JÀrjekordne vaimustav nÀdalavahetus

KĂŒlalised on lihtsalt vĂ”rratud. Lisaks sellele, et saab lĂ”putult lobiseda ja on hea ettekÀÀne igasugu maitsvat kraami kokata, peab nende tuleku puhuks ju kodu korda saama 😀

Seekord kĂ€is kĂŒlas Kratt oma mehe ja noorema plikaga. Kuna ma teadsin, et nad tulevad laupĂ€eval alles siis, kui lapsed lĂ”unaund magavad, ei viitsinud ma muidugi reedel koristamisest mitte mĂ”eldagi. Hea kĂŒll, lastele Ă”htul vanni tehes sai see ĂŒhtlasi puhtaks kĂŒĂŒritud ja kraanikauss ka, nii palju siis reedest.

LaupĂ€eval see-eest toimus non stop koristus kella kĂŒmnest neljani. PĂ€ev juba algas imeliselt – lapsed olid öösel mu kaissu tulnud, hommikul Ă€rkasin mina neist veidi varem, ĂŒheksa paiku. Saime kĂ”ik koos virguda ja voodis mĂ”nuleda. PĂ€rast hommikuputru lĂ€ksid nad kohe Ă”ue mĂ€ngima ning ehkki sĂ”brad eile kĂŒlla ei jĂ”udnudki (neil olid omal kĂŒlalised), mĂ€ngisid nad kahekesi omaette ilma ĂŒhegi tĂŒlita, nii et ma sain rahus hommikust sĂŒĂŒa ja siis katkematult koristada.

Ma pole juba kuid nii pĂ”hjalikult koristanud, ausĂ”na 😛 Koristamisega ongi ju nii, et ma kĂŒll vĂ”in pikalt mitte viitsida, aga kui ma juba asja kallale asun, siis toimetan rÔÔmuga. Eile alustasin arvutilauast – sellel oli kolm lĂ€pakat ja lauaarvuti, hunnik juhtmeid, hunnik tolmu ja igasugu muud kraami ka. Tegin terve laua tĂŒhjaks, puhastasin kĂ”ik Ă€ra, viisin Abikaasa arvuti ĂŒldse minema ja pakkisin vÔÔra lĂ€paka Ă€ra viimist ootama, vedasin laua eest Ă€ra, et saaks korralikult pĂ”randat pesta ja kaabli seina kĂŒlge naelutada ning lĂ”petuseks mĂ”tlesin vĂ€lja ĂŒsna geniaalse sĂŒsteemi juhtmete peitmiseks.

Ma VIHKAN juhtmeid 😀 Olen neid varemgi karpi peitnud (jaa, ma  tean kĂŒll, et Ă”hu ligipÀÀsu seisukohalt pole see just parim variant, aga no need paar kuud vĂ”ib nii olla kĂŒll), seekord tuli meelde, et sain kunagi kingiks ĂŒhe sellise Ă€geda karbi, millel on juba auk kĂŒlje peal olemas, sealt oli imelihtne juhtmeid lĂ€bi toppida, ei pidanud ise auku lĂ”ikama hakkama. Nojah, mitte et see sĂŒsteem nĂŒĂŒd ideaalne oleks, aga igatahes parem, kui eelmine pundar. Ja no ma olen muidugi enda ĂŒle uhke, et ma ise neid juhtmeid ja kaableid piki laua ja pĂ”randa ÀÀrt naelutasin, Abikaasal oli Ă”nneks terve suur peotĂ€is vajalikke kinnitusjuppe olemas, mingitest varasematest elektritöödest ilmselt.

No igatahes… Kahju, et mul enne pilti pole. Ja see kirjutuslaud on mu meelest ikkagi liiga… Ma ei tea… Pole nii ilus, kui tahaks 😀 Aga sada korda parem kui varem.

Siis kĂŒĂŒrisin puhtaks (loe: valgeks) tĂ€itsa halli ja plekilise elutoa pĂ”randa, nihutasin diivani paigast, et selle alt ja tagant ka kĂ”ik korralikult puhtaks saaks, kĂŒĂŒrisin köögis pliiti, kĂŒlmkappi ja köögikappide uksi, isegi koridori seinu… Ja oh, elutoa aknalaua sain ka lĂ”puks ometi puhtaks kĂŒĂŒritud, lisaks muidugi laste nĂ€pujĂ€ljed akende pealt, tĂ€nu mu uuele lapile olid aknad paari minutiga puhtad. Ja tĂ”stsin elutoa riiulitel asju ĂŒmber, et ĂŒldmulje kenam saaks. Ja kĂŒĂŒrisin vannitoas Ă€ra kĂ”ik, mis eelmisel Ă”htul tegemata jĂ€i.

