Väike plaanimatu osturetk

/ poiss, rõõm, taaskasutus, teise ringi mood / Leave a Comment

Jajaa, ma ju olen siin viimased paar postitust kirjutanud, kuidas kõige pealt meeletult kokku hoida üritan, selle valguses tundub praegune jutt eriti… Võlts 😛 Aga läks nii, et emal jäi klient tulemata ja mul oli vaja üks pakk saata ja läksime pärast seda poodi, kus kõrval oli Humana, kus oli uus kaup, kust ma tahtsin Plikale pluuse vaadata (sest neid on tal reaalselt VAJA).

Mis ma siis ostsin? Endale kampsuni ja Poisile kombe 😛

Kampsun on punane ja väga sarnane sellele, mis mul poes juba seljas oli. Too sai ostetud Primarkist sügisel 2008, et mahutada paisuvat kõhtu – oli odav (£6/110 kr) ja nägi algul väga hea välja, oligi mõeldud nö ajutiseks kasutamiseks. Kuna aga midagi paremat ei olnud, käib nüüdseks juba kolmandat aastat, on üpris väsinud ja topiline (100% akrüül, mis sest tahta). Lisaks oleks võinud käised pikemad olla ja kõrge kaelus oli küll ilus lai, aga vajus kogu aeg ära.

CIMG1934Uus kampsun on H&M, maksis 149 krooni – kaltsuka kohta kallis. Aga ainult 61% akrüül, 16% mohäär, 10% vill, 12% polüamiid, 1% elastaan. Mõnusalt pehme ja paras, täpselt õige pikkusega käised ning mis kõige ägedam – kah selline suur mõnus kaelus, nagu mulle meeldib, aga see on kahekordne ja toekas – esimene, mis tõesti ka hästi istub ja kuskile ei vaju. Natuke soonikut ja ilusad nööbid kah… Superluks. Pildi peal ei paista pooltki nii kena, kui tegelikult seljas on. Mul polnudki ühtki esinduslikuma välimusega sooja kampsunit 😛

Poisile kombet ostes kahtlesin, kas mul seda ikka reaalselt vaja on – teadsin, et umbes samas suuruses on üks juba kodus olemas, aga see meeldis mulle lihtsalt nii väga, et ei suutnud ostmata jätta. Otsustasin, et kuna teine on nagunii tasuta saadud, võin selle 69-kroonise väljamineku ju teha, hiljem poleks mingi probleem sama raha eest maha müüa.

Kodus avastasin aga kombesid võrreldes suure rõõmuga, et liiast pole miskit. Meil on hetkel kasutuses kaks kombet – Kratilt saadud numpsik kollane Lenne kottkombe, väidetavalt 0-6 kuud, ning mu enda Rootsist ostetud käpajälgedega fliiskombe (SEK78/125 kr), väidetavalt 62 suurus (tegelikult esimesel suurust see kirjas pole ja teisel oli maha kulunud ning kaltsuka poolt käsitsi peale kirjutatud). Esimene on soojem, seda kasutame kärus, teist autosõitudel, sest kottkombe rihmaaugust meie turvahälli rihmad läbi ei mahu ja üleüldse oleks tal nii paksu kombega autos palav.

CIMG1930

Kratilt saime veel õhema fliiskombe, millel jällegi suurust sees polnud, aga olevat umbes 74. Too Kapp Ahli kombe, mille nüüd Humanast ostsin, oli kah 74 suurus. Kodus võrreldes leidsin aga, et minu ostetu on esiteks siiski suurem ja teiseks tunduvalt soojem (ma ei ole küll kindel, kas kevad-sügis või talvekombe, ma ikka ei tee sel vahet). Lisaks avastasin hoolikamal uurimisel, et see kollane kottkombe meid vist küll päris pool aastat ei teeni – see oleks võimalik sellises vankris, kus on korv ja turvarihmu pole, aga meil on ainult käru, kus rihmad kogu aeg kinni – rihma augu järgi otsustades on see kombe pigem 62 suurus ehk kuni kolm kuud, hiljem ei saa enam hästi läbi.

Nii et mul on nüüd ees ootamas nii suurem autosõidu- kui kärukombe. Super! Minu meelest on lapse talvekombega turvahälli toppimine täielik kuritegu, kui pole just plaanis hiljem pikalt väljas olla – autoga sõidame meie aga ainult siis, kui on vaja kiirelt ja mugavalt kuskile kohale jõuda, sel puhul meil käru kaasas polegi ning lapsel on palju inimlikum olla, kui seljas õhem kombe, millele vähestel õues läbitud meetritel saab teki peale visata. No ja meie mitte just kõige kinnisema käru puhul tuleb nagunii isegi soojale kombele vastavalt ilmale igasugu lisakihte ja tekke ja kotte lisaks, jalakott ja vihmakile aitavad kah vajadusel sooja hoida.

CIMG1931Huvitav on muidugi see, et Poiss on praegu 64 cm pikk ja see väidetavalt 62 suuruses fliiskombe on talle hetkel isegi natuke suur, kasvuruumi jätkub. Samas kollane kott-kombe, mis on eelmisega võrreldes suht sama mõõtu, on juba viimase piiri peal, ega kaua enam ei kasuta. Et ei teagi… Eks nad vast mõlemad suuremat sorti 62 ole, hall fliiskombe vast näiteks 68 ja no see pruun on igatahes 74, selles pole kahtlust. Ja eks erinevate firmade suurused ongi erinevad, see on paratamatus.

Igal juhul on mul hirmus hea meel. Nüüd oleme küll igakülgselt kevadeni varustatud.

Kui nüüd veel Plikale mõned pikkade käistega pikemat sorti pluusid leiaks, mis iga väiksema liigutuse peale püksist välja ei tuleks… Ja talveks oleks vist ka ikka midagi juurde vaja… Või ma ka ei tea, iseenesest on tal Lenne soojad traksipüksid ja mingisugune mitte kõige õhem jope, lisaks saime Kratilt villase aluskombe, mille võiks külmemate ilmadega neile alla panna… Äkki saame niisama hakkama. Kui muidugi jälle püsiv -20 ei tule 😛 Kellelgi pole 92/98 suuruses talvekombet üle, mida mulle kinkida või müüa tahaks?

