Minu blogi ei vasta just kõigile neile reeglitele, mida igasugustest “kuidas kirjutada head blogi” artiklitest leida võib. Ma pole küll ka kunagi selle mõttega kirjutanud. Ma olen teadlikult kirjutanud sellest, mis mulle hetkel oluline on – et ikka eelkõige endale ja seejärel kõigile teistele, keda see võiks huvitada.

Viimasel ajal olen palju mõelnud, kas peaks tagasi tõmbuma. Ennast rohkem kontrollima, keda need igapäevased jutukesed ikka huvitavad. Eks kaasa aitab ka see, kuidas nii mitmedki teised blogijad, keda loen ja hindan, mõnitavad teatud blogisid… Milliste alla mina küll kindlasti ei kuulu, aga teatud teemade tõttu kohati veidi sarnanen.

Seda mulle just ette heita ei saa, et ma kirjutaks AINULT sellest, mis ma hommikuks sõin või mis ma täna tegin. Ometi kirjutan muuhulgas tihti ka taolistest asjadest. Ma kirjutan, noh, kõigest. Nii igapäevastest kui erilistest, nii vähetähtsatest kui ka väga olulistest asjadest.

Minu jaoks on nii iseenesestmõistetav see, et igaüks teeb seda, mida ise soovib, kirjutab nii, nagu endale meeldib. Ma võin küll vahel naiivsete blogide peale kulmu kergitada või mõelda mõndade teiste asjade puhul, et MINA küll nii ei teeks… Aga see pole minu elu, ma ei viitsi teisi kritiseerida – pole ju absoluutselt minu asi.

Aga me kõik, kes me avalikult kirjutame, peame paraku arvestama sellega, et neid teiste elu kritiseerijaid leidub küllaga – alati võib teise kirjutatut mõnitada või maha teha väitega, “kuni sa avalikult kirjutad, pead selleks valmis olema”. Ja noh, mina isiklikult olen ka. Ja ehkki ma ise teisi avalikult ei kritiseeri, ammugi nende kommentaarides ei lahmi, olen ju siiski korduvalt mõnuga itsitanud, kui mõni mu blogrolli kirjutajatest leiab kuskilt jälle mõne eriti naiivse üllitise.

Aga kuhu ma jõuda tahtsingi… Selleni, et ma sain täna hommikul endale teadvustatud, miks ma kirjutan nii palju, kohati nii vähetähtsatest ja paljusid mitte huvitavatest asjadest. Ma olen ammu aru saanud, kui oluline on elada hetkes. Olla õnnelik just selsamal momendil, mis parasjagu aset leiab. See ei õnnestu mul kaugeltki alati, aga ma muudkui harjutan. Harjutan rõõmustamist väikeste asjade üle. Ja see tuleb mul järjest paremini välja. Ja mulle meeldib oma rõõmu teistega jagada, sest jagatud rõõm on minu jaoks topeltrõõm. Nii ma siis kirjutangi üsna tihti sellest, kui mõnus oli hommikul kohvi ja võileibadega arvuti taga istuda, kui rõõmsaks teeb mind see, et lapsed kahekesi õues mängivad, kui hästi Poiss magab ja sööb… Kirjutan tihti, sest need asjad rõõmustavad mind iga päev.

Iga päev on selliseid hetki, kus ma lihtsalt õhkan suurest rõõmust ja mõtlen, et elu on nii ilus. Jah, on ka neid hetki, kus ma kogu maailma peale tige olen ja kõigi suunas tuld purskan… Aga sellest ma eriti kirjutada ei taha – vähemalt mitte igapäevases ja väheolulises mõttes. Sest ma üritan neist vihapursetest vabaneda, üritan neid väheolulisemaks teha. Ma usun kogu südamest positiivsesse mõtlemisse – mida õnnelikum ma ise olen, seda paremini läheb mu elu ja seda rõõmsamad on inimesed mu ümber. Seda paremini käituvad mu lapsed, seda rahulolevam on mu mees… Ja nii edasi.

Ma tean, et minu lugejate hulgas on päris mitmeid selliseid, kellele meeldibki lugeda igapäevaelu pisiasjadest. Tean, et on palju ka neid, kes jätavad väheolulised teemad vahele ja loevad ainult huvitavamat. Ja ma tõesti loodan, et neid, kes salaja pihku itsitavad ja mõnitavad, mis mõttetu tšikk siin iga päev oma mõttetusi kribab… Et nemad on pigem suures vähemuses. Et need mõtted ei jõua kunagi minuni ja ehk mõjub minu positiivsus märkamatult neilegi nii, et ühel päeval hakkavad nad mõnitamise asemel rohkem oma elu pisiasju nautima.

Samas eks vahel satub siia ikka igasugu lahmijaid ka. Nemad on jällegi hea õppetund – kuidas ennast idiootidest mitte häirida lasta. Mul üle poole ajast õnnestub see nii hästi, et ma kohe tõesti ei reageerigi peale kulmu kergitamise kuidagi. Kui mul mõnkord muude asjade pärast nagunii kehvemat sorti tuju on, siis poevad nõmedad kommentaarid rohkem naha vahele, siis pole neid nii kerge ignoreerida… Ja vahel, kui ma olen parasjagu millegi peale täitsa kuri, siis mölisen vastu kah. Vahel peab ju oma keelt teritama.

Aga üldiselt meeldib mulle olla positiivne ja teiste vastu hea. Sest mulle meeldib, kui teised on positiivsed ja minuga head. Enamasti on ka. Maailm pole mu meelest sugugi hukas, vaid üks üsna mõnus paik. Õigemini – maailmas on kahtlemata palju jama, aga OMA maailma saame me ainult ise enda jaoks mõnusaks teha. Sellega ma siin igapäevaselt tegelengi.

Vähe ja ainult olulistest asjadest kirjutamine jäägu teiste jaoks. Minu nišš on igapäevane positiivsus.