Nii et tĂ”eline koristusmaraton, millest ma ausĂ”na iga minutit nautisin. Jaguks seda hoogu nĂŒĂŒd kauemaks, oleks ju vaja veel igasugu asju korda saada 😛

Kui kĂŒlalised kohale jĂ”udsid, tegime Krati ettepanekul makaronisalatit. Miks ma ise pole selle peale tulnud, see on ju imelihtne ja geniaalne ja tapvalt maitsev! Lapsed sĂ”id ka kahe suupoolega. SeejĂ€rel eelmisest suvest tuttavad vaarika-kakaomuffinid jÀÀtisega. LĂ”petuseks siider ja vein vĂ€ikese juustuga. Jajah, me kĂ”ik Ă€gisesime, kĂ”hud said nii tĂ€is.

TĂ€na hommikul lĂ€ksime randa. Ma tavaliselt lastega hommikupoolikul vĂ€ga rannas kĂ€ia ei taha, UV kiirgus ja nii edasi, aga ilm ei olnud nii palav, sai riided selga jĂ€tta, polnud hĂ€da miskit. Jalutasime Tervise Paradiisi juurest randa, lapsed hullasid jupp aega vees, seejĂ€rel jalutasime mööda promenaadi keskele vĂ€lja ja olime veel tĂŒkk aega mĂ€nguvĂ€ljakul.

Poiss ronis ĂŒles ja nĂ”udis, et ma  temast pilti teeks:

Siis leidis veel kĂ”rgema “mĂ€e”:

Plika lÔbutses kah:

VĂ€ike vahepala:

Ning siis terve pikk maa koju tagasi, kus lĂ”unasöögiks oli jÀÀtis 😀 SeejĂ€rel vajusid  lapsed probleemideta lĂ”unaunne, mina jĂ”udsin veel kiirelt poes Ă€ra kĂ€ia ja oligi aeg kĂŒlalised tagasi Tallinna poole teele saata.

Nii et imemÔnus nÀdalavahetus oli.

Lisaks kĂ€is meil siin midagi naturaalmajanduse laadset 😀 Kratt tĂ”i Plikale hunniku riideid, millest tema viiene vĂ€lja kasvanud oli – kuus pluusi, kolm jopet ja dressika. Mina andsin talle neli fotoalbumit, mis mul juba tĂŒkk aega teisel pool riiulil uut omanikku ootasid – sai kunagi varuks ostetud, aga pooled jĂ€id tĂŒhjaks ja nĂŒĂŒd olen fotoraamatute usku, Kratt aga juhtus sama kujundusega albumeid mu riiulis nĂ€gema ja kiitis ilusat vĂ€limust… Haarasin sĂ”nasabast kinni ja andsin talle tĂŒhjad kaasa 😀 Poiss sai endale mitu papist raamatut (kah Krati plika pĂ€randus), mina sain laenuks Merit Raju “Hingele pai” ja Krati mees sai laenuks ĂŒhe minu Öölase, mis tal pooleli jĂ€i 😀 Ja lĂ”petuseks panin pealinna kĂŒlalistele mitu kimpu koduaia piparmĂŒnti kaasa. MĂ”lemapoolne rÔÔm!

NĂŒĂŒd on mul puhas ja korras kodu, lastel on sĂ”brad kĂŒlas ja elu on lill.

EDIT: Kratt kirjutab ka.

Eneseotsingud ja avastused

Kurtsin just eelmises postituses laiskust ning sellest tulenevalt ka siinset vaikust. Oh, kuidas selle peale hakkasid mĂ”tted jooksma! Terve Ă”htupooliku tĂ€hendasin paberile ĂŒles mĂ€rksĂ”nu, et mĂ”ttes mĂ”lkuvast teemast midagi kaotsi ei lĂ€heks ega ununeks.

PĂ€evade kaupa arvuti taga istumine on tegelikult halb ja kogu aeg seda teha oleks kohe vĂ€ga paha. Aga praegu ma juba tegelikult tunnen, kuidas see on mulle vĂ€ga kasulik olnud. Internet on ju pungil tĂ€is huvitavat ja kasulikku infot. Ja ĂŒldiselt mul pole kombeks arvutis mĂ”ttetult aega raisata – ikka ja ainult huvitavad ja vajalikud asjad. Pallide mĂ€ngimine ja filmide-seriaalide vaatamine jÀÀb meelelahutusliku poole peale. Eks tegelikult ka sĂ”pradega suhtlemine ja blogide lugemine. Aga see kĂ”ik pakub nii suurt rahuldust! Lisaks saan alati lugeda ĂŒkskĂ”ik mis teema kohta, mis parasjagu huvi pakub. Uudiseid loen ka viimasel ajal tihti, kĂŒll vĂ€ga valikuliselt, aga iga pĂ€ev 😉 Tunnen, kuidas maailm mind aina rohkem huvitab, tahan oma maailmapilti avardada.

