Raamatuhullustus

Sattusin mõni päev tagasi tegelema raamatute listiga, mille kirjutasin kunagi hirmammu kõigi kingiprobleemidega inimeste elu kergendamiseks.

Ja täna sattusin ma kausta, kus mul on Exceli dokumendid nende kirjanike bibliograafiatega, kelle teoseid ma omale kõige naha ja karvadega tahan: Rex Stout ja Erle Stanley Gardner eesti keeles ning Mary Higgins Clark ja Jackie Collins inglise keeles.

Noh, Astrid Lindgren ja Louise Bagshawe ka, aga Lindgreni kohta pole ma jõudnud eesti keeles ilmunud ja endal olemasolevate raamatute kohta mingit korralikku ülevaadet teha ning Bagshawe’i raamatud on mul kõik peale viimase olemas – kui järgmine kord Londonisse satun, siis ostan selle ka.

No ja siis on mul juba olemas kõik eesti keeles ilmunud Frances Hodgson Burnetti ja Georgette Heyeri raamatud (haa, tegelikult on veel kaks, mis kunagi varem ilmusid, ma just avastasin – neid mul pole) ja inglise keeles Anne of the Green Gables kõik osad. Louisa May Alcotti “Väikesed naised” ja kõik selle järjed läbisegi eesti ja inglise keeles… Ja veel kümneid (sadu?) muid raamatuid. Ja ma tahaks veel kangesti osta Petrone Printi kirjastatuist nii üht, teist kui ka kolmandat. Aga see selleks.

Need neli ülalmainitut ikkagi, mille pärast ma üldse seda postitust kirjutama hakkasin. Korrastasin ja kaasajastasin kõik oma tabelid ära ning kuna mulle meeldib nii kangesti statistikat teha, siis:

Rex Stout – 33+6 olemas, 13+1 puudu, 3 pole eesti keeles ilmunud
Erle Stanley Gardner – 33 olemas, 20 puudu, 38 pole eesti keeles ilmunud
Mary Higgins Clark – 15 olemas, 21 puudu
Jackie Collins – 11 olemas, 16 puudu

Kokkuvõtvalt: 98 olemas, 71 puudu, 41 pole eesti keeles ilmunud

(jajah, ma olen ilge statistikapede, ma tean)

Esimesed kaks on väikeste mööndustega – mind huvitavad vaid Nero Wolfe ja Perry Mason, teiste peategelastega raamatuid ma endale ei taha, ehkki kogemata on paar tükki juba olemas. Sellest siis võimalikud erinevused numbrites, kui keegi peaks märkama (ehkki ma olen kindel, et pole ühtki hullu peale minu, kes selliste asjade üle nii täpset aru peaks). + tähendab Robert Goldsborough kirjutatud Nero Wolfe’i lugusid.

Ääh. Ja siis ma surfasin Raamatukois ja avastasin, et neil on viis mul puudu olevat vanemat Stouti-Gardnerit praegu kasutatult müügis. No ja 12 Öölast on veel täitsa uuena müügis. Ainult et mul pole ei 320 krooni Raamatukoi ega ammugi 937 krooni Elmatari jaoks.

Need uued raamatud mind niiväga ei närigi, neid vast poodides veel mõnda aega jätkub. Aga kõik vanad kasutatud raamatud, millele õnnestub näpud taha saada, see on ju suuuuur varandus.

KUI ma veebruaris emapalga kätte saan ja KUI need viis raamatut veel alles on, siis ostan küll kohe ära. Uued oodaku paremaid (loe: rikkamaid) päevi. Või sünnipäeva.

