Asjad, mida ma enne emaks saamist ei teadnud

/ lastekasvatus / 11 Comments

Leidsin just draftidest ühe jaanuari lõpus kirjutatud ja üles panna ununenud postituse, ajendatud vist foorumis aset leidnud arutelust, kus kirjutati kõigest, mis on pärast lapse sündi häirima hakanud. Üsna mitmete punktide puhul (tänaval ette jäävad vankrid, avalikus kohas kisavad lapsed) mäletan üsna hästi oma tundeid nii enne kui pärast laste saamist, nii et võrdlusmoment on omast käest võtta. Mõned teised asjad jälle ei häiri mind üldse, aga tuleb välja, et paljusid teisi küll.

…aga mille teadmine oleks minu maailmapilti avardanud ja laste(ga inimeste) suhtes leplikumaks ja mõistvamaks muutnud. Ehk siis soovituslik lugemine lastetutele silmaringi avardamiseks ning lapsevanematele meelde tuletamiseks, et teised inimesed ei käitu alati meelega lastevaenulikult, sageli lihtsalt teadmatusest.

  • Vankriga manööverdamine on keeruline, eriti kehvema ilma puhul (vihm, lumi jne). Vankriga emad ei roni tee peale ette sellepärast, et sulle närvidele käia – vanker on lihtsalt suur ja raske. Sinul jalakäijana on kümme korda lihtsam tee serva tõmmata! Samamoodi ei tasuks bussis vankreid vihaselt põrnitseda – usu mind, emad ei sõida võimalusel ühistranspordiga, lõbu pärast tipptunnil turule vms. Kui nad selle ristiretke juba ette võtsid, järelikult on vaja hädasti kuskile minna ja muud moodi ei saa. Järgmine kord vankrit nähes vaata parem, kas saad äkki hoopis kuidagi aidata – vankri kõrgetest astmetest üles saamine või lumevallist üle tõstmine on üksikule naisterahvale üsna keeruline tegevus. Enamasti saab sellega küll hakkama, aga kahekesi oleks tunduvalt kergem.
  • Nutt on beebide ainus viis oma vajadusi väljendada. Mõtle ise, kui sa ei saaks rääkida ega kirjutada, kui ainus võimalus oma vajadustest teada andmine oleks häälitsemine. Ka sina protestiksid sel juhul seda valjuhäälsemalt, mida ebameeldivam sul on. Iga ema üritab sättida oma käigud nii, et beebi sel ajal kärus magaks või üldse kodus kellegi hoole all oleks, aga vahel pole hoidjat võtta või pole kellaaja peale minekut võimalik muuta ega ära jätta. Beebid on nagunii ühed üsna ettearvamatud kujud ja nende nuttu/tahtmisi on teinekord üsna raske mõista. Keegi ei too oma last selleks avalikku kohta, et sulle närvidele käia, enamik emasid tunneb ennast väga kehvasti, kui ta siis kõva häälega nutab ning nad ei oska/suuda teda vaigistada. Ühesõnaga neil on sageli sama halb kui sul… Aga järelikult oli siis käik, mida ei andnud edasi lükata.
  • Kahesed ja vanemad on juba hoopis teine tera. Iseloomu näitamine on nende viis elu tundma õppida. See, kas laps ennast konkreetselt poes riiulite vahele röökides maha viskab, sõltub kindlasti mingil määral nii tema iseloomust kui ka kodusest kasvatusest, aga iga kahene jonnib vahel – seda ei anna ära hoida ka kõige ideaalsema kasvatusega, see on osa elust. Ja sageli on ainuõige neid jonnimisi taluda, et ta saaks aru – vanemad ei anna igale kapriisile järele, karjugu palju tahes. Kõrvalt kuulata on noil puhkudel muidugi häiriv, nii kõrvaltvaatajatel kui vanematel endil. Aga vahel paremat käitumisviisi lihtsalt pole.
  • Kui sa lähed külla perele, kus on väikesed lapsed, siis võiksid silmas pidada asju, mis lastetute perede külastamisel erilist tähtsust ei oma. Näiteks pese kindlasti alati käsi, enne kui titte katsuma lähed. Uuri, mis kellaajad oleksid tulemiseks sobilikumad, et need beebi unegraafikut ei häiriks – näiteks õhtuti, kui on vaja beebit magama panna, on reeglina ilma külalisteta kergem. Samas mõned tited jäävad probleemideta magama ka siis, kui külalised on kõrvaltoas. Ühesõnaga kõik sõltub lapsest ja emast, aga alati võiks üle küsida, kas hilisemad külla jäämised on ema meelest ok.
  • Igasugu kingituste puhul mõtle enne nende sobilikkusele ja praktilisusele. Paljud riided võivad olla väga nunnud, aga kandmiseks liialt ebamugavad. Paljud mänguasjad on küll silmale ilusad vaadata, aga arendamise koha pealt suur ümmargune null. Minule meeldib alati enne vihjeid küsida, mida võiks vaja minna. Või kui mingil põhjusel ei küsi, siis üritan oma loogikaga midagi praktilist leida. Kui tahad kaasa tuua söödavat meelehead, küsi kindlasti enne üle, mis maiuseid lapsele üldse lubatakse. Väiksematele ei taha paljud emad üldse magusat anda, suuremate laste puhul on alati kindla peale minek ökopoe kraam – garanteeritult igasugusest saastast ja lisaainetest vaba.
  • Kui oled autojuht ning autos on ka lapsi, siis ole liikluses ekstra tähelepanelik ja rahumeelne, isegi kui uljad manöövrid sulle muidu väga omased on ning varemalt ka sõbrale meeldisid. Pärast lapse sündi muutub enamik emasid liikluses ülimalt ettevaatlikuks, sest paljas mõtegi sellest, et lapsega midagi juhtuda võiks…
  • Üldisest suhtlusest. Pärast uue ilmakodaniku sündi uuri vanematelt, millal nad külalisi ootavad – mõned kutsuvad kõiki juba sünnitusmajja, et uhkusega oma maailmaimet demonstreerida, teised vajavad kõigepealt aega uue olukorraga harjumiseks ja ei soovi esimesed kuud üldse külalisi. Inimesed on lihtsalt erinevad, austa värskete vanemate soove. Helistamise asemel on alati kindlam sõnum või e-mail saata (kui muidugi just midagi eriti pakilist pole). Jah, see on eelkõige ema teha, et telefon kriitilisteks hetkedeks hääletu peale panna, nt last magama pannes jm, aga see sageli ununeb. Kõik emad on vist vähemalt korra elus tundnud frustratsiooni, kui pikad ponnistused beebi magama saamiseks nullib tuppa unustatud mobiil, mis kõige ebasobivamal ajal helisema hakkab. Mida väiksem beebi on, seda vähem ma suvalisel ajal helistama kipun – pigem saadan sõnumi või üritan interneti kaudu ühendust saada. Nii ei häiri ma lärmava telefoniga pisitita ning tema vanemate toimetusi – sõnumit või meili saab lugeda siis, kui on sobiv hetk – siis saab mulle juba ise tagasi helistada. Kindlasti ei helista ma beebi vanematele peale kaheksat-üheksat õhtul, kui ma just enne kindlalt ei tea, et see ei häiri. Samamoodi võiks suhtuda mõistvalt sellesse, kui MSNi vestlus igasuguse selgituseta äkitselt pooleli jääb – beebi nutu peale reageerides pole aga alati eelnevalt seletusi jagada. Kõik see käib kõige rohkem päris pisikeste beebide kohta – mida aeg edasi, seda paremaks asi läheb.