Ja vahel komistan midagi muud otsides selliste asjade otsa, mis mind vaimustavad. Eile (vĂ”i oli see juba ĂŒleeile?) leidsin nĂ€iteks Merit Raju blogi. No ausĂ”na, ma isegi ei mĂ€leta, kustkaudu. Juba ununenud 🙂 Aga sain blogi lĂ€bi lugemisega just ĂŒhele poole ja oi, kuidas see mind inspireeris.

Merit Raju jĂ”udis minuni esimest korda tĂ€nu Herzile umbes aasta tagasi, mil ta vaimustus Meriti raamatust “Out of office ehk aasta ilma kontsakingadeta”. Herz muideks on nĂŒĂŒdseks oma kontoritöölt lahkunud ja rĂ€ndab Austraalias ringi, nii et raamat mĂ”jus hĂ€sti 🙂 No igatahes, ma siis pidin ka kohe selle raamatu laenutama, lugesin lĂ€bi ja tĂ€itsa meeldis. Samas tol hetkel see nii sĂŒgavaid hingekeeli ei puudutanud, unustasin kiirelt enamiku Ă€ra ka.

Teist korda jĂ”udis Meriti nimi minuni ĂŒsna ootamatuid teid pidi. Üks virtuaaltuttav, keda sain omal ajal tundma lĂ€bi ĂŒhe perefoorumi teema, kus augustilaste emad koos jutustamas kĂ€isid, reklaamis FB-s raamatut, mille kaasautor ta koos Merit Rajuga oli ning kus olid lisaks teise samast foorumiteemast pĂ€rit tuttava tehtud fotod. No ĂŒhesĂ”naga kolm tuttavat nime ja selline ootamatu asi nagu raamat. Seda raamatut ma poes lehitsesin ja tundus huvitav, aga seni pole lugenud. NĂŒĂŒd panin ennast raamatukogus ootejĂ€rjekorda, Meriti teistele raamatutele ka. Tahaks minna ja osta, aga raha pole ĂŒldse, olgu Ă”nnistet raamatukogud!

See foorum, kus ma nĂŒĂŒdseks enam ammu ei jutusta, seal oli meid algselt 60 ringis, aga miskil hetkel irdusime vĂ€iksema grupiga, sest meie mahemeelsus, mis algselt arutelu rikastas, muutus enamusele mingist hetkest vastumeelseks… Aga vĂ€iksema osaga suhtleme virtuaalselt edasi ja tolle raamatu autorid olid oma elu ja olemusega kaks minu vaat et suurimat eeskuju sealt foorumiperest… Meritist ei teadnud ma aga midagi rohkemat kui vaid seda ĂŒhte raamatut, mida lugenud olin.

Ja nĂŒĂŒd siis lugesin lĂ€bi Meriti blogi ja olen temast tĂ€pselt sama palju vaimustunud. JĂ€lle on juures ĂŒks eeskuju. Eeskujund on nii head, nii inspireerivad!

Aga kĂ”ige olulisem, mis ma Meriti blogist sain… Peale julguse ja Ă€ratundmise, kui hea on usaldada oma intuitsiooni, elada oma elu nii, nagu ISE Ă”igemaks pead, pĂŒĂŒelda tĂ€pselt selle poole, mida kĂ”ige rohkem teha tahad ja mitte leppida vĂ€hemaga…

Ma olen teatavasti ÀÀrmiselt kannatamatu ja emotsionaalne inimene. See pole mind kunagi suuremat hĂ€irinud, sest tĂ€iskasvanud inimestega suheldes on kĂ”ik mĂ”istlikud ja noh, kui vahel emotsioonid ĂŒle pea keevad, annab neid hiljem kenasti pĂ”hjedada ja asjad Ă€ra seletada. Aga nĂŒĂŒd olen ma ema ja kannatamatus ei ole enam midagi sellist, mille puhul saan kĂ€ega visata ja öelda: “Ah, ma olengi selline, peate leppima.” Ma ju tean, et vĂ€ikesed lapsed kĂ€ituvadki tihti irratsionaalselt, et nad ei saagi osata kĂ”ike, et nad on kĂ”igest vĂ€ikesed lapsed, kes mĂ”tlevad hoopis teistmoodi, alles Ă”pivad kĂ”ike, unustavad kĂ”ik kiirelt… Aga sellest teadmisest pole mitte mingisugust kasu, kui ma olen parasjagu veidi kehvemas tujus ja nad teevad mingi lolluse. Kui kohe-kohe kahene Poiss absoluutselt iga asja peale, mis talle ei meeldi vĂ”i mida ta ei saa, VÄGA kĂ”va kisa tĂ”stab (ja seda juhtub pidevalt) vĂ”i jĂ€lle kuskil midagi rĂ”vedalt Ă€ra plĂ€kerdab. Kui kolmepoolene Plika mingite absurdiasjade pĂ€rast jonnima kukub… Kui nad toiduga mĂ€ngivad… Ma TEAN, et nad on kĂ”igest lapsed ja minu, aruka tĂ€iskasvanu, kohus on jÀÀda rahulikuks, vĂ€ljendada oma tundeid konkreetselt ja mĂ”istlikult… Ma tean muidugi ka seda, et ma olen kĂ”igest inimene ja me kĂ”ik mĂ”nikord plahvatame, aga mina plahvatan liiga tihti ja lapsed kannatavad selle all. No eks Abikaasa eemalolekul on ka oma osa – saame kĂŒll hĂ€sti hakkama, aga emotsionaalselt on ikkagi raske ja tunded keevad kĂ”igil tihti ĂŒle…

ÜhesĂ”naga – ma olen ammu aru saanud, et kui varem vĂ”isin oma kannatamatu iseloomuga elada, siis nĂŒĂŒd ei ole see enam variant, kui ma ei taha just oma laste ĂŒlejÀÀnud elu emotsionaalselt tĂ€iesti tuksi keerata. Okei, ma arvan, et ma tegelikult liialdan, sest ega ma nĂŒĂŒd enamasti NII palju ka ei plahvata, aga siiski, ma tahan Ă”ppida oma tundeid valitsema ja muutuda tasakaalukamaks. Ja uskuge mind, see pole ĂŒldse kerge. Ma olen kakssada viiskĂŒmmend korda endale lubanud, et MA EI LÄHE ENAM NÄRVI, selleks et kolme minuti pĂ€rast jĂ€lle minna 🙂 Ma olen endale teadvustanud, et ma suudan rahulik olla siis, kui olen ise heas tujus, mille omakorda tagab see, et ma olen puhanud, söönud, soojas… Aga sellest pole kasu, sest alati ma ikkagi seda kĂ”ike pole 🙂

Mul on oma kosmeetik, kelle juures ma olen kĂ€inud alates 2003. aasta algusest iga nelja nĂ€dala tagant, no vĂ€lja arvatud muidugi vĂ€lismaal elatud aeg. Tal on hĂ€sti lahe iseloom, mis mulle hĂ€sti sobib, jutustame alati maast ja ilmast. Viimasel ajal on teda hakanud huvitama transpersonaalne psĂŒhholoogia, ta ise praegu Ă”pib ka midagi selles vallas ja… No Ă”udselt huvitav on temaga rÀÀkida, me areneme ĂŒhes suunas. Mina rohkem mĂ”tte tasandil veel, tema juba praktiseerib. No mina tegin hiljuti lĂ€bi holistilise neliku, mis oli nii jabur, et see on omaette pikem jutt… Et ma ĂŒritan ka vaikselt ikka ennast muuta… Aga no sellest ĂŒhest nelikust kĂŒll ei piisanud, et mu kannatamatust minema pĂŒhkida, no see polegi nii kerge töö, ma pean enda kallal ikka rohkem vaeva nĂ€gema.

Ah, no igatahes, mu kosmeetik soovitas mulle meditatsiooni 🙂 Mis on mulle alati tundunud millegi ÀÀrmiselt Ă€rritavana, no ei oska mina ĂŒhes kohas istuda ja pead mĂ”tetest tĂŒhjaks teha… Vaat, sellepĂ€rast tulebki tööd teha endaga. Ma pole kĂŒll reaalselt jĂ”udnud midagi proovida, ta soovitas mu alustuseks vaikselt maha istuda ja kĂŒĂŒnlaleeki passida. No ma ĂŒkspĂ€ev katsetan.

Aga jĂ”udes nĂŒĂŒd lĂ”puks selle juurde, mida ma alustasin umbes kĂŒmme lĂ”iku tagasi – mis on kĂ”ige olulisem, mis ma leidsin Meriti blogist – JOOGA!

Ma olen alati pĂ”himĂ”tteliselt teadnud, et jooga on elustiil, mĂ”tteviis. Palju rohkemat, kui spordiklubis kummalistes asendites lihaste venitamine ja meditatsioon ja kes teab mis veel. Aga ma ausĂ”na polnud mitte kunagi pĂ€riselt lugenud ega uurinud, mis vĂ€rk selle joogaga siis tĂ€pselt on. Olin selle lĂŒkanud kĂ”rvale kui endale mittesobiva trenni, sest noh, ma olen ju liiga kannatamatu 😛

Ja suur oli minu hĂ€mmastus, kui ma lugesin Meriti blogist jooga pĂ”himĂ”tetest… Mis kattusid pĂ”himĂ”tteliselt 100% MINU elufilosoofiaga. Sellega, kuidas ma tahaksin elada, sellega, milliseks inimeseks ma tahaksin saada. See ja see postitus nĂ€iteks… No seal on pikalt teksti, aga vĂ€ga lĂŒhidalt ja kokkuvĂ”tvalt paari lĂ”iku tsiteerides:

kindlasti on vÀgavÀga abiks kÔik meditsiinilised masinad ja aparaadid, aga veelgi parem on elu siis, kui Ônnestuks elada viisil, et meditsiiniabi jÀrele vajadust ei tekigi. see tÀhendab, et puhas toit, puhtad mÔtted ja oskus oma emotsioone kanaldada, piisav liikumine ja puhkus ning harmoonilised suhted tagavad tÀiesti terve ja Ônneliku elu.

/—/

lastele ma ĂŒtlen ikka – et asju lihtsamaks teha – jooga on selline elustiil, et sa elad nii, et endal on hea, teistel on hea ja keskkonnal on hea. ja jooga elustiilist kinni pidades  elad vĂ€ga vanaks nii, et sul pole vaja keppi, prille ja sul on kulmukortsu asemel ainult naerukortsud. 

Ah, ma ei leia praegu ĂŒles neid teisi kĂ”ige paremaid kohti… Aga tĂ€pselt seda ma ju tahangi! Tahan elada Ă”nnelikult, toituda puhtalt, mĂ”elda positiivselt, liikuda piisavalt, tahan, et elus oleks tasakaal… Tahan olla terve pensionĂ€r, kes ei pea sööma ĂŒhtki rohtu 🙂

Ma kunagi kirjutasin blogis, et minu elu kĂ”ige suurem eesmĂ€rk on olla Ă”nnelik ja keegi kommenteeris, et see on liiga laialivalguv. Minu jaoks ei ole. Minu jaoks on see absoluutselt kĂ”ige olulisem. Konkreetsemad eesmĂ€rgid tekivad siis, kui suudad enese jaoks selgeks mĂ”elda, MIS just SIND Ă”nnelikuks teeb, et siis selle poole pĂŒĂŒelda. Ja ma vaidlen tuliselt vastu neile, kes ĂŒtlevad, et kogu aeg ei saagi Ă”nnelik olla ja peaksid olema Ă”nnelik, kui ĂŒldse vahel Ă”nnelik oled. TĂ€hendab jah, nii palju on tĂ”si, et kogu aeg ei saa. Aga teadlikult oma mĂ”tteid valides saab ENAMIK ajast olla Ă”nnelik, seda usun ma kĂŒll. Ja just sellepĂ€rast ma pöörangi nii palju tĂ€helepanu igapĂ€evastele pisiasjadele, tunnen neist rÔÔmu. Ma ĂŒritan kĂ”igist ebameeldivatest ja rasketest asjadest ning takistustest mĂ”elda kui elu Ă”ppetundidest – ma kĂŒll vihastan ja pettun korraks, kuid tuletan siis endale meelde, et see on millekski hea, ma leian absoluutselt igast asjast midagi, mida ma saan Ă”ppida, mis mind pikemas perspektiivis arendab ja minust parema inimese teeb. Ja ehkki viha ning pettumuse tundel lĂ€heb aega, et ĂŒle minna, siis need ju alati lĂ€hevad… Ja ma lihtsalt ĂŒritan nende tunnete tundmise ajal neid mitte arutult vĂ€lja pursata ja negatiivseid mĂ”tteid kuhjata, vaid negatiivse poole enda jaoks lĂ€bi mĂ”elda ja sellest midagi head leida.

Ja kuigi juhtub ikka, et ma plahvatan ja tĂŒlitsen ja olen rahulolematu… Siis ma tean, et ma muutun jĂ€rjest paremaks.

IgaĂŒhel on oma elu, igaĂŒhel on erinev elutee. See, mis on Ă”ige minu jaoks, ei pruugi seda olla teiste jaoks. Aga ma tean, et ma pean elama oma elu tĂ€pselt nii, nagu mulle endale kĂ”ige Ă”igem tundub. Ratsionaalsus on hea, aga ma usaldan suuresti intuitsiooni (ning ĂŒritan seda eristada emotsioonist, sest puhtalt emotsioonide pĂ”hjal tehtud otsused ei pruugi need kĂ”ige paremad olla) – sellest kĂ”igest kirjutas Merit ka kuskil jube hĂ€sti, aga ma ei viitsi seda kohta hetkel ĂŒles otsida.