Minu Ibiza lummuses – palju seosetuid mõtteid

/ elufilosoofia, raamatud, unistused / 4 Comments

Ma olen lugenud läbi kõik Minu-sarja raamatud, mis raamatukogus saadaval, aga see on hoopis üks teine teema. Just lõpetasin “Minu Ibiza” ja ehkki olen väsinud, pean nüüd ja kohe kõik mõtted ära kirjutama, sest homseks, ma tean, on lummus kadunud.

Mõtted on võrdlemisi segased… Ei teagi, kuidas õnnestub need siia nii üles tähendada, et mingigi point oleks.

Ma armastan Minu-sarja, ma neelan neid raamatuid – just sellepärast, et igaüks on omanäoline ja ehkki ma unistan rohkest reisimisest, pole see mulle nähtavasti siiski NII oluline. Kes tahab, see käib – hoolimata rahapuudusest 🙂 Prioriteetide küsimus, mulle on järelikult teised asjad siiski olulisemad.

Mul polnud seda raamatut kätte võttes suuri ootusi. Ma ei tea, miks ma arvasin, et see mulle erilist muljet ei jäta. Tegelikkuses sai sellest üks mu kindlaid lemmikuid. Miks? See on kirjutatud säherduse armastusega tolle saare vastu ja hingelise vabameelsusega…

“Minu Tai” vastu polnud mul erinevalt paljudest midagi. Terve raamat keerles naise seksuaalsuse ümber – minu meelest on see igati tervitatav, kui seda täiel rinnal nautida, aga noh… Mai elustiil on minu maitsele veidi liiga tibilik. Sellest lugeda oli siiski huvitav 🙂

Eks “Minu Ibiza” võlu on ka kindlasti just sellessamas vabal toonil seksist rääkimises – erinevus Tai-raamatust aga selles, et kogu teema ei keerelnud seksuaalsuse ümber, oli lihtsalt metsik ja hingeline, seks oli vaid osa sellest. Ja selles raamatus polnud sarnaselt paljudele teistele negatiivseid hinnanguid (mitte et need oleks mind sarja teistes raamatutes häirinud, pigem ka meeldisid). See oli ühtaegu neutraalne ja armastav. Kohutavalt mõnus lugeda.

Mulle üldse igasugu suhteliinid selles sarjas väga meeldivad, näiteks mulgi oli kahju, kui Gruusia autor selle pea täiesti välja jättis. Mina olen ju… Teate küll, milline 😛 Vähemalt vanemad lugejad teavad, eks ma olen nüüd palju muutunud, vanemaks ja rahulikumaks.

Aga see raamat pani vere keema. Tundsin, kuidas tahaks kotid pakkida ja minna. Sinnasamasse Ibizale. Kogu perega. Tollesse ökokeskusesse vabatahtlikuks näiteks. Tahaks raputada kaelast kõik kohustused ja pimeda sügise, minna ja elada muretult päikese käes, peost suhu.

Oh, küll see homseks üle läheb. Sellest on ühtviisi nii hea meel kui kahju.

Ma ju tegelikult tean, et ma ei oleks seal saarel sedaviisi nii õnnelik nagu raamatu autor. Tema on täielik päikesefanatt, mina ei kannata ei liigset külma ega liigset kuumust. Ma jumaldan nelja aastaaega, aastaringselt soojas kliimas elada oleks minu meelest väga igav. Aga sellist pimedat sügis-talve perioodi, mida meil siin Eestis praktiliselt pool ajast on, no kes seda armastab? Hea küll, ma armastan värviliste lehtedega sügist, puhast valget lund, tärkavat kevadet… Aga need kõik on vaid fragmendid, mille vahele jääb liiga palju pimedust, külma ja löga.

Olen enesele lihtsalt öelnud, et minu kodu on Eesti ja see ilm on paratamatus. Et lögast osa peaks võtma kui võimalust oma hubases soojas kodus istuda ning rõõmustada selle üle, et ei pea välja minema. Sellepärast on nüüd suur rõõm, kuna esmakordselt elus on võimalik hakata sellist hubast elamist korralikult sisse seadma. Kodu, kust ei tahagi lahkuda… See on minu jaoks väga oluline.

Aga lugedes soojematest kliimadest, tunnen alati kiusatust. Igatsust selle järele, et loodus oleks alati kirev. Et aiast saaks noppida igasugu eksootilisi puuvilju, mida Eesti kliimas kasvatada ei saa.

Oh, ma ei tea isegi, mida ma õieti tahan.

Ma tahan saada… Loomulikumaks. Saada aru, kes ma tegelikult olen. Saada aru oma sügavamatest sisemistest soovidest, mitte karta neid välja näidata, mitte elada oma elu nii, nagu on juba kord harjutud, nagu on kombeks. Ma tahaks saada hingelisemaks… Looduslähedasemaks… Tahaks saada üle oma mugavusest ja laiskusest ja hetkel võrdlemisi üksluisest elust. Tahaks, et sõltuksin vähem rahast.

Tahaks pisiasjadest ja elust veel rohkem rõõmu tunda.

Nii palju tahtmisi ühe raamatu lugemisest.

Aga ehkki ma olen praegu ühtaegu lummatud ja üleväsinud, nii et ma ei suuda enam selgelt mõelda, on mul kusagil mälusopis selgelt meeles ka see, kuidas mulle valmistab rõõmu rutiin ja turvalisus. Just see teadmine, et on oma kodu, kuhu tulla. Ja see, kuidas ma kaost küll täiel rinnal naudin, aga mingil hetkel väsin ning koju ihkan. Kuidas ma olen oma loomult küll spontaanne pohhuist, aga samas korraarmastaja – ja see viimane jääb lõppkokkuvõttes ikkagi peale.

Mu elus on olnud metsikumaid perioode ja ma olen neid täiel rinnal nautinud. Hetkel olen ma pikemalt elanud vaikset elu ja ka seda sama palju nautinud. Praegusel konkreetsel hetkel täidavad elu võrdselt joovastus ühe oma unistuse – kodu saamise – täitumise üle ning kannatamatus, et saaks seal tegutsema hakata… Ning samas masendus (tegelikult mitte päris masendus, lihtsalt… tüütus? nõutus? lootusetus?), kuna kahe väikese lapsega jookseb juhe vahel ikka kokku, ma tunnen, et ma ei ole kogu aeg nii hea ema, kui mu lapsed väärt oleksid (ehkki ma ei arva, et ma oleks halb ema, ma armastan oma lapsi siiralt ja iga päev on toredaid momente rohkem, kui neid mitte toredaid), et ma ei ole sugugi rahul, kuna Abikaasaga nii vähe koos olla saan… Olles samas meeletult tänulik, et tal õnnestus praeguses majandusseisus leida töö, mis on erialane, mis talle meeldib, mis on kodu lähedal. Mis mulle aga ei meeldi, on see, et ma ei või kunagi olla kindel, millal ma oma meest näen. See, et ta lõpetab oma tööpäeva õigel ajal vaid kord kahe nädala jooksul, enamasti jõuab viie asemel koju kuuest-seitsmest, vahel läheb üritustega üle kesköö, nädalavahetused ei pruugi vabad olla. Ja ehkki ta saab kõik need ületunnid vabade päevade näol välja võtta ja see on iseenesest tore, võimaldab elu paindlikumalt seada, on mul siiski tunne, et ta on kogu aeg tööl… Et ma ainult ootan…

Mul on ju kogemus Plika sündimise ajast, kus Abikaasa oli tükk aega töötu, nii et olime kahekesi kodused ja vaid lapse päralt. Ka see polnud kaugeltki mitte ideaalne situatsioon, olid närvilised ajad, kuna oli mure rahalise poole pärast ja liigagi palju aega sai mõttetult maha molutatud. Samas lapsel oli pidevalt kaks vanemat ja Plikal oli ikkagi mõnus kasvada. Nüüd on küll hindamatud abilised vanaema-vanaisa näol, aga Poiss on oma esimese kolme elukuu jooksul isa ikka kordi vähem näinud. Kui Abikaasa kodus on, siis ta muidugi tegeleb, nad saavad väga hästi läbi, kiindumussuhe on ja nii edasi. Aga sellist sügavat suhet ja võimalust kogu aeg juures olla, nagu oli Plikaga, seda võimalust Poisile ei antud. Ja mul on sellest nii kuradi kahju.

Aga selle eest on kindlustunne töö näol ja esmakordne võimalus saada päris oma kodu. Suured asjad, olulised asjad. Ei usu, et oleksin õnnelikum üürikorteris ja koduse Abikaasaga. Meele teeb mõruks lihtsalt see, et peab valima nii oluliste asjade vahel. Et pole veel välja mõelnud seda varianti, kuidas kumbki pool ei kannataks – et oleks nii päris oma kodu kui piisavalt aega koos perega veetmiseks.

Enda meelest olen ma igasugusesse tarbimisse isegi suhteliselt mõistliku suhtumisega, ehkki tean, et võiksin veel palju õppida. Enda meelest ei taha ma väga palju üleliia – luksus, mood, kallid autod, mõttetud vidinad, uhke seltskonnaelu ja muu taoline pole mind kunagi ahvatlenud. Ma olen alati soovinud vaid mõnusat äraolemist, muretut elu, hubast keskkonda… Aga seegi võrdub paraku liigselt rahaga. Olen enda peale pahane, et ei viitsi rohkem ise teha – loodan, et see muutub, aga samas kardan, et äkki ei muutugi. Et ma unistan küll oma aiast ja oma toidu kasvatamisest, aga virisen juba siis, kui pean paar kilo vaarikaid korjama 🙂 Otsin seda kuldset keskteed, kus ei oleks midagi liiga palju ega liiga vähe. Juurdlen, miks ma peaksin ennast üldse halvasti tundma, kui peaks välja tulema, et minust ei saa kunagi suurt aednikku. Loodan, et siiski saab, et kõik on kinni suhtumises ja pealehakkamises, millest siiani on puudu jäänud.

Looduslik ja maalähedane elu tundub lihtsalt kõige õigem – miski, mille poole püüelda. Sinna juurde käib minu jaoks ka keskkonnateadlikkus. Sinna juurde tahaksin panna ka oma hinge sügavama tundmise. Ehkki ma ei kujuta ette ennast mediteerimas või tõsiselt joogat tegemas, ma arvan, et mul oleks piinlik üritada neid teha. Ja samas unistan, et ma valdaks neid kunste.

Tahaks elada tasakaalus.

Aga on üks asi, mille üle mul on hea meel. Olgu mu tahtmised millised tahes, olgu eluraskused parasjagu millised tahes – mul pole kunagi tunnet, et ma tahaks oma praeguse elu maha jätta ning alustada otsast puhta lehena, üksinda, vallalisena, abielu ja lasteta. Jaa, ma tahan igasugu muutusi, ma olen paljude asjadega rahulolematu. Aga ma tahan neid muutusi koos oma perega. Tahan koos Abikaasa ja lastega asju paremaks muuta ja olla täisväärtuslikum perekond. Ma tean, et meil on koos hea, me lihtsalt ei ole leidnud veel seda päris õiget tasakaalu ja eluviisi, mille puhul kõik saaksid kogu aeg rahul ja õnnelikud olla. No kogu aeg ei saagi, see oleks absurd, aga enamik ajast vähemalt 🙂

Aah… Ma alustasin kirjutamist raamatust ja vaadake, kuhu välja jõudsin. Ei tea, kas homme “kaineks saades” (ehkki mõnuainetel pole praegusel meeleseisundil midagi pistmist) on siia kirjutatud seosetu mula pärast häbi ka?