Jah, tõsi, on ka neid emasid, kes iga päev oma titega kaubanduskeskuses hängivad, kes jalutavad tänaval vankritega kolmekesi reas, nii et terve tee on blokeeritud ja mööda pääseda on üsna võimatu, kes oma pisikesi lapsi igasugu kontsertitele kaasa veavad (selle asemel, et lapsehoidja leida), kus nood kindlasti mingi hetk nutma hakkavad, kes ei üritagi oma lapsi kasvatada ja lasevad neil absoluutselt kõike teha… Neid vaatavad hukkamõistvalt ka teised emad. Aga igasugu nõmedikke ja rahurikkujaid on ka lastetute inimeste hulgas, nii et fair enough. Enamik emasid siiski ei ürita teile meelega vankriga ette sõita ega too oma karjuvat last avalikku kohta spetsiaalselt kaaskondsete häirimiseks.

Kindlasti annaks siia listi veel igasugu asju lisada. Mul endal oleks sellist postitust kunagi lastetuna igal juhul huvitav ja informeeriv lugeda olnud. Ehk oleksin pärast selliste asjade teadmiseks võtmist natuke mõistvam olnud… Aga võib-olla ka mitte 😀

Blogimajanduse köögipoolelt

/ blogimine / 4 Comments

Mind nii kohutavalt häirib, et Blogger ei võimalda kommentaaridest midagi otsida. Praegu tahaks üle kontrollida, kas ühe nimega inimene on mind kunagi kommenteerinud, aga ei saa. No krt!