Ja kuigi ma tean, et raamatute ostmine pole üldse öko, siis mõningaid raamatuid ma ikkagi tahan endale. On küllalt ka neid, mida osta ei raatsi, mida raamatukogust laenutada – aga kõige lemmikumad võiks ikka kodus riiulis olla. Sest üks õige kodu on mõnusate suurte raamaturiiulitega. Et lastele ka kirjanduspisik külge hakkaks 🙂

(Jajah, mul on kodus praegu umbes 20 lugemata raamatut ja ma tahan neid juurde osta. Jajah, kui ma Londonisse lähen ja kuskilt mõne Clarki või Collinsi sooduspakkumise leian, à la kolm raamatut £5 eest, siis ma ostan neid sealt ükskõik kui suure hunniku. Jajah, ma tean, et ma olen hull)

RAAMATUD JU!

Fotoalbumid – väljasurev nähtus?

Kuna mul sattus üle pika aja ette vaba hetk ühes tahtmisega fotosid korrastada, hakkasingi sellega vaikselt tegelema. Ühtlasi vaatan vanu fotoalbumeid läbi ja nii mõnegi foto puhul tekkis mõte: huvitav, kas fotol oleval inimesel endal üldse on see pilt olemas? Huvitav, kas tal paneb ikka veel fotosid albumitesse?

Minu meelest on kurb tõde see, et digi surub üha enam peale ja vähemalt minu tutvusringkonnast ei vaevu suur enamik juba ammu fotosid paberkandjale tegema. Piisab ju sellest, kui need arvutis olemas on ja sealt vaadata saab – näebki suuremalt kui väiksel 10×15 paberitükil.

Mul jooksevad ka parimad pildid screensaverina, aga minu jaoks ei asenda albumeid miski. Ärge saage valesti aru, ma jumaldan digifotograafiat – see annab mulle hindamatu võimaluse pilte ise oma tahtmist mööda kadreerida ja töödelda. Aga siiski – nii mõnus on neid pärast parimate välja valimist, töötlemist ja paberile trükkimist kronoloogiliselt albumisse paigutada.

Nii mõnus on seda albumit hiljem ise lehitseda ja sõpradele näidata. Kohe teine tera kui ekraani vahtimine.

Kui paljud teist endiselt paberkandjal fotoalbumeid “peavad”?

Uitmõte

Mul läks eelmise postituse kirjutamisele (seda siis koos üle lugemise ja vajaliku vigade parandamisega) pea kolmveerand tundi. Pole ju eriti pikk tekst tegelikult?

Aga pean tunnistama – mul on ikkagi jube hea meel, et ma kogu aeg nii palju kirjutan – kirjutan ju endale ajalugu. Kui ma ei kirjutaks, ei mäletaks ma kolmveerandit neist asjadest juba paari kuu pärast.

Juba praegu on aasta-paari taguseid postitusi põnev lugeda – enamik on meelest läinud ja ma ise olen kohutavalt palju muutunud.

Nii et hästi kulutatud aeg, ma ütleks. Olgu mu hobid nii tavalised kui tahes, neist on kasu.

Edusammud

Ausa ülestunnistuse mõttes pean kõigepealt ära mainima, et eile ei teinud ma peaaegu mitte midagi asjalikku – pühapäeva õhtul vara magama minemisest ei tulnud miskit välja, seega magasin poole kaheteistkümneni ja vahtisin terve päeva Dexterit (ma hakkasin alles esimese hooaja keskelt Mehega koos vaatama, nii et esimesed osad olid puhta nägemata). Plaanitud turule minemisest ja koristamisest ei tulnud niisiis miskit välja, aga kuna ma olin enesele lubanud mitte põdeda, siis võtsin asja vabalt.

Õhtupoolikul tuli meelde, et teadliku vanema projekti infopäev on, kuhu ma esiteks unustasin ennast kirja panna ja teiseks oli alguseni ainult poolteist tundi. Kuna Mees ei julgenud lapsega koju jääda, sest too oli terve päeva erilise apluse märke ilmutanud ning iga tunni tagant tissi nõudnud, läks ta hoopis ise ja mina jäin koju. Kuna Dexteris tulid juba need osad peale, mida ma näinud olin, võtsin ennast kokku ja tegin natuke kasulikke asju ka – tunne sai kohe asjalikum.