Nii palju mõtteid ühe raamatu lugemisest…

Homme on lummuse õhupall katki torgatud ja igapäevane rutiinne elu läheb harjumuspäraselt edasi. Ma ei saa öelda, et ma oleks õnnetu, kaugeltki mitte, ma olen valdavalt ikka õnnelik. Hetkel lihtsalt liialt tihti rahulolematu ja sellest tulenevalt närviline, sest igavene õnn tundub nii lähedal ja samas nii kaugel, argimured kipuvad kõike tuhmistama. Viimase viie kuu pead-jalad koos elamissituatsioon ei aita just kaasa. Kinnitan endale, et oma kodu lahendab kõik suuremad mured ning annab küllalt motivatsiooni väiksematega tegeleda. Tean samas, et probleemid ei kao iseenesest kuhugi ning kardan, et ehk jätkuvad ka uues kodus samamoodi need mittetoimivad käitumismustrid, mida ma tahaks oma elust täielikult välja juurida.

Ma loodan, et kõigel sellel, mis tänaõhtuses meeltesegadushoos kirja pandud sai, on tulevikule mingi positiivne mõju. Et see aitab kaasa õigemate eesmärkide saavutamisele.

Ja kinnitan lõpetuseks veel kord: hoolimata kõigest, mida siia kirjutasin, olen ma tegelikult ikkagi õnnelik ja tunnen, et mul on elus väga vedanud.

Vahelduseks natuke lastest ka

/ plika, poiss, roheline lastekasvatus / 6 Comments

Käisime täna kolme kuu ja kahe aasta tehnokontrollis.

Poiss:

3870 (sünd) -> 5600 (1 kuu +1730) -> 6530 (2 kuud +930) -> 7250 (3 kuud +720)

53 (sünd) -> 58 (1 kuu +5) -> 60 (2 kuud +2) -> 64 (3 kuud +4)

Plika:

3320 (sünd) -> 4950 (1 kuu +1630) -> 5910 (2 kuud +960) -> 6630 (3 kuud +720) -> 7020 (4,5 kuud +390) -> 7450 (6 kuud +430) -> 7790 (7 kuud +340) -> 8350 (8 kuud +560) -> 8900 (9 kuud +550) -> 11,6 kg (2 aastat)

50 (sünd) -> 55 (1 kuu +5) -> 57 (2 kuud +2) -> 62 (3 kuud +5) -> 66 (4,5 kuud +4) -> 69 (6 kuud +3) -> 70 (7 kuud +1) -> 72 (8 kuud +2) -> 74,5 (9 kuud +2,5) -> 88,5 (2 aastat)

Nagu näha, siis numbrid suurenevad endiselt väga sarnaselt. Mis Plika tänasesse kaalumisse puutub, siis seda ma just puhta kullana ei võtaks, nende tavaliste kaalude peal ei saa kuigi täpselt, minu meelest kaalus ta 11,6 juba kunagi siis, kui ma Londonis rasedana UH-s käisin ja oodates Plika ära kaalusin… Aga noh, ega seal suurt vahet ju polegi.

Eile käisin Poisiga massaažis, tagasi kutsuti juba uue kuu alguseks. Ei hoia veel piisavalt kindlalt pead vms. No tal oli teiste omaealistega võrreldes ka kõige suurem pea, nii et ma ei imesta 😛 Samas kõhuli olles ajab pead innuga kasvõi kuklasse (see juhtub peamiselt oma voodis, sest voodikarusselli ju muidu ei näe :D).

Mis veel Poisi arengu kohta öelda? Asju haarata talle meeldib, aga ainult siis, kui tuju on. Öine magamine on lihtsalt super – kaks viimast ööd on söögipausid olnud 10h ja 11h. Üleeile sai kaheksast tissi, jäi enne poolt kümmet magama, millalgi öösel vigises, mille peale ta kõhuli keerasin ning siis ärkas alles kuuest. Pärast tissi põõnas üheksani.

Eile õhtul sai tissi üheksast, magama jäi enne kümmet, öösel kolme paiku vigises, keerasin ta kõhuli… Ja magas kaheksani!

Minu rinnad pole muidugi sellise asjaga veel harjunud, hommikul oli täitsa vaevaline olla. Aga no kui Poiss samas vaimus jätkab, küllap harjuvad siis kiirelt.

Nii hea öise une taga on minu meelest peamiselt põhjus, et Poisile meeldib nüüd jälle kõhuli magada – alguses ta tegi seda, siis tükk aega üldse ei tahtnud, nüüd sobib jälle. Kui ta vanasti öösel vigisema hakkas, ei olnud muud teha, kui ta tissi otsa tõsta, aga nüüd piisab rahustamiseks kõhuli keeramisest. Ja kuna ta on juba kolmekuune, siis ma julgen teda ööuneks ka nii jätta, enne tahtsin ikka kogu aeg kontrollida…

Kusjuures magama on Poiss nood kaks viimast õhtut ise jäänud. Me küll käisime temaga enne mõnda aega ringi, aga voodisse pannes oli ta veel uniselt ärkvel. Niheles natuke ja siis juba magaski. Päevaunede ajal tuleb see ka vahel välja. Nii et ma olen väga rahul 😛

Mõlemad lapsed said täna viisikvaktsiini süsti. Poiss ei teinud teist nägugi, vahtis mähkimislaua kohal rippuvaid hobuseid. Plikaga mängis vanaema hommikul arsti – et arstitädi teeb suts (näpistas) ja siis naerame. Noo, Plika vaatas siis hoolega seal igasugu mänguasju, arstitädi tegi suts… Ja mõni sekund hiljem oli jorr lahti. Eks me rahustasime ta üpris kärmelt maha, viisime muude asjadega tähelepanu kõrvale. Aga kui talle meelde tuli, siis jorises igaks juhuks veel.

Õnneks teda enne kooliminekut nüüd torkima ei pea, selleks ajaks on vast ununenud 😀

Vaktsineerimiskabineti arsti suhtumine ei meeldinud mulle kohe mitte üks raas. Nojah, vanakooli värk… Kui luges, et Poisi B-hepatiidi aastaseks saamiseni edasi lükkasin, siis ütles: nojah, kui te tahate last niiviisi piinata. Jajah, tõepoolest, see süst võib ju kibe olla, aga ega see ei tähenda, et väike beebi, kes ei oska ennast veel nii kõvahäälselt väljendada, seda kibedust ei tunneks… Seekord ma tõesti ei tahtnud riskida liigsete vaktsiinide ühele ajale kuhjamisega, B-hepatiit pole ka asi, mida nii väike saaks esimese eluaasta jooksul nii kergelt üles korjata.