Ausalt, ma kolin WordPressi. Ma olen selle juba ammu ära otsustanud. Aga veebipõhisesse ei taha ja oma serverid-värgid nõuavad veidi rohkem majandamist. Sellega saaks kah hakkama, aga ma endiselt pole leidnud kujundust, mis mind nii välimuselt kui muutmise võimalustelt igakülgselt rahuldaks, lisaks pole ma siiani suutnud selgeks mõelda privaatsuse piiri – kui palju parooli alla, kui palju nimesid alles jätta. Sest ausalt, mida edasi, seda ettevaatlikumaks ma muutun. Paraku.

Kavatsen kogu vana blogi uude kohta kaasa võtta ja kolimise käigus kõik vajalikud parandused sisse viia. Tahan, et kõik oleks ühes kohas ja minevik rohkem või vähem avalikult näha, samas mõelda hoolega tulevikule, lastele, google’i otsingule jne. Kogu mineviku teksti muutmine on nii töömahukas, et ma tahaks seda teha vaid ühe korra, mitte nii, et kui tulevikus privaatsuspiir nihkub, siis jälle kõik üle käia või täitsa ära varjata.

Raske on see blogikirjutaja elu, ah 😀

Küll ma välja mõtlen.

Unekool beebi vaatenurgast

/ naljanurk, väikelapse uni / 2 Comments

Morme leidis, hindamatu 😀

Sleep Training – A Baby’s View

OK, here’s my situation. My Mommy has had me for almost 7 months. The first few months were great–I cried, she picked me up and fed me, anytime, day or night. Then something happened. Over the last few weeks, she has been trying to STTN (sleep through the night). At first, I thought it was just a phase, but it is only getting worse. I’ve talked to other babies, and it seems like it’s pretty common after Mommies have had us for around 6 months. Here’s the thing: these Mommies don’t really need to sleep. It’s just a habit. Many of them have had some 30 years to sleep–they just don’t need it anymore. So I am implementing a plan. I call it the Crybaby Shuffle.

It goes like this:

Night 1–cry every 3 hours until you get fed. I know, it’s hard. It’s hard to see your Mommy upset over your crying. Just keep reminding yourself, it’s for her own good.

Night 2–cry every 2 hours until you get fed.

Night 3–every hour.

Most Mommies will start to respond more quickly after about 3 nights.

Some Mommies are more alert, and may resist the change longer. These Mommies may stand in your doorway for hours, shhhh-ing. Don’t give in. I cannot stress this enough: CONSISTENCY IS KEY!! If you let her STTN (sleep through the night), just once, she will expect it every night. I KNOW IT’S HARD! But she really does not need the sleep, she is just resisting the change. If you have an especially alert Mommy, you can stop crying for about 10 minutes, just long enough for her to go back to bed and start to fall asleep. Then cry again. It WILL eventually work. My Mommy once stayed awake for 10 hours straight, so I know she can do it.

Last night, I cried every hour. You just have to decide to stick to it and just go for it. BE CONSISTENT! I cried for any reason I could come up with. My sleep sack tickled my foot. I felt a wrinkle under the sheet. My mobile made a shadow on the wall. I burped, and it tasted like pears. I hadn’t eaten pears since lunch, what’s up with that? The cat said “meow”. I should know. My Mommy reminds me of this about 20 times a day. LOL. Once I cried just because I liked how it sounded when it echoed on the monitor in the other room. Too hot, too cold, just right–doesn’t matter! Keep crying!! It took awhile, but it worked. She fed me at 4am. Tomorrow night, my goal is 3:30am. You need to slowly shorten the interval between feedings in order to reset your Mommies’ internal clocks.

P.S. Don’t let those rubber things fool you, no matter how long you suck on them, no milk will come out. Trust me.

Ilus elu

/ aed, igapäevaelu, kodumajandus, kõrvarõngad, plika, poiss, rõõm, väikelapse uni / 3 Comments

Poiss oli eile väikese palaviku tõttu tavalisest virilam ja sülekam. Õhtul sai ta veidi enne kaheksat magama pandud, hommikul ärkas 5.20, aga jäi pärast tissi meie voodisse edasi magama ja ärkas… Kell üheksa!!! Siis oli rõõmus lalin, mängis tükk aega magamistoas ja veerand tundi hiljem ärganud õega, sõi kohutava hunniku kaerahelbeputru ja pärast seda, kui ma paar väiksemat kisa ära lahendasin, mängisid nad Plikaga kahekesi pikalt ja vaikselt oma toas, nii et mina sain rahus kohvi juua ja hommikust süüa.

Nüüd panin nad riidesse ja saatsin õue, jälle rahu majas 😀

Abikaasa käis eile sugulasel külas – tollel, kes on puusepp, laenas talle järelkäru, käis kaasas mängumajakest toomas, aitas selle kokku panna… Seekord aitas öökapid kokku panna, need jupid on poolteist kuud oma aega oodanud. Täitsa mõnusad said, mis siis, et jupid olid veidi erinevad ja sahtlid ka. Üldmulje on kena.

Riiuli ja peegli saime magamistoa seinale, mu kõrvarõngad ka… Ja külaliste nagi kööki. Ja Plika nagi vannituppa. Asjad edenesid vahelduseks jälle mõnuga.

Pilti teen kunagi hiljem, sest magamistoast on endiselt lamp puudu ja mõni detail tahab veel sättimist. Sain riiulile juba küünlaid sättida ja oma ehteid laiali laotada, mõnus. No hea küll, kõrvarõngastest ma enne ühe pildi tegin, seda võin näidata – peaks vist juurde ostma, ruumi on liiga palju üle 😀 Ma võiks nad rohkem laiali ka sättida või sinna veel midagi muud riputada, eks näis.

CIMG4975

Hüpates tagasi alguses maininud uneteema juurde, siis Poisi ärkamised normaliseeruvad järjekindlalt. Tissi saab ta nüüd ainult õhtul ja hommikul, kui vanasti jäi ta alati üles, siis viimasel ajal on hakanud edasi magama, nii nagu Plikagi seda omal ajal tegi. Tohutult mõnus on, kui ei pea ärkama mitte 5-6, vaid 7-9 vahel! Päevaunedega käib endiselt hull eksperimenteerimine – kord tahab magada juba kell 9 hommikul, teinekord venitab 13-14ni välja. Kui need 8-9 vahel ärkamised nüüd nii jääkski, siis oleks kõik superluks ja võiks hakata lapsi ühel ajal magama panema. Plikal ongi aeg jälle suviselt režiimilt sügisesele kolida, hämaraks läheb ka juba varem. Ainult sellepärast olen natuke mures, mis pärast kella keeramist saab. Ehk peaks praegu üritama 9-21 ja 14-16 graafikut juurutada, et see siis oktoobris sujuvalt 8-20 ja 13-15 muutuks… Eks lõppude lõpuks panevad lapsed ikka ise paika.

Ühtlasi jõudis mulle lõpuks kohale, et ma ei pea enam imetamisrinnahoidjat kandma. Vau! Viimased pool aastat olen vaheldumisi kandnud valget ja beeži ühesuguse lõikega nunnut pitsist rinnahoidjat – need olid ainsad, mis suuruse poolest sobisid. Aga teate, vaheldust on vaja, kohe naisem tunne on. Peab minema rinnahoidjavarusid täiendama 😛 Ok, sellega ma parem veel natuke ootan, suurus võib veel veidi muutuda…

Mõned pildid leidsin ka.

CIMG4954

CIMG4977

CIMG4978

Haige laps jäi tuppa magama – küll ainult veerandtunniks, misjärel ma kogemata köögis telefoniga rääkides ta üles ajasin ja hiljem pidin ikka kärru panema…

CIMG4998

Saime liivakasti ka lõpuni ära värvitud, nüüd näeb üsna kena välja. Teine kiht tuleks veel peale tõmmata, sai selle jaoks isegi Pinotexi juurde ostetud – eks näis, millal selleni jõuame. Kõigepealt tuleb korralik redel/trepp valmis meisterdada – selline, millest Poiss ka ronida saaks, praegu on majake ja liumägi puhtalt Plika lõbu. Meil on enamik vajalikke juppe vist isegi olemas, Abikaasa vaatas netist pilte ja õpetusi, ainult paari prussi on juurde vaja, kinnitused ka ja… No ma loodan, et saame ikka lähema kuu jooksul tehtud!

CIMG4999

Kooliaega meenutades

/ õppimine/intelligentsus, rõõm / 5 Comments

Uudiseid lugedes sattusin nupukesele koolivormi kasvavast populaarsusest Lätis. Minule koolivormi mõte väga meeldib, hakkas huvitama, kas minu koolis pole sellele mõeldud (siiani on ainult mütsid), see on ju ka põhimõtteliselt erakool. Väike googeldamine andis kiire vastuse, et on mõeldud küll, aga kõik õpilased ei saaks endale seda majanduslikult lubada – jube kahju! Igatahes jõudsin ma selle googeldamisega ka puhtjuhuslikult ühe õpilase aastatööni Sütevaka fenomenist. Nii ma siis lugesin ja nostalgitsesin.

