Iga päev avastan midagi uut

Tuulasin hiljuti Bloggeris ringi ja käisin muuhulgas tollel mõttetul kommentaaride lehel, kus ei saa teha midagi peale nende kustutamise. Avastasin, et neli igati viksi ja viisakat kommentaari olid mingil põhjusel spämmiks märgitud. Minule tulid nende kohta meilid nagu tavaliselt, mina ei teadnudki, et blogisse need ei jõudnud.

Jutustasin just Dakiga MSNis – nagu välja tuli, siis tema arvas, et ma olen ta kommentaari ära kustutanud. Mina toona läksin sellele vastama ja imestasin, et blogi all polegi – arvasin, et Daki on selle ise ära kustutanud. Praegu asja mõttega analüüsides tean ju küll, et sel juhul oleks olnud kiri has been removed by the author vms, aga siis üldse ei ühendanud ära.

No nüüd on need neli õnnetut kommentaari igatahes juba mõnda aega nähtavad. Nii et kui keegi imestas, kuhu tema jutt kadus, siis teadke, et mina ei kustutanud, Blogger pani näkku 😀 Daki sai ka lõpuks mitu kuud hiljem oma küsimusele vastuse.

Bloggeri kommenteerimise süsteem on ilgelt nõme. Tahan WordPressi!

Tibatilluke Eesti

Pliit on meil juba ammu korras, aga maksmiseni jõudsime alles täna. Kui ülekande jaoks Abikaasalt infot sain, siis nägin, et Sassil on üsna vähelevinud perekonnanimi, mis on sarnane ühe mu õe sõbra omaga. Küsisin, kas nad on sugulased… Jajah, isa ja poeg.

Vat siis. Mõnusad kokkusattumused.

Miks ei tasu süüa valmistoitu

Näe, Bioneeris on täna üks mõnus lugu. Ma ju teadsin tegelikult seda kõike… No peaaegu kõike, mõnele asjale polnud teadlikult mõelnudki (ehkki ega üldse ei üllatanud).

Kui mul on kiirelt süüa vaja ja üldse pole aega ega viitsimist teha, siis otsin riiulilt mõne purgisupi, kuhu ei ole lisatud naatriumglutamaati. Selliseid täitsa on ja tuleb juurde ka. Ega see suppki just oma toiteväärtusega hiilga, aga tunduvalt parem variant, kui nood sooja toidu letid.

Salateid ma ei julge ka enam üldse lahtiselt osta. Nii harva, kui ostan, siis eelpakitud karbis. Vanasti mõtlesin küll, et letis peaks ju kõige värskem kraam olema, aga tegelikult on oma iva selles, et lahtiselt seisev toit rikneb pigem kiiremini. No ja need jutud salatite läbi pesemisest… Ma ei usu, et seda harrastatakse kogu aeg ja igal pool, aga karta on, et mõnes kohas vahel ikkagi nii tehakse. Ja miskipärast mul on tunne, et väiksem tõenäosus saada mitte pestud salatit on eelpakituna.

Mh, ma olen sel aastal ostnud poesalatit vist kaks korda. Üritan sihukestest asjadest eemale hoida. Sooja toidu letist ostis Abikaasa korra siis, kui Soomest tagasi tulime, mina ise poleks üldse ostnud 😛

Ühesõnaga jah… Valmistoit on jama. Kui vähegi võimalik, tasub vältida. Ja kui te nüüd tulete mulle rääkima, et mõnedel inimestel on see ainus võimalus tööl lõuna ajal sooja toitu süüa, siis ma arvan, et ise kodus kaasa tehtud tervislik võileib või salat oleks igatahes toiteväärtuslikumad. Sellest rääkimata, et tegelikult ongi parem süüa kergem külm lõuna, ennast sooja rasvast toitu täis puukides tahaks hiljem pigem magada, mitte tööd teha.

Post24 töötabki

Täna üle pika aja Maximas käies (OT: seda artiklit lugedes hakkan nüüdsest veel tugevamalt Selverit eelistama) nägin juhuslikult, et Post24 pakiautomaat on tööle pandud. Võrdlesin siis uudishimulikult Smartpostiga hindu (näe, siin ja siin), on suht sarnased. Postil tibake odavamad, aga samanimeliste (S, M, L) pakkide mõõte võrreldes selgub, et Smartpostist saab väheke kallima hinna eest veidi rohkem ruumi ka. Iseasi, kui oluliseks see kellegi jaoks osutub.

Lahe lisavidin oli võimalus tellida ID-kaardi tuvastus – paki saaja peab enne kätte saamist oma ID kaardi ja PIN1 koodi panema. Mu meelest on pakiautomaat küll niigi üsna lollikindel, SMS/e-mail saadetakse ju ikka isiklikult saajale… Aga no ikkagi tore võimalus.

Ühesõnaga hinna mõttes pole vahet, aga Post24 trumbiks on ilmselgelt mugavus – võimalus pakke 24/7 kätte saada ning saata neid pakiautomaadist kontorisse ja vastupidi, potentsiaalne kliendibaas on seega tunduvalt laiem.

Kuna automaat on mulle veel lähemal kah, siis muidugi eelistan edaspidi neid.

Huvitav, kas sihuke variant kah on, et kui mulle on pakk saadetud, siis saan selle kandekeskusest pakiautomaati tellida? No näiteks tellin midagi eBayst, välismaalt, nemad mulle ju pakiautomaati saata ei saa. Aga Papiniitu järele minna ei viitsi, kõige lähem Eesti Posti “kants” minu kodule ongi see pakiautomaat… Kui mu läpakakotid ükskord kohale jõuda suvatsevad, eks siis uurin.

Tahtsite probleeme või?

Las ma räägin teile vahelduseks milleski negatiivsemast ka. Asjast, mis meie pereelus ja suhtes ikka ja jälle probleeme tekitab – kaugelt tihemini, kui see mulle meeldiks.

Abikaasa suutmatusest kellaaegadest kinni pidada, õigeks ajaks koju jõuda, oma hilinemistest teada anda.

Minu jaoks on äärmiselt elementaarne ja iseenestmõistetav see, et kui kaks inimest elavad koos, siis nad teavad, millal teist koju oodata. Regulaarse graafikuga töö puhul on selleks vaikimisi tööpäeva lõpp, mis Abikaasal on hetkel näiteks pool viis. Kui ta mulle ise midagi muud teada ei anna, siis eeldan, et kolmveerand viieks on ta kodus. No hea küll, viieni olen veel suhteliselt rahulik. Töö ja kodu vahemaa, eks, on vaid paar minutit rattasõitu.

Hästi tavaline on see, et ma ootan poole kuue või kuueni ja helistan lõpuks ise. Paremal juhul on ta just siis koju tulemas, halvemal juhul ütleb, et tal läheb veel veidi aega, kõige halvemal juhul lubab, et hakkab kohe tulema ja pole tunni aja pärast ikka veel kodus.

Appi, kuidas ma selliste asjade peale närvi lähen! Ma saan täiesti aru, et tööpäeva lõpp võib venida, praegusel tööl juhtub seda tihti, see on paratamatus. Aga sel juhul ma tõesti eeldan, et ta ANNAB MULLE SELLEST TEADA. Kui ta teab kell pool viis, et ta viieks koju ei jõua, siis kurat võtaks, helistagu. Hea küll, vahel loodab, et jõuab, aga avastab kell viis, et läheb kauem – helistagu kasvõi siis. Kui lubab, et läheb nii palju kauem ja läheb rohkem, HELISTAGU UUESTI. Aga lihtsalt oodata ja loota, et ehk varsti pääseb koju, mis ma ikka oma naisele helistan, et öelda – läheb kauem… ARGH.

Okei, liigume töö juurest edasi, eraelule. Ega ta ju tihti mujal ei käigi… No ma olen harjunud ja sellega arvestanud, et kui ta lubab kiirelt-kiirelt korra vanaema juurest läbi käia vms, siis ta unustab ennast jutustama ja lubatud aja võib kahega korrutada.

Aga no viimane näide elust enesest, mille pärast ma siin praegu üldse kirjutan. Eile enne Tartusse minekut rääkis ta, et vast päris lõunaks tagasi ei jõua, aga üritab igal juhul võimalikult kiiresti koju tulla. Nüüd on kell POOL VIIS ÕHTUL. Ta ei ole isegi mitte helistanud. Mina ka ei helista, juba põhimõtte pärast.

Krt, ma ju saaks aru, et pidu venis järgmisesse päeva, et ta tahab kauemaks jääda, või et ta näiteks pidutses terve öö ja magas seega pool päeva maha. Ma kuni kella üheni võtsin kohe väga rahulikult, täitsa vabalt võis ju veel magada. Aga nüüd? Vaevalt. Pidutse, jää kauemaks, maga pool päeva maha… Aga kui sa ükskord üles ärkad, siis HELISTA, kurat võtaks. Anna teada, et kõik on korras, millal on plaanis tagasi tulema hakata. Kasvõi sedagi, et kuule, meil on siin nii lõbus, ma tahaks teiseks ööks ka Tartusse jääda.