Plika puhul sain ma pragada, et vaktsineerimispass pole korralikult täidetud – mul ununes see ükskord koju, nii et arst ei saanud ise sisse kirjutada ja kleepse panna, seega kirjutasin tema soovitusel õigetesse kohtadesse ise kuupäevad, et oleks kirjas, et tehtud. Ja siis oli muidugi probleem, et on ainult kuupäevad, ilma lisainfota. Mis siis, et iga vaktsiini jaoks on eraldi jaotus, nii et oli väga hästi aru saada, mis mille kohta käib.

Meie perearsti õde oli tulnud sinna kabinetti Poisi kaarti ära tooma ja ma kuulsin, kuidas ta arstilt küsis, mis ta selle keeldumise avaldusega teeb (mulle jäi mulje, et ta lihtsalt tahtis teada, kuhu kausta see käib vms, ühesõnaga paberimajanduslik küsimus). Arst vastas: hoiate enda juures ja ise annate aru (pigem sellise suhtumisega, et ise olete nii lollid, kui lasete oma patsientidel lapsi mitte vaktsineerida).

Et jah, khm-khm… Ma ei ole mõtetelugeja, ma ainult kirjeldasin situatsioone ja muljet, mis minul sellisest suhtumisest jäi. Selle arsti meelest on riiklik vaktsineerimiskava ilmselt püha lehm ja kõik emad, kes oma lapse heaolule mõeldes mõnda sutsu edasi lükata (või, jumal hoidku, sellest üldse keelduda) tahavad, on riigivaenlased.

My ass… Ma saaks aru, et ta üritaks mind siis ümber veenda (ja sedagi peaks sel juhul tegema viisakalt ja argumenteeritult), kui ma täielik vaktsiinivastane oleks… Aga peale mumpsi-leetrite-punetiste saavad nagunii kõik tehtud, võib-olla see ka kunagi hiljem, eks ole näha, kuidas vahepeal põdemisega lood on.

Keeruline teema see vaktsiiniteema. Ega minagi kindel pole, mis on kõige õigem, olen lihtsalt palju mõelnud ja oma sisetunde järgi nii otsustanud. Lihtsalt meeletult närvidele käib, kui kellegi meelest on ainult üks tee ainuõige ja need, kes teisiti talitavad, teevad automaatselt valesti. Perearst on meil õnneks selle koha pealt väga mõistlik, austab ema otsuseid, ei tee halvustavat nägu ega ürita ümber veenda.

Aga mis seal ikka… Igasuguste inimestega tuleb suhelda, ega muudmoodi ei saagi 🙂 Mul on toredad terved lapsed, see on peamine.

Tuleb jälle harjuda

/ igapäevaelu / 7 Comments

Päris veider on üle pika aja olla olukorras, kus raha lihtsalt ei ole. No et konto saab tühjaks ja siis võta krediitkaart appi või ime näppu… Nii kaua istusid pangaarvel võrdlemisi suured summad, kogusime ju sissemakse jaoks – ühesõnaga kulutada tohtis minimaalselt, aga vajadusel oli raha ikkagi olemas.

Kuna otsustasime minu nimel oleva Elioni lepingu siiski Tartusse jätta, et meie vana kodu praegused elanikud saaksid seda kuni välja kolimiseni kasutada, mõtlesime Pärnusse Abikaasa nimele uue lepingu teha. Ja siis äkki tuli täiesti lambist välja, et tal on Elionis 1500-kroonine võlg. Aastast 2003!!! Ta ise ei teadnud sellest midagi, krediidiinfosse polnud ka läinud, täielik müstika. Jajah, tal oli tollal paar muudki asja, mis maksmata jäid, aga need kõik said eelmise aasta alguseks ilusti ära makstud, kuna Elionist aga mingit infot kuskil polnud, siis ei olnud tal sellest õrna aimugi (nüüd, kust võlast teada sai, mõtles välja küll, mille eest). Niisiis ootamatu väljaminek – hea muidugi, et nüüd makstud, ei jäänud kuskile ripakile, et aastate pärast välja ujuda ja ebameeldivusi tekitada.

Aga nüüd on meil kõik sissetulekud väga ära planeeritud, nii et kui midagi sellist tuleb, võib nats rööpast välja lüüa. Vaatasin just meie kontoseisud üle ja kui esimesed laenu- ja kindlustusmaksed homme maha lähevad, siis ei jää isegi nii palju raha alles, et pesumasin reedel ära osta. Hea küll, ostetud saab ikka – saan puuduoleva summa krediitkaardiga juurde maksta.

Aga see tähendab ajutist miinust, mis mulle ei meeldi. Rääkimata sellest, et kui praegu ei ole meil mingeid lisakulusid, kuna poes me suuremat ei käi, maksame vaid iga kuu lõpus toiduraha, siis nädala pärast oleme juba loodetavasti omaette ja siis on vaja ju ise regulaarselt süüa ostma hakata 🙂

Einoh, hakkama saame ikka. Ootan üht raha, mis oleks pidanud juba eelmise kuu lõpus laekuma, vast tuleb selle nädala jooksul (eks pean minema jälle ise torkima, uhh), oleks vähemalt esialgu söögiraha olemas. Siis on üks summa veel lähiajal tulemas, millest tolle miinuse makstud saab ja teine summa hiljemalt kuu lõpuks, mis kulub ka kindlasti kohe ära, sest uues elamises tekib alati paratamatult mingeid (loodetavasti väiksemaid) ootamatuid ja vältimatuid väljaminekuid.

Nii et jah, KUI need rahad nüüd kõik ilusti tulevad, siis ei löönud see lisaväljaminek meie plaane lootusetult sassi. Kui ei tule, siis on juba tunduvalt kehvemini.

Aga noh, küllap ikka läheb hästi, eks.

