Lugesin diagonaalis oma oktoobri ja novembri postitusi, sealhulgas esimestest päevadest lapsega kodus.

Olin juba ära unustanud, kui palju jamamist alguses oli, praegu on asjad ikka palju paremad. Toona läks meil üks õhtu kuus tundi, et laps magama saada ning hommikul kell kuus jaurasin samal põhjusel neli tundi.

Nüüd… Noh, eks ta õhtul jaurab vahetevahel ikka, kasvõi tänagi. Mitte just kuus tundi, aga päris pikalt tuli tegeleda, kuni lõpuks magama jäi. Aga me oleme sellega juba piisavalt harjunud, et ennast mitte suuremat häirida lasta, ehkki natukene tüütab küll.

Ja ööd/hommikud on eriti muutunud – esiteks magab Plika reeglina nii pikalt, et enne varahommikut ei ärkagi ja siis panen ma ta lihtsalt tissi otsa ja magan edasi – täitsa tavaline on see, et ta hakkab kuuest vigisema, tõstan ta sööma, jään ise magama ja ärkan alles kolm tundi hiljem. Vahel sööb ta siis uuesti ja magame veel kolm tundi.

Alