Erikuradigeniaalselt suurepärane saade.

Kui telekat ei ole ja netist uudiseid valikuliselt loed, ega siis eriti ei teagi, mida näidatakse. Enamasti ei jää ka millestki ilma 🙂 Kodutunne on aga küll midagi sellist, mis on tõeliselt vaatamist väärt. Kui me kuu tagasi elutoa põranda värvimise ajal mõned päevad ema juures olime, siis vist nägime telekast reklaami ja tuli jutuks, vaatasime tolsamal õhtul kõige esimese osa netist ära ja olimegi lummatud. Noil õhtuil, kui vaadata jõudsime (remondi kõrvalt olime sageli liiga väsinud), läks ikka paar-kolm-neli osa järjest, eile õhtul vaatasime viimased.

Mulle enamasti ei meeldi Eesti realityd. Olen harjunud neid nägema UK ja USA kontekstis, kus inimesed on (üllatus-üllatus) tunduvalt emotsionaalsemad. Eesti omad tunduvad nende kõrval nii puised, haledad ja piinlikud. No ma tuletan meelde näiteks seda kunagist saadet (nime ei mäleta), kus inimestele ilukirurgilisi oppe tehti, USA versioon meeldis mulle väga. Eesti oma muidugi vaatasin, sest uudishimu oli suur, aga kogu see ülesehitus pani pool aega piinlikkusest väänlema. Stiilipäevikud, paari osa olen netist vaadanud – samamoodi võta üks ja viska teist. Ja nii edasi.

Aga Kodutunde puhul see kodukootus mind ei häirinud. Jah, ka seal olid inimesed kohmakad ja kohati üsna kinnised, aga nad siiski rääkisid oma suurtest tähtsatest elumuredest, nad olid, noh… EESTLASED. See oli minu jaoks tohutu positiivse emotsiooni saade, lisaks pani iga osa pikalt elu üle järele mõtlema ja tuletas meelde seda, et kõik inimesed ei ela nii hästi, nagu meie – et minu igapäevased mured on paljude teistega võrreldes sageli tühised.

Minu meelest olid kõik need pered, keda saatesse valitud, seda suurt kingitust kuhjaga väärt. Ma ei ole ise ühtki netikommentaari lugenud, ma sihilikult ei teinud seda – tean ju, mis sapi pritsimine kommentaariumis toimub, ma oskaks oma loovusestki iga loo puhul kirjutada kümme halvustavat kommentaari, mis kindlalt kellegi teise sulest ka ilmuvad, need on väga etteaimatavad.

Jah, kahtlemata oli seal erinevaid olukordi. Oli peresid, kelle puhul keegi ei kahelnud, et nad olid seda väärt – need pered, kus mees oli õnnetult surma saanud või ema haigusesse surnud. Jah, oli ka peresid, kus ema kasvatas üksi lapsi, sest laste isa oli alkohoolik või vangis. Oli vanemaid, kes olid tohutult kehvad majandajad, oli inimesi, kes paistsid väga kummalised, ullikesed, apaatsed… Oli üks pere, kes seda abi tegelikult nagu nii tohutult poleks vajanudki.

Aga ikkagi ei saa ma aru, kust võtavad teised võhivõõrad inimesed õiguse arvustada neid elusid? Just nii julmalt, anonüümselt, lahmides. Või veel hullem, otse perele kirju saates. Ma olen kindel, et saate tiim valis need pered hoolega. Minu meelest oli väga hea, et näidati reaalset Eesti seisu – millised inimesed meie maal elavad.

Kas see, kui vanemad on nii lihtsad inimesed, et ei oska majandada, kas see tähendab automaatselt, et nende kaheksa last on viletsuses elamise ära teeninud? LAPSED POLE JU MILLESKI SÜÜDI! Jah, hea kerge on oma mugavast tugitoolist targutada, et mis nad siis tegid nii palju lapsi, igaüks peab ikka ise hakkama saama. See on äärmiselt raske ja ebaõiglane olukord, ega minagi ei tea, kuidas seda lahendada. Aga fakt on see, et paljud inimese paraku ongi sellised… Naiivsed ja lihtsad. Tulnud ise sarnastest oludest, ei oskagi midagi rohkemat tahta, käivad oma vanemate jälgedes. Teevad palju lapsi, sest pere peab ikka suur olema, samas majanduslikku kirjaoskust pole neile kodust kaasa antud, ehk on nad nii lihtsameelsed, et polegi võimelised seda majandamist ära õppima. Igati ebaõiglane ja ma ütleks ka esimese hooga, et kui ise nii palju lapsi tegite, siis vaadake, kuidas hakkama saate… Ja nii tulevadki uued sellised pered, mille vanemateks on needsamad lapsed, kes pole teistsugust elu näinud, ei teagi, et saab paremini, et saab teisiti. Nõiaring.

Kõigil lastel ei ole võrdseid võimalusi. Mina, kes ma olen elanud Londonis ja näinud sealseid sotsiaalsüsteeme… Lugenuna eile Minu Amsterdami (väga mõnus raamat!), kus kirjeldati muuhulgas näiteks vaeste ja väidetavalt tööjõuetute (vms, midagi sellist) jõulupidu annetatud kingitustega, kus kõik vanemad olid täies elujõus ja nii mõnigi laps jonnis sellepärast, et tahtis autot, mitte Lego… Olen küll kõige naha ja karvadega selle poolt, et see saade käis õigete perede juures, et tänu neile hakkasid kõigis neis peredes juhtuma positiivsed muutused, et nüüd on vähekegi suurem lootus, et nood lapsed näevad paremat elu, kui nad oleks seda muidu näinud… Ja et nad olid selle kõik kuhjaga ära teeninud.

Kindlasti iriseti ka näiteks selle üle, miks siis oli vaja olla aastaid koos mehega, kes jõi või lõpetas vangis. No kuulge, rõõmustage parem selle üle, et te ise pole pidanud midagi sellist läbi elama ja et need inimesed võtsid lõpuks jõu kokku, jätsid selle destruktiivse suhte selja taha ja alustasid oma elu uuesti. See on ju hea! Nad on nüüd sellest õudusest vabad! Nad saavad oma elu normaalselt edasi elada! Ja tänu saatele leidis nii mõnigi raske olukord lahenduse.

Oli mitu pereema, kes jätsid väga kummalise mulje. Ma isegi arutasin emaga ühe üle. Milleni ei jõudnud ma ise, milleni ei jõudnud ilmselt paljud inimesed, aga millele juhtis tähelepanu mu psühholoogist ema – selle naise mees oli ammu aega tagasi hukkunud, aga tal polnud võimalust leinata. Ta oli aastaid tagasi oma leina sisse nii kinni jäänud, et see oli tema elu selliseks muutnud. Apaatseks. Tohutult masendav olukord. Ja tollest eelviimasest saatest igatahes tundus, et Kodutunde saade muutis tema elu natuke rõõmsamaks.

Üks teine pereema, kes oli samamoodi üsna kummaline, ei rääkinud oma laste isadele laste olemasolustki. Jah, teda kritiseerida oleks esmapilgul nii lihtne, aga selle kõige taga on ju jällegi sügavad psühholoogilised probleemid, mis said alguse raskest lapsepõlvest. Tal polnud võimalik saada abi, sellepärast on asjad nüüd nii nagu on. Ja jällegi, minu meelest oli ta seal lõpusaates juba tiba paremas seisus. Nad kõik olid! Ja pole ka ime. Sest nende kõigiga juhtus üks suur ja ilus asi.

Hukka mõista on kergem. Üritada aru saada ja põhjuseid näha on tunduvalt raskem. Minu jaoks oli see tohutult huvitav ja mõtlemapanev, tuletas meelde, mis kõik elus juhtuda võib, pani veidi paremini mõistma ühiskonna valupunkte, millega mul seni kokkupuude praktiliselt puudus.

Tavaliselt ma vihastan, kui saate ette, taha ja vahele meeletus koguses reklaami näidatakse, seekord mitte. Ja milline tohutu positiivne reklaam kõigile neile, kes seal kaasa aitasid, materjale andsid, tööd tegid… Geniaalne saade, ma ütlen. Palju peresid said oma elamise paremaks. Palju firmasid sai tohutult positiivset reklaami ja ma usun, sellises projektis osalemine, tähtaja peale nii kiirelt nii suure asja tegemine, see oli kindlasti väga põnev kogemus. Ma usun, et nende firmade jaoks ei olnud oma mööbli või tööjõu annetamine mingi probleem ja see, mis nad läbi taolise reklaami tagasi said, on annetatut kuhjaga väärt. Pered olid rõõmsad, firmad olid rõõmsad, vaatajad olid rõõmsad.

Välja arvatud muidugi need, kes anonüümselt lahmimas käisid ja iga teise puhul leidsid, et nemad seda küll väärt polnud. Aga selliste kommentaaride kirjutajad on ilmselgelt ise õnnetud inimesed… Ja õnnetud on nad ehk sellepärast, et on samasuguste olude ohvrid. Ma ei õigusta neid, ma lihtsalt üritan aru saada.

Elu on paljude jaoks keeruline ja ebaõiglane. See saade tõi paljude inimeste jaoks palju rõõmu. Pani paljusid inimesi aru saama, et tegelikult on nende elu ikka päris hea. Juhtis tähelepanu ühiskonna valupunktidele. Tuletas meelde, et vahel juhtub suuri õnnetusi, millele ei oska ette mõelda, “sest minuga seda ju nagunii ei juhtu”, aga mille tagajärjed on karmid mitte ainult emotsionaalselt, vaid ka materiaalselt. Ja selle viimase vältimiseks oleks piisanud kindlustusest, mille maksmine pole ausõna sugugi üle jõu käiv.

Headus sünnitab headust – mina usun seda väga. Ja ma loodan, et tuleb veel palju hooaegu. Nii kaua, kuni polegi enam ühtegi kodu kuhu minna, sest kõik eestlased on õnnelikud. Hea küll, te ju saate aru, et ma pole nii naiivne, eks. Sellegipoolest – saagu Kodutunnet veel palju!