Mainiti, et väga paljud tulid Sütevakasse perekonna mõjutusel/soovitusel. Mindki suunas viienda klassi katsetele tol ajal seal töötanud ema. No ja nüüd pole enam küsimustki – minu lapsed PEAVAD minema Sütevakasse. See on üks suur-suur Pärnusse kolimise pluss. Teine pluss on muidugi järgmisest sügisest alustavad algklassid, kuhu võetavat küll vaid 16 õpilast, aga eeldan, et kui mina Sütevakasse sisse sain, siis küllap saavad minu geenidega lapsed kah 🙂

Aga muidu ma lihtsalt tuletasin meelde, kui tore oli. Viimase peal klassijuhataja, normaalsel ajal algavad tunnid, lärmaka koolikella puudumine, koduklass (st õpetajad tulid meie juurde, mitte vastupidi, no mõned tunnid olid muidugi mujal – keeletundides olid ju rühmad, muusika oli oma klassis jne), puudumisõigus gümnaasiumiosas (hindamatu!), aktused Brackmanni pargis, õpetajate bändi esinemised, rongkäigud, iganädalased kogunemised, igahommikune tervitus koolidirektori või mõne muu õpetaja poolt, keegi seisis alati enne tundide algust esimesel korrusel trepi juures…

Minu jaoks oli täiesti loomulik õhkkond selline, kus tundides on vaikne, tõesti õpitakse. Et õpetajad on sõbralikud ja nendega läbisaamine hea (mis siis, et igaühel ikka omad veidrused, mis mõne puhul ka veidi närvidele käisid). Ma ei kujuta teistsugust kooli ettegi, aga tean, et enamik koole selliseid pole.

Õppida tuli muidugi palju, aga seegi tundus mulle vist üsna loomulik (või ma äkki kurtsin ka, et koormus on liialt suur ja olen selle lihtsalt unustanud?). Kahetsusväärselt palju asju sai minu puhul ära vastatud küll puhta tuupimise, mitte lahti mõtestamise teel, see aga pole küll Sütevaka viga, pigem minu enda. Ma ei oska siiani õppida, ma väga loodan ja teen kõik endast tuleneva sellest, et minu lapsed oskaksid.

Sööklas söömas käima hakkasin miskipärast alles keskkoolis, enne seda sai viis aastat saiakeste peal elatud – igitobe, mõtlen ma praegu, soojad toidud olid ikka palju paremad, keska ajal ma ka sain juba sellest aru. Nüüd on sööklaga täielik ikaldus, euronõuded ja värgid, söök tuuakse väljast, pidavat väga kehv olema – see on nõme küll. Aga no alati on ju lootust, et miskil hetkel hakatakse jälle koha peal süüa tegema.

Koolilaager mulle küll suuremat ei meeldinud, mulle ei meeldinud sporti teha ja ikka tahtis keegi sundida mind seal rahvaste palli mängima (õahh, jubedus, ma vihkan seda siiani). Ainult köieveost olin nõus rõõmsalt osa võtma – hea süütu asi, midagi kollektiivset sai tehtud, linnuke kirjas. Kui ähvardavast rahvaste pallist ja muu taolisest tulenevad pinged kõrvale jätta, oli koolilaagris väga lahe, nalja sai palju.

Kehalise tunnid mulle ka ei meeldinud – ma pole selle vastu, et sporti peab tegema ja nüüd on kesklinnas ju ka ühine spordihoone, ei pea enam kuskil karup*rses käima, mis kehalise tundidele minu jaoks vaid ebameeldivust lisas… Küll aga ajavad siiani vihaseks need lollakad normid – ma ei ole üldse väga halvas vormis ja võisin pingutada, ninast veri väljas, ikka viite ei saanud. Igasuguse isu ajas ära! Ja palli ei suuda ma ilmselt siiani isegi 20 meetrit täis visata. Kui kehalise tunnid oleks kuidagi teistmoodi üles ehitatud, nii et saaks sporti teha lihtsalt lõbust, mitte hinde peale, siis naudiks paljud seda tunduvalt rohkem, arvan ma. Aga siis jälle ei viitsi inimesed pingutada, kui norme pole, tõi välja mu kehalise õpetaja, kellega hiljuti sel teemal arutasime.

Igal juhul on Sütevaka ikka veel MINU kool. Ma loen FB-st ja meediast huviga nende tegemiste kohta, kogun nende kohta käivaid ajaleheartikleid, vaatan nostalgiaga vanu videosid ja huviga uusi, ei jääks mitte mingi hinna eest eemale vilistlaste kokkutulekutest ja ei suuda ära oodata seda 1. septembrit, kus ma Plika uhkusega OMA kooli tarkust taga nõudma võin saata.

Scroll to Top