toomemäel. Eesti sügis on ikka üle kõige. Iir rääkis just, kuidas ta on vaimustuses Londoni kuldsest sügisest (sest Hispaanias ju värvilist sügist pole), aga minu meelest on Eesti sügis ikka palju kuldsem – Londoni oma on selline kollakaspruun, siin rohkem kollase-punase-rohelise segu. Nagu ma emalt eile teada sain, siis puulehed lähevad punaseks öökülmadega, eks see seleta, miks Londonis veel kuskil punast näha pole.

Lõunat sõime Tigedas tikris. Ühele tšekile jäid nii tikker kui maasikas 😛

Ja poolikut tassi kohvi, mida oma eelmise külaskäigu ajal kritiseerisin, menüüs enam pole. Tähendab, pole enam valikut kohv ja suur kohv, ma siis eeldan, et see ainus kohv tuleb ikka täis tassis, seekord küll ei joonud.

Aga sellest ma ei saanudki aru, miks poolele restoranile erinev menüü on… Istusime akna alla ja siis tuli välja, et see menüü, mis meile enne anti, seal pool ei kehti, nii et pidime pimedamale poolele kolima. Veider. Huvitav, kas päevapraadi oleks akna alla ka serveeritud? 😉 Nende koduka menüüst ma küll välja ei loe, et ühe saalipoole ja teise saalipoole variant. Aga nojah, see selleks. Päevapraad oli igatahes hea.

Jään ikka nädalavahetuseks Tartusse. Plaane pole küll rohkem, kui arst homme hommikul. Loodetavasti näen suuremal hulgal sõpru ära. Raske on küll nendega ühendust saada, kui kodus netti pole ja telefonis kõnekaart… Pole veel ikka otsustanud, millist paketti võtta ja lepingu saamiseks läheb vist nii ehk naa nädala ringis. Või kui Teleyhe enda kõnekaart on, saab äkki kiiremini? Pean uurima, homme või millalgi, kui varem netti jõuan ja ajaga võidu ei jookse.

Igatahes, kui keegi tahab minuga nädalavahetusel Tartus kokku saada, siis võite julgelt mulle ise helistada! Mul on suvest saati uus number, kui teil seda pole, siis sõber Orkut aitab.

Üleüldiselt on mõnus. Ainult Mehe järele igatsen, üksi pole nagu erilist tahtmist ega võimalust kodu sisse seada – mööbli leidmisel ja igasuguste asjade ostmisel tahaks ju ikka temaga arutada ja läbi rääkida. Rahalised võimalused pole ka veel päris selged ja enamik meie sissetulekust tuleb koos temaga, mul praegu polegi eriti võimalust suuremaid oste sooritada. Nii ma siis lihtsalt pakin jõudumööda asju lahti (aga pooli neist pole kuskile panna, sest mööblit ju vähe) ja chillin niisama. Ja ootan pikisilmi järgmist neljapäeva.

Leidsime kodu!

/ rõõm, üürikodud / 10 Comments

Ma olen viimase kahe kuu jooksul kümnete kaupa korterite kuulutusi läbi vaadanud ja tean seega üsna hästi, mis seis Tartu kinnisvaraturul valitseb. Viimasest pundist olid mu lemmikuteks kaks korterit, mõlemad kesklinnas ja mõnusas ümbruses ning 50 ruudu kandis, kuid mõlemal olid omad vead. Üks neist, muidu väga armas ja hubane, oli dušinurgaga köögis (no dušš peaks ikka vannitoas olema ja üleüldse me tahtsime vanni ka) ning vanas majas, mis võib küllaltki suure tõenäosusega talvel külm olla. Teine oli väga korralik ja ilus, isegi rõduga, aga tänu sellele oli ka hind krõbe – nii krõbe, et isegi alla kaubeldes oleks tõenäoliselt liiga kalliks jäänud.

Otsustasin eile hilisõhtul igaks juhuks ka KV lehele vaadata. siiani olin vaid city24-s surfanud, sest seal on parem otsingusüsteem (saab korraga valida ükskõik mitu linnaosa, KV otsing võimaldab kas tervet linna või ainult üht linnaosa) ja ma eeldasin, et need kuulutused on nagunii kõik enam-vähem samad.

Aga võta näpust. Kohe kõige värskemate kuulutuste hulgas torkas silma üks samal päeval lisatud täiesti omanäoline pakkumine.

Odavama otsa üürikorterid on enamasti lihtsalt koledad. Vastavalt väikesele hinnatõusule on terve hulk ilmetuid. Siis tulevad juba enam-vähem korralikud ja ilusad, aga need on sel juhul ka (liiga) kallid. Ja sisekujundus, isegi ilusatel korteritel, on alati nii igav, mittemidagiütlev. Isegi kui sellega on vaeva nähtud, siis pole mingit särtsu ega omapära, üritatakse meeldida võimalikult paljudele maitsetele.