Minu jaoks on oluline olla Ă”nnelik ja kĂ€ituda teistega nii, nagu soovin, et minuga kĂ€itutaks. Olla sÀÀstev ka keskkonna suhtes. Minu pere ja lĂ€hedased on mulle kĂ”ige olulisemad. Mul on isegi hea meel, et ma olen endiselt kutsumuseta – sest terve maailm on minu ees valla. Ma tunnen, kui Ă”ige on otsus minna praegu paariks aastaks vĂ€lismaale ning teha seal kĂ”vasti tööd, et teenida vahendeid ĂŒhe oma kĂ”ige suurema unistuse – mugava kodu heaks.

Ma tean, et unistused ei tĂ€itu ĂŒleöö, et nende nimel peab pingutama ja vaeva nĂ€gema. KĂŒll aga usun ma seda, et oma unistusteni on vĂ”imalik jĂ”uda kiiresti/kiiremini… Kui nendesse ja endasse uskuda 🙂 See, kui keegi arvab, et tema ei suuda vĂ”i et meie ei suuda lĂŒhema ajaga kodu remondiks vajalikku raha koguda, on tema enese isiklik mure. Kuni ta arvab, et tema ei suuda, seni ta nĂ€htavasti ei suudagi. Aga ma tean, et MEIE suudame. Kui me seda soovime, siis suudame. Ei pea ootama kĂŒmme vĂ”i kakskĂŒmmend aastat, saab ka kiiremini.

See, kui mĂ”ni mĂ”tleb, et kui ma praegu, 28-aastasena, karjÀÀri alustamise asemel veel mitmeks aastaks vĂ€lismaale (suure tĂ”enĂ€osusega lihttööd tegema) lĂ€hen, siis hiljem mind keegi enam ei tahagi, on ka tema isiklik mure. Mina tean ja olen kindel, et pole mitte mingit vahet, kas ma alustan SELLE ÕIGE asjaga kolm aastat varem vĂ”i hiljem. JĂ€rgmised aastad on tagala kindlustamise ja eneseotsingute aeg. Kogume raha kĂ”ige olulisema, meie pere baasi, KODU jaoks. Ja ma usun kĂŒll, et ma saan selle ajaga oma mĂ”tted tuleviku suhtes palju selgemaks ning tean, mis suunas tegutsema hakata. TĂ€itsa vĂ”imalik, et hakkan juba sel ajal, kui vĂ€lismaal oleme. Üldine suund on ju tegelikult selge nagunii – te ju teate ja nĂ€ete, kui sĂ€rama paneb mu silmad roheline maailmavaade.

Mis ma tagasi jĂ”udes peale hakkan, eks ole nĂ€ha. Mul on endiselt tĂ€itmata unistus töötada mĂ”nda aega kontoris. No teate kĂŒll, ennast ilusasti riidesse panna, tööle minna ja seal kasulikke asju teha. VĂ”ib-olla leian tagasi tulles mĂ”ne sellise tööpakkumise, mis mulle huvi pakub ja kuhu mind tahetakse. VĂ”ib-olla ei leia, vĂ”ib-olla ei taheta. Aga pikemas perspektiivis, tunnen ma kĂŒll, on meie tööalane tulevik mingi oma (rohelise) asja ajamine. Kas me hakkame sellega tegelema varem vĂ”i hiljem, eks ole nĂ€ha. KĂ”ik teed on valla!

VĂ”iks öelda, et tĂ€nu Meritile said mu eneseotsingud kohe uue hoo sisse ja ma olen eneses kindlam, kui eales varem. Ja jooga kohta kavatsen nĂŒĂŒd pĂ”hjalikumalt uurida, tahan seda vaikselt proovida ja mediteerima Ă”pin ka, maksku mis maksab 🙂 Õpin oma emotsioone vaos hoidma! Mulle meeldib olla emotsionaalne, aga mulle meeldib see ĂŒlevoolav emotsionaalsus ainult positiivses vĂ”tmes. Siis, kui ma tĂ€ie rauaga ennast huvitavaid teemasid uurin ja analĂŒĂŒsin; siis, kui ma millestki vaimustun. Negatiivses vĂ”tmes on ĂŒlevoolav emotsionaalsus aga kurnav ning elu mĂŒrgitav ning just selle poole kavatsen ma kontrolli alla saada. Ma tean, et see saab olema pikemaajalisem protsess, aga ma saan sellega hakkama!