Peab üritama võimalikult kiiresti jälle mingid säästud tekitada, siis ei taba sellised ootamatused nii… Ootamatult 🙂

Mõtisklen siin endamisi, kas oleks pidanud voodi, madratsi, pesumasina pealt veel kokku hoidma (eriti viimase pealt, kuna seda pole veel ostnud, seega võiks pmst ümber mõelda ja odavama valida vms) – aga tunnen, et ei peaks. Oli nii plaanitud, saame hakkama ja need konkreetsed asjad on nii olulised, et ei taha järeleandmisi teha.

Tegelikult ei tohiks üldse viriseda, asjad on ju niigi hästi. Ega ma ei virisegi, lihtsalt mõtisklen 🙂

Sajal erineval teemal

/ igapäevaelu, kodumajandus / 21 Comments

Andsin täna oma elu esimese digiallkirja – vähemalt üritasin 😛 Kindlustuslepingus sai mingi asi valesti, ei viitsinud uuesti panka minna. Eks homme saan teada, kas tegin kõik õigesti või näiteks salvestasin valesti, nii et allkiri ei saanudki alla. Ja see krüpteerimine… Uhh. ma ei tea, ühest küljest tundus kõik väga lihtne, aga neid aknaid järjest hüppas ette ja üldse… No loodame parimat. Kui hakkama ei saa, võin alati viimase hädaga kohale minna 😀

—

Tuli jälle meelde, et nüüd peame kindlasti beebimonitori muretsema. Enne polnud nagu karjuvat vajadust, aga nüüd – oma aiaga ja külmal ajal – tahaks juba küll. Uksi ega aknaid praeguse ilmaga just pikemalt lahti hoida ei tahaks, pind nüüd suht suur ka, ringi toimetades ei kuule ju kuidagi muidu väljast viginat. Ja eelmisel suvel Tähtveres oleks ka monitor kasuks tulnud – kui Plika õhtul toas magas ja meie veel aias chillisime.

Ühesõnaga monitor tuleb osta ja võimalikult kiiresti. Aga selle puhul, pean tunnistama, ei viitsi ma üldse mingit uurimustööd teha. Nii palju ainult tean, et need tavalised, mis ainult paarisaja meetri kaugusele levivad, ei tule kõne alla, ikka raadiosaatja tüüpi. Tean, et Cobra omi soovitatakse päris palju, ilmselt mõne sellise ostabki. Kui keegi siin just ei peaks mulle ütlema, et miski on veel parem või odavam 🙂

Uusi üldse ei taha, pean tunnistama, otsin kasutatult. Ühe kuulutuse leidsin, sinna saatsin meili, sain just vastuse. Eelmise aasta augustis ostetud ja vähe kasutatud Cobra MT725, hinnaks 600 kr + postikulu. Mis te arvate, ostan ära? Ikka parem, kui poest ja 850 kr…

—

Naljakas, ma ei oska oma uuest kodust rääkides seda kuidagi nimetada. Noh, kui on kontekst, kus peaks ütlema mitte kodu, vaid korter/maja. Korter see nagu pole, maja kõlab nii, nagu me elaks seal üksi, majaosa/pool maja kõlab ka kohmakalt. Ma seal ülal kirjutasin: pind on suht suur ka. Sellesse konteksti ükski neist väljenditest ei sobinudki.

—

Huvitav, kas ei ole kedagi, kes selle nädala lõpus tuleks Tartust Pärnusse… Saime teada, et Elisa netti meie uude koju ei saa (loe: Elion pole loll ja teab, et kui nad oma kaablit Elisale välja ei üüri, võtab klient neti neilt, sest muud valikut tal pole :D), seega peame oma Elioni ühenduse Tartust siia kolima, aasta tagasi jäi see meie Tähtvere kodu uutele üürnikele laenuks.

Ühenduse kolimine iseenesest on imelihtne – üks kõne klienditeenidusse ja 30 krooni teenustasu järgmise kuu arvel. Aga kõik seadmed on ju ka Tartus! Sain Elisast kirja samal päeval, kui Abikaasa Tartus käis, aga siis oli juba liiga hilja, muidu oleks saanud modemi kohe kaasa võtta. Nüüd siis pean leidma kellegi, kes tuleks Pärnusse või laskma pakiga saata, mis on võrdlemisi tüütu, õigemini jälle lisakulu.

Mis on kõige odavam viis pakki saata? Cargo või Eesti Post? Viimase puhul vist maksikirja mõõtudest läheks üle? Modem ise suht kerge, toitejuhe kaalub ilmselt rohkem 😛 No ja põrutada ei või ju saada, peab olema kindlalt pakitud… Äkki peaks üldse paluma see mõne Pärnu bussi peale panna ja bussijuhile nt 25 kr anda vms? Ma ei tea, palju see normaalne taks oleks, kas see on äkki liiga vähe? Samas bussijuht ju nagunii sõidab ja mingit lisavaeva see talle ei tekita… Ei teagi, milline variant kõige mõttekam oleks. Järgmiseks esmaspäevaks vaja igatahes kätte saada. Ja kohe homme-ülehomme nagunii ei saaks, nad peavad endale ju uue neti muretsema kõigepealt. Õnneks Elion on kiire, nädalase etteteatamisega peaks saama küll.

—

Ja kas keegi pole millalgi lähiajal Tallinnast Pärnusse tulemas? Keegi, kes viitsiks enne kahes poes käia ja mulle paar asja osta? 😀 Mul oleks vaja veel paari sellist madratsikaitset Mustamäe teel asuvast Beebimaailmast ja Loodusperest mini veelaborit 😛 Sellel on praegu sõbrakaardiga soodushind – mõtlesin, et võiks ju testida, kuidas meie uues kodus vesi on. Ma ei tea, kas see sõbrakaardi soodustus üldse kehtib, kaart ju minu käes. Aga nad on seal üldiselt suht vastutulelikud, kui ma nt ette kirjutaks ja ütleks, et keegi tuleb mulle ostma, siis nad kindlasti teeks talle ka soodustust.

