Läksime eile õhtul kõigepealt Antti ja Rarru juurde jooma. Ausalt öeldes ma täitsa kahetsen, et me sinna majja korterit ei saanud – saaksin oma praeguses olukorras palju rohkem seltsielust osa, nagu Maiden eile pidžaamas ja Jukuga – kluppi ta ei tulnud, aga soojenduspidu oli ju kõrvalkorteris.

Kui ma olin oma 1,5-liitrise siidri manustamisega hakkama saanud, kakerdasime lõpuks klubi poole. Päris veider oli vahelduseks ise reede hilisõhtul tühjal tänaval lärmata, mitte seda lärmi aknast kuulata.

Aga klubis ei jõudnud me paraku väga kaua olla – natuke sai tantsitud, natuke joodud (siider oli otsas, saate aru! Ja baarmeni soovitatud asendusjook Sprite roosa veiniga oli kaks korda kallim ja maitses s*tasti. Kuna ta oli selle Fizzi klaasi sisse seganud, siis võite isegi arvata, mis lõpuks sai. Ma lõhkusingi hiljuti oma viimase Fizzi klaasi ära) ja kui bänd lõpuks lavale tuli, helistas ema ning ütles, et laps on rahutu ja nutab.

Kui me kümne paiku ära läksime, nuttis ta ka, hiljem helistades sain teada, et ema oli teda 40 minutit magama pannud… Aga õige pea ta ärkas ja nuttis ohjeldamatult edasi. Niisiis ema helistas ja niisiis me lendasime koju. Runn läks just siis välja, saime autoga ja eriti kiiresti.

Nojah, sel hetkel, kui me trepikotta astusime, helistas ema ja ütles, et laps jäi uuesti magama, me ei pea tulema.

Ja siis magas see laps muidugi kella kuueni hommikul 😛

Aga ega me ei hakanud enam tagasi minema. Laps magas ka nii õnnetu näoga, kuidagi ei raatsinud eemal olla. Võtsime selle asemel hoopis minu läpaka voodisse ja vaatasime kaks osa Hustle‘it. Uskumatult hea sari, kunagi kirjutan pikemalt.

Minu jaoks oli see õhtu sellegipoolest väga mõnus – sain ennast üles lüüa ja sõpradega juua, tänaval lärmata ja klubis tantsida… Ja Hustle’it vaadata 🙂 Oleks muidugi tahtnud kauem olla, aga nii oli ka tore. Ja natuke ju ikkagi sai. Pealegi on ema pühapäevani siin, saame veel kahekesi käia ja olla.