Ma armastan ennast sellisena, nagu ma praegusel hetkel olen, kĂ”igi oma vigadega. Mu mĂ”tted liiguvad Ă”iges suunas ja see on minu jaoks tĂ€iesti piisav. Minu suurim unistus on see, et kunagi elan ma maal pĂ”humajakeses ja olen taimetoitlane ja ei huvitu materiaalsetest asjadest (EDIT: st ebavajalikest materiaalsetest asjadest, mille lĂ”ksu langevad suuremal vĂ”i vĂ€hemal mÀÀral kĂ”ik tarbimisĂŒhiskonna elanikud – paljud asjad on vĂ€ga mugavad ja vajalikud, kommentaaris sellest pikemalt) ja… See on minu jaoks ideaalne elu (no nĂ€e, umbes selline). Aga selleni jĂ”udmiseks lĂ€heb, ma arvan, pikki aastaid. Ja seni ma muudan ennast tasapisi. Naudin oma kohvi ja siidrit ja ĆĄokolaadi ja liha ja vahel rĂ€mpstoitu… See on tĂ€iesti okei, selles pole mitte midagi halba. Aga ma tean, et tasapisi muutub mu elu jĂ€rjest tervislikumaks. Ma ju nĂ€en, kuidas ma viimastel aastatel muutunud olen, ma olen kindel, et see lĂ€heb samas suunas edasi.

Ma olen juba praegu suurepĂ€rane inimene, suurepĂ€rane naine, suurepĂ€rane ema, sĂ”ber ja kodanik… Aga ma töötan iga pĂ€ev selles suunas, et saada veel paremaks.

Oh, ma vaatasin nĂŒĂŒd lĂ”puks neid pabereid, millele ma oma mĂ”tteid ĂŒles tĂ€hendasin ja ĂŒks teema on tĂ€iesti katmata, aga see on liiga pikk, nii et ma lahkangi seda mĂ”ni teine kord. Praeguseks sai juba niigi palju.

Elu on vÔrratu ja absoluutselt kÔik on vÔimalik, kui mÔelda positiivselt, unistada suurelt ning mis kÔige olulisem, endasse jÀÀgitult uskuda.

Kes palju teeb, see palju jÔuab

Kes vĂ€he teeb, see vĂ€he jĂ”uab 😛 Testitud iseenese peal viimaste pĂ€evade (nĂ€dalate?) kestel.

Kas ma vĂ”in ennast vĂ€lja vabandada sellega, et mul lastakse laisk olla? Ma teen tĂ€pselt nii palju, kui tegema pean ja mitte grammigi rohkem. Ma pean kĂ€ima Ă”ppesĂ”idus, ma pean tegema igapĂ€evaseid kodutöid, ma pean tegelema lastega. Nii et sĂ”idud saavad sĂ”idetud, söögid tehtud, nĂ”ud ja pesu pestud, asjad enam-vĂ€hem omadele kohtadele pandud. Aga mingeid suuremaid koristustöid (pĂ”randate pesemine, asjade sorteerimine, mis iganes) ei viitsi kohe ĂŒldse teha. Kuna lastel on iga pĂ€ev hommikust Ă”htuni sĂ”brad kĂŒlas, kes nendega mĂ€ngivad, siis selle arvelt on mul ka rohkem aega. Ja mis ma selle ajaga teen? Molutan. Oh Ă”udust!

Aga no suvi ja… Puhkus ja… Nagunii on selline olukord ajutine, sest kui me Ă€ra kolime, siis pole enam sĂ”pru, kes lapsi lĂ”bustaks… Äkki see vabandab vĂ€lja?

Tegelikult ma olen vahel usin ka ja rÔÔmustan nende hetkede ĂŒle. Aga pĂ”hiline on siiski laiskus. Loen blogisid, vaatan filme, molutan niisama. Ja luban, et (ĂŒle(ĂŒle)(ĂŒle))homme hakkan asjalikuks.

Muidu polekski niivĂ€ga miskit, aga arvestades seda, kuidas Abikaasa teisel pool lahte jĂ€rjest 12-tunniseid pĂ€evi töid teha rabab, on nagu eriti piinlik. Samas minu siinsed tegemised ĂŒldist olukorda kuidagi ei muuda ja lĂ”puks (loe: kolimise hetkeks) saab kĂ”ik vajalik nagunii tehtud. TĂ€htajad on teadagi parim motivaator. Nii ma ennast siin Ă”igustan 🙂

Laiskusest tulenevalt ei ole siinsed vaimuĂŒllitised ka midagi pĂ”rutavat. Nii ma eriti ei kirjutagi.