Kaidiga ma tegelikult millalgi rääkisin ja ta vist isegi põhimõtteliselt oli nõus… Aga ma ei teagi, mille taha asi jäi, kas tal polnud aega poodi minna vms. No ja siis ma mõtlesin ise tlna tulla see nädalavahetus, aga tuletati meelde, et Plikal on sünnipäev (hea ema olen, eks), seega jäi ära.

Nii et üks variant olekski, et käin ikka ise ära, aga neid asju tahaks üsna kärmelt, seega pole kuskile edasi lükata. Ja see kõik nõuab ju hullu orgunni! Peab leidma sellise päeva, kus ema oleks nõus Plikat hoidma või Abikaasa saaks vaba(d) päeva(d) võtta ja seda ise teha. Kui tahan ööseks jääda, siis öömaja vaja (st Pipsil peab minu jaoks vaba õhtu olema :P), no ja et sõpradel üldse aega oleks minu jaoks, mistõttu nädalavahetus oleks ilmselt parem – Kratiga tahaks lõpuks kokku saada, Merlist kah näha… Siis tuleks veel otsustada, kas lapsega on mugavam bussis (kiirem) või rongis (rohkem ruumi ja odavam pilet, aga sõidab harva ja tunni kauem). No ja ideaalis tahaks muidugi üldse kellegi auto peale saada, kes nagunii sõidaks ja bensiiniraha ka ei tahaks 😀

—

Ma ei tea, vbla olen asjatult kitsi, et tahan nii kangesti igalt poolt kokku hoida? Kui ma saan osta KODU… Ja pesumasina ja voodi ja madratsi… Miks ma siis ei võiks maksta paarsada krooni tallinna piletite eest või 50 krooni paki saatmise eest, need on ju eelmiste väljaminekutega võrreldes kaduvväiksed summad? Samas kogu selle kodu ostmisega kaasnevate omafinantseeringute ja tasudega tõmbasime ennast nii nulli, kui üldse tõmmata sai, isegi ajutisse miinusesse. Õnneks Abikaasa vanavanemad omal algatusel natuke toetasid, ainult tänu neile saime miinuse väga kiirelt likvideerida ning voodi ja madratsi osta, meie enda selle aasta eelarvest oleks ainult pesumasina jaoks jätkunud, ülejäänud ressursid lähevad laenu tagasi maksmiseks, mille omafinantseeringu jaoks võtma olime sunnitud. Jumal tänatud, et mul üldse oli sõber, kellel oli selline raha olemas, kellelt ma üldse julgesin laenu küsida ja kes mind ka piisavalt usaldas, et seda anda. Me ei räägi siinkohal päris paarisajast kroonist, eks…

Nii et raha oleks nagu palju, aga samas nii vähe… Ja sellises situatsioonis olen juba loomu poolest paratamatult meeletult kokkuhoidlik. Kui on võimalik saada odavamalt või tasuta (nt kellegagi koos tallinna sõites või leides kellegi, kes asjad ära tooks, selmet neid postiga saata), siis ma alati kasutan seda – väljaminekud seoses uue koduga on nii suured, et tuleb hoida kokku igal pool, kus vähegi võimalik.

Meil oli ju kõik ilusti ära arvestatud, et saame kõvasti kokku hoides kogu vajaliku remondi oma eelarvega tehtud. Mõni aeg tagasi turgatas mulle aga pähe esialgsetest plaanidest teistsugune, palju parem, suisa ideaalne võimalus ruumipaigutuseks ja see eeldab otse loomulikult veidi suuremaid ümberkorraldusi, paari seina lõhkumist ja ehitamist, paari ukse liigutamist, paari uut akent ja paari teise akna kohest väljavahetust ja… Kulukas lõbu ühesõnaga. Aga ei saa vist enam kuidagi odavama variandi juurde jääda – nüüd, kus see ideaalne juba peas on. Kõik oleks lihtsalt niivõrd palju parem ja loogilisem ja kui me rahulduks esialgse mitte nii hea variandiga, siis mõtleksin edaspidi kogu aeg sellest, mis oleks võinud olla.

Nii et tuleb kuidagi lisaressursse leida – mis siis, et see plaan meie praegust niigi vaevu ots otsaga kokku tulevat remondieelarvet ilmselt umbes kahekordistab. No eks sellest räägib millalgi ehitajaga, vaatab, kui palju annab juppide kaupa teha, osaliselt kindlasti saab, ehkki päris palju tuleks siiski korraga teha.

Where there’s a will, there’s a way… Ühesõnaga kui midagi väga tahta, küllap siis kuidagi tekivad ka vajalikud vahendid, arvan ma.

—

Paar päeva tagasi jõudsin aga arusaamisele, et raha on ja jääbki järgmiste aastate jooksul ühepalju (loe: VÄHE :D) olema, aga puhkust lihtsalt ON vaja, seega pole mingit mõtet seda rahapuuduse taha varjudes edasi lükata, mõned kulutused lihtsalt tuleb teha. Ja ma ei pea siin silmas soojamaareise, eks, lihtsalt väikest keskkonnavahetust ja aja mahavõtmist teises linnas elavate sõprade külastamise näol.

Tallinna plaanist juba kirjutasin, lisaks on Jõgeva-Tartu plaan. Abikaasa tahaks Tartus sõpradega korralikult kõmmida, mina tahan Haide uut põnni näha, enne kui ta lootusetult suureks kasvab (ja tema minu oma samamoodi :D).

See kõik nõuab ka hullu orgunni – leida aeg, mis sobiks nii Haide perele, Abikaasa sõpradele (ühesõnaga ilmselt pigem mingi nädalavahetus) kui ka minu emale, kes peab meie road tripi jaoks autot laenama. Aga see kõik on tehtav, arvan ma. Ja ei jõua ära oodata!

—

Hehee, üks naljakas seik seoses eelnevalt mainitud nulli tõmbamisega 🙂 Täna pesumasinat valimas käies otsustasin lähedal asuvast New Yorkerist läbi lipata – ma võtan seda juba tükk aega ette, kuidagi ei sattunud linna, hädasti oli vaja veidi oma pesuvalikut täiendada.