Me oleme siin lastega suurepäraselt hakkama saanud, saaks vabalt ühe päeva veel. Kui ta oleks helistanud ja öelnud, et tal läheb kauem või et ta tahaks päev kauemaks jääda – ma oleks kahtlemata olnud pettunud, aga mis seal ikka. Kui ta aga lihtsalt ei helistagi, siis ma tunnen ennast ikka üsna s*tasti – ja kui ta lõpuks peaks suvatsema helistada, et öelda: mul läheb kauem, ma jään päev kauemaks… Vat siis ilmselt plahvataks see kogu päeva jooksul kogunenud pettumus välja ja nii ma olekski klassikaline irisev naine, kes ei kannata seda, et mees ilma temata kuskil pidutseb või ennast hästi tunneb.

Ja nii on liiga tihti. Liiga kuradi tihti. Millest on nii kuradi kahju, sest tegelikult ei ole ju asi selles, et ma ei saaks aru, et vahel on vaja kauem töötada või vahel on sõpradega nii lõbus, et tahaks kauemaks pittu jääda. Ma saan aru, ma saan suurepäraselt aru. Aga kui mulle sellest õigel ajal teada ei anta, vaid igasuguste helistamistega üle igasuguse piiri venitatakse, vat nii kaugele ma veel oma flegmaatilisust arendanud pole, et ma suudaks siis rahulikuks jääda, kogu solvumise alla neelata ja öelda: aga muidugi, kallis mees, mida iganes soovid.

Nii ma siis tundungi näägutava naisena, kuigi probleem on hoopis suutmatuses aega planeerida ja plaanimuutustest õigel ajal teada anda.

Selle probleemi puhu on äärmiselt raske rakendada oma tavapärast positiivset suhtumist ehk loota alati parimat. Seda ma enamik ajast teengi ja tihti need lootused ei õigusta ennast. Ja see omakorda tekitab minus frustratsiooni ning tulevad jälle tülid. Tundub, nagu oleks kohasem eeldada alati halvimat – et nagunii tal läheb jälle kauem, nagunii ta ei helista. Aga ma ei taha nii negatiivselt mõelda, see ju tõmbabki negatiivsust ligi! Kui lubatud ajast on aga tund(e) möödas ja ta helistanud pole, siis ma küll tõepoolest jõuan lõpuks ikka selliste mõteteni – jälle ta, raisk, tegi nii… Ja ma ei taha neid mõtteid mõelda, aga lõpuks ma lihtsalt ei suuda.

Öeldakse, et paarisuhtes olles ei tasu proovida teist muuta, peab võtma teda sellisena, nagu ta on, asjaoludega leppima. No selle probleemi puhul pole leppimine minu meelest õigustatud. Minu meelest pole suutmatus oma hilinemistest teada anda mitte paratamatu iseloomuomadus, vaid lihtne hoolimatus, minu mitte austamine, oma pere ja abikaasa soovidega mitte arvestamine.

Hajameelsusega on võimalik võidelda – kui muidu ei tule tõesti meelde õigel ajal kella vaadata, siis pane kasvõi meelespea või äratuskell, mis tuletaks meelde, et tööpäev on läbi, või et ma lubasin sel kellaajal helistada või koju jõuda. No tõesti, noh.

Minu meelest ei ole see normaalne, et ma pidevalt istun ja ootan, sest mulle lubatakse üht, aga ei täideta seda lubadust ning ei helistata, et öelda, mis muutunud on. Väga kurb on rõõmustada, et mees tuleb varsti koju, kui see rõõm muutub tihti pettumuseks, kui JÄLLE pole ei meest ega ka selgitavat kõnet.

Kõige hullem on see, et ma mitte ainult ei pettu, vaid paljudel puhkudel hakkan ka muretsema – kas kõik on ikka korras, ega midagi juhtunud pole.

Ja enda meelest olen ma temaga sellest korduvalt rääkinud. Ma ei tea, mida teha, et see kohale jõuaks. Et ta lõpuks aru saaks, kui vastiku tunde see minus tekitab. Aga noh, võib ju alati loota, et kui tal on võimalust seda praegust postitust rahulikult lugeda ja analüüsida, äkki siis jõuab kohale. Äkki tõesti olen oma vajadustest siiani andnud teada vaid vihaste sõneluste käigus, sel kombel on need ju kerged ununema.

Ennäe imet, kes just koju jõudis. Ta olevat oma sõpradest lahku läinud, et 12.45 bussile jõuda, sellest maha jäänud, aku oli samal ajal tühjaks saanud ja siis polnud enam ühtki sõpra üles leidnud. Lõpuks oli ühte kohanud ja temaga järgmise bussini aega veetnud. Kui küsisin, kas tal ei tulnud pähe sellelt sõbralt telefoni laenata, et mulle asjaoludest teada anda, või hommikul pärast ärkamist helistada, et öelda: kõik on korras, plaanin tulla selle bussiga… Sain vastuseks, et ei tulnud pähe.

WE HAVE A F*CKING PROBLEM, SHERLOCK.

Mehed 😛

Scroll to Top