Augud

Blogi kirjutamisse jÀÀvad pidevalt augud. Ühest kĂŒljest – ise tean, mis kirjutan, eks. Teisest kĂŒljest paljusid ei huvitagi, mis ma siin igapĂ€evaselt teen. Aga ometigi tahaks kĂ”ik kirja saada… See on mu enda hilisema mĂ€letamise tarbeks 🙂 On mingid asjad, mis endale nii suurt rÔÔmu valmistasid, aga kiire elu tĂ”ttu lĂŒkkus kirjutamine kogu aeg edasi, kuni ĂŒldse ununes.

Esimene pikem auk tuleb meelde juuni viimasest nĂ€dalast. Siis oli meil suurejooneline aiakoristusnĂ€dal. KĂ”ik oli Ă”udselt umbe kasvanud, Abikaasa vanemad tulid appi, paari-kolme pĂ€evaga saime kĂ”ik ĂŒsna korda ja aed oli ĂŒhtlase vĂ”psiku asemel tĂ€itsa aia nĂ€gu. NĂŒĂŒd hakkab muidugi jĂ€lle kĂ€est Ă€ra minema, eile just kitkusin jĂ€lle pĂ”lvini kasvanud umbrohtu ĂŒhest kaugemast aianurgast, kus see ERITI kiiresti kasvab.

Tollel nĂ€dalavahetusel kĂ€isid veel Heleene ja Taavi kĂŒlas, kehv ilm muutus nende auks Ă”htuks normaalseks, nii et saime pimedani vĂ€ljas istuda, grillida, chillida ja juua.

Vahepeal on ilmselt veel auke… Aga ma ei mĂ€leta hetkel, milliseid.

No ja viimane auk on sellest nĂ€dalavahetusest, kui Abikaasa kolm pĂ€eva kodus oli. Sel ajal sai ĂŒks hĂ€sti suur ja oluline asi Ă€ra tehtud – uus vĂ€rav pandud. Meil oli siin siiamaani maailma kĂ”ige jubedam plekist vĂ€rav, mille post oli viltu sĂ”idetud, nii et vĂ€rav oli tĂ€iesti viltu ees ja logises nii, et alati, kui lapsed olid Ă”ues, pidin vĂ€rava alla puulipid sĂ€ttima, et suurt auku pealtnĂ€ha vĂ€iksemaks teha, et lastel ei tuleks pĂ€he ĂŒritada sealt alt lĂ€bi ronida. Ja vĂ€rava kinni hoidmiseks oli ka mingi suvaline traatidest keeratud jubin… Õudne, noh 😀

Naabritega olime korduvalt rÀÀkinud, et peaks korda tegema vĂ”i vĂ€lja vahetama, aga jutuks see seni jĂ€igi – tundus liiga kallis ja keeruline ettevĂ”tmine. NĂŒĂŒd aga juhtus nii, et naabrid olid kutsunud oma sĂ”bra autoga posti vĂ€lja kiskuma. Meie ei teadnud sellest midagi, nĂ€gime lihtsalt aknast, kuidas sikutama hakati. Abikaasa hakkas kohe edasi mĂ”tlema, et vĂ”iks siis juba uue vĂ€rava ka teha… LĂ€ks tĂ”i Puumarketist lippe, ostis kinnituseks jubinaid,  laenas sugulaselt tööriistad, naabrid tĂ”id Pinotexi… Kolm pĂ€eva sai ĂŒhiselt lihvitud ja vĂ€rvitud ja kinnitatud, nĂŒĂŒd ongi uus vĂ€rav 😀 No tĂ”siselt, mul on tohutult hea meel selle ĂŒle. Suur asi!

NĂŒĂŒd on Abikaasa Soomes tagasi ja jĂ€rgmise kohtumiseni lĂ€heb pĂ€ris pikk aeg. Aga sellest kunagi hiljem pikemalt.

Mina olen hirmus laisk ja teen nii vĂ€he kui vĂ”imalik. KĂ€in sĂ”idutundides, teen sĂŒĂŒa ja igapĂ€evaseid koristustöid, muu aja molutan lihtsalt maha. Nojaa, need mainitud asjad kulutavad aega pĂ€ris kenasti nagunii 🙂

Aga sĂ”idutunde ma naudin ja see on midagi tĂ€iesti uut. Ma ĂŒritasin kĂŒll algusest peale vĂ”imalikult positiivselt mĂ”elda, aga pĂ€ris pikka aega oli sĂ”itmine minu jaoks midagi nii keerulist, et iga kord oli tunne: jĂ€lle lĂ€hen ennast lolliks tegema. NĂŒĂŒd lĂ”puks sĂ”idan nii hĂ€sti, et see meeldib mulle ja tunnen, kuidas iga tunniga tuleb praktikat juurde. Saaks vaid vĂ”iduka lĂ”puni pingutatud!

Scroll to Top