Läksin siis kohale, valisin oma bokserid välja, läksin kassasse maksma. Arve suht väike, miskine 123 krooni vist. Andsin krediitkaardi, sest tavalisel nii palju polnud ja ehmatasin ennast pooleks, kui krediitkaardil ka raha ei jätkunud. No mul limiit ainult 3000 kr, maksin sellega ju madratsi ettemaksu (no et keegi ära ei ostaks, meie rahalaevad olid alles veidi hiljem saabumas) ja jätsin enda meelest küll piisavalt veel igasugu muudeks väljaminekuteks, aga ju siis olin suutnud paar korda toidupoes käies juba kaardi peaaegu tühjaks tõmmata.

Lõpuks sain ikka makstud – ühe paari eest krediitkaardiga, teise eest deebetkaardiga. No täitsa piinlik oli, sihuke olematu summa ja ikka pole raha – tundsin ennast nagu šopahoolik, kes oma krediitilimiite ületada üritab…

Läksin siis poest välja ja minut hiljem turgatas pähe – mul oli kotis eraldi pandud sularaha, mida ei olnud jõudnud veel automaati panna, nii et oleks probleemideta sellega maksta saanud. Aga no ei tulnud meelde ja nii klapitasime viimaseid kroone erinevatel kaartidel.

Rahvast oli õnneks vähe, nii et keegi minuga tegelemise pärast sabas ootama ei pidanud, müüja oli ka sihuke heatujuline, ei lasknud ennast kuidagi häirida.

—

Kui me täna pesumasinale kohta otsimas käisime, siis avastasin, et ma olin küttesse puutuva veidi valesti meelde jätnud. Arvasin, et vett soojendab vannitoa ahi, aga tegelikult hoopis seesama pioneer pliit, mis kogu seda poolt kütab, kus me esialgu elame.

Vannitoa ahi kütab lihtsalt vannituba ja selle kõrval asuvat suuremat teise poole tuba, teine pliit kütab teist kööki ja teise poole väiksemat tuba. Memmeke ütles, et tema pole vannitoa ahju enam üldse kütnudki, vahel ainult puhurit kasutanud, aga mina arvan, et meie ikka kütame, sest ma olen jõle külmavares ja tahaks ikka hästi sooja vannituba. Või no kõigepealt muidugi katsetab, kuidas ilma on, äkki polegi nii hull.

Aga kui me peaks seda ahju ka kütma hakkama, siis kütab see nagunii veel ühe toa soojaks, nii et me võiks isegi kohe pmst kolm tuba kasutusse võtta. Natuke teistest eraldatum see ju on, aga… Elutoa võiks siis äkki sinnapoole teha. Või ma ka ei tea, peab mõtlema. See lahendaks probleemi, kuidas Plikat uues kohas magama panna.

Me nimelt ei suuda kuidagi otsustada, kuidas seda targem teha oleks, kui meil alguses ainult kaks tuba kasutuses on. Siin Pärnus on ta ära harjunud õhtuti suures voodis magama jääma ja kuna uues kodus tahaks nagunii võimalikult kiiresti eraldi lastetoa teha, siis ühest küljest ma leian, et oleks mõttekas Plika kohe eraldi tuppa magama panna, no et poleks hiljem ümber harjutamist. Nagunii uus keskkond, äkki läheb kergemini. No seda küll, et kui me lõpuks päris lastetoa teeme, siis see tuleks teise ruumi, aga vähemalt oleks tal siis eraldi magamise harjumus olemas.

Aga sel juhul tähendaks see, et Plika voodi on elutoas ja me ei saaks seal õhtul nii kaua midagi teha, kuni ta sügavalt magab… Ja siis ka väga vaikselt.

Teine variant oleks see, et magame kõik koos magamistoas, kuni suurema remondi teeme ja teised kaks tuba kah kasutusele võtame. Aga ma ei tea, kas meil õnnestuks Plikat samas toas veenda, et ta OMA voodis magama peaks, mitte meie voodis, eraldi tubades oleks ehk kergem. Seda nagunii, et oleks mugavam lapsi magama panna, kui nad magaks eraldi tubades, ühe vigin ei segaks teist.

Aga jah, kui nüüd hakkaks seda vannitoa ahju nagunii kütma, siis pmst VÕIKS kolmanda toa kasutusse võtta. Ja siis ma muidugi mõtlen, et kui palju ma reaalselt seal elutoas üldse oleksin, kui päeval lastega toimetan. Või õigemini – kui palju on Plika nõus oma toas mängima, kui mina olen oma toimetustega teises toas ja köögis. Siiani on ju nii olnud, et elutoas on nii minu arvuti ja muud tegemised kui Plika mängunurk.

Lisaks saime teada, et vanasti oli teise köögi pliidi asemel olnud üks suur ahi, mis küttis nii kööki kui mõlemaid tolle poole tubasid. Väga kahju, et see ümber tehti! Pikemas perspektiivis, arvan, võikski jälle vanamoodi tagasi teha – ahi kütaks tervet seda poolt, vannitubadesse paneks üldse põrandakütte, sest seda ahju vannitoast ainult sooja jaoks kütta on ikka suht mõttetu. Põrandaküte on küll kulukas (elektriarvete mõttes), aga vannituba on nii niiske ruum, et sinna oleks nagunii vaja korraliku kütet ka suvel, kui puudega kütta ei taha.

Ja kui me tahame, et vett oleks võimalik soojendada nii elektriga (suvel) kui puudega (kui külmal ajal sama süsteem nagunii kütab, pole ju mõtet lisaks elektrit kulutada, kui soe vesi niisama tuleb), kas peame lihtsalt elektriboileri juurde panema, nii et jääb kaks süsteemi ja kaks boilerit või on neid võimalik kuidagi ühildada? Kahtlane… Aga ma ei tea noist asjust midagi, eks tuleb asjatundjate käest küsida.

Oh, no see kõik on juba kaugem tulevik.

—

Hea küll, tahtsin ainult paarist asjast kirjutada ja jälle tuli romaan kokku, ma olen ikka parandamatu. Viimane aeg magama minna!

Scroll to Top