Eile õnnestus siis lõpuks normaalsel ajal magama minna – umbes üheteist paiku. Nii polnud mingi probleem täna üheksast ärgata. Pärast dušši ja hommikusööki kihutasime Kessu juurde, kes oli lahkelt lubanud oma pesumasinat kasutada.

Kuniks pesu pesi ja laps Kessu akna taga lõunaund magas, veetsime meie mõnusasti aega Kessu plikat toites (loodetavasti hakkab minu laps ka nii hästi sööma – peaaegu kõik toit sai suhu, ei löönud lusikat ega keeranud järsku pead ära) ja Kessu küpsetatud imemaitsvat porgandipirukat süües. Njämm. Kreegimehust tehtud morssi saime ka veel. Udupeen.

Hiljem kodus jätkasin sama toimekalt – koristasin ja küürisin puhtaks vannitoa ja esiku. Kahju on vaid sellest, et vannitoas pole võimalik seda puhtust suuremat hoida – kõik läikima löödud peeglid, roostevaba teras ja puhtakspestud totsikud on rikutud pärast järgmist duši all käimist – meil pole kraanikaussi (kraani torust jookseb vesi otse vanni) ja ainsad riiulid asjade hoidmiseks asuvad dušile nii lähedal, et vesi pritsib peale, hambaharjatops näiteks on pidevalt poolenisti vett täis.

Aga noh, hetkel pole veel keegi duši all käinud, seega on topsid tühjad ja puhtad ning segisti ja dušitoru läigivad 😛 Naudin seda ilu, kuniks antakse.

Esikus panin peale põhjaliku põranda puhastamise ja pesemise veel hunniku jalanõusid korralikult ära, paigutasin joped ümber, nii et uksele lähim nagi jäi külaliste jaoks vabaks, ning sorteerisin kõik mütsid-sallid-kindad ära – seal riiulis valitses juba mitu kuud täielik tohuvabohu.

Kööki hoiame endiselt hoolega piinlikus korras, nüüd siis ongi veel toad jäänud. Kuna Vaska tuleb homme külla, siis pean täna enne magama minekut elutoa näilisse korda saama, magamistoa ukse saab lihtsalt kinni lükata 😛

Kuna ta tuleb juba hommikul, on meil pärast tema lahkumist just paras aeg lapsega välja jalutama ja turule minna (meil on terve suur kilekotitäis munareste kogunenud, saame need loodetavasti mõnele tädikesele ära anda, kes neid korduvkasutaks). Ja ehk õhtul veel koristada.

Plika oli õhtul veidralt närviline – muudkui nuttis ja oksendas. Oksendas ilmselt sellepärast, et ta ripub mul pidevalt tissi otsas ja ei krooksu korralikult. Miks ta nii palju nuttis, ei tea siiani – ehk oligi lihtsalt õhk maos. Igatahes kussutasin ta üle pika aja süles magama – aga siis sai uni ka nii sügav, et ta ei sipelnud isegi soojast sülest jahedale tekile panemise peale.

Nii et igati produktiivne päev on olnud ja ma olen endaga ülirahul.

Lõpetuseks üks vahva foto. Mees, kes voodis fotol näha olevas asendis selga puhkas, jäi sinna samamoodi magama. Karu pani ta siis silmile, kui ma toa tule põlema panin, et lapsele täis oksendatud riiete asemele kummutist midagi puhast otsida.

Selle foto tegemise ajal ta juba norskas. Lõpp naljakas vaatepilt. Olete te kunagi kohanud kedagi, kes sellises asendis magaks? Ja see karu silmil, see on nagu kirss tordil 😀

Ega’s midagi, hiljemalt tunni aja pärast vaja magama minna, hakkan parem tuba koristama 🙂

Scroll to Top