Aga see korter, mille me leidsime, see oli hingega. Lisaks sellele, et tegu oli hea asukoha, normaalse hinna, värske remondi ja pakkumisega otse omanikult, oli sel täiesti oma stiil. Minimalistlik ja lihtsate vahenditega tehtud, aga lõpphea tulemusega. Palju ilusaid ja hästi kokku sobitatud värve, mõned osavalt siia-sinna lisatud detailid, mis andsid lõppmuljele vunki juurde. Vannituba, mis tavaliselt on jõletute plaatidega kaetud või täiesti valge ja steriilne, oli väga stiilne – heledates toonides, aga peeglitega huvitavaks tehtud. Köök, vanematele paneelikatele omaselt pisike, mahutas kõik vajaliku (sealhulgas väikese laua) ega jätnud seejuures muljet, et seal pole ruumi ringigi keerata.

Ühesõnaga me vaatasime ja imestasime ja vaimustusime. Ja arutasime, keda oma sõpradest seda täna vaatama saata.

Ja siis me avastasime, et tegu on Maideni ema korteriga 😀 Sellesamaga, millest Maiden meile nädal-paar tagasi rääkis (et ta ema hetkel remondib ning tahab siis uuesti välja üürida) ning mida ma mõtlesin Eestisse jõudes vaatama minna.

No ma ei oska muud öelda, kui et see ongi saatus. Sellepärast me ei saanudki seda väikest maja, mis meile hiljuti nii sümpaatne tundus. Sellepärast ma polnudki seni leidnud ühtki korterit, mille puhul poleks olnud ühtki olulise kaaluga AGA ning kohest tunnet, et see ongi meie.

Saime Maideniga veel eile õhtul üle räägitud ja ta lubas emale hommikul helistada. Saatsime omalt poolt meili ja jäime ootama.

Noh, nüüdseks on tagatis makstud ja asi kindel. Saan sisse kolida kohe, kui Eestisse jõuan 🙂 Ja meil on olemas oma väike armas pesa ülikooli raamatukogu taga. Väiksem ehk, kui oleks tahtnud (veidi alla 40 ruudu), aga selle eest lõpmata ilus, vaikses rohelises kandis, piisavalt valge (päike paistab kaua sisse) ja üldse. Sünnitama saan ka jala minna, Toomele on vähem kui kilomeeter kõndida 😉

Mööblit on seal korteris vähe, aga see-eest on olemasolev ilus. Peame mõned asjad ise juurde muretsema, voodi ja pesumasina vist ja väikese pliidi, millel on praeahi, sest seal on ainult kaks auku ilma ahjuta. Aga see kõik on täiesti teostatav. Ei tekkinud korrakski kahtlust, et see koht nonde puuduvate asjade pärast kuidagi vähem meie kodu oleks.

Oh, ma olen nii lõpmata õnnelik ja rahul. Süda on kohe palju kergem, et elamise mure on lahendatud. Nüüd jõuan kindlasti kõik enne Maasika sündi sisse seada.

Taas kord sain tõestust sellele, et on vaja vaid piisavalt optimismi, süüdimatust ja usku, et kui asjad rahule jätta, siis loksuvad nad ise parimal kombel paika. See on juba ei tea mitmes uskumatu vedamine sel aastal.

Elu on ilus 🙂

EDIT: Sain nüüd kogu olemasoleva mööbli loetelu ka ja kindlasti on meil vaja pesumasinat, voodit, riidekappi, väikest praeahjuga pliiti, ilmselt ka mingit kummutilaadset asja, elutoa lauda… Ja veel nipet-näpet, eks siis koha peal vaatab. Kui keegi teab kedagi, kel on Tartu kandis sääraseid asju ära anda/müüa, siis antagu aga teada!

Taas kord kinnisvara lainetel

/ igapäevaelu, kolimised, üürikodud / Leave a Comment

Uurisin üle mõninga aja jälle kinnisvarasaite. Ma pole päris kindel, kas mul on täna leplikum tuju või on vahepeal palju uusi pakkumisi lisandunud, aga mul on nüüd bookmarkides 12 enam või vähem sobivat pakkumist – neist kaheksa kesklinnas ja neli Karlovas. Olen kindel, et enamik tuleb mingil põhjusel välja praakida ja osa neist on kahe nädala pärast lihtsalt juba läinud, aga siiski – lootust on! Viimati kuulutusi vaadates tundus, et turg on surnud ja vähesed olemasolevad pakkumised ei kõlba kassi saba allagi.

Ja ma jõuan jälle kord selleni, et korterit otsida on põnev 🙂

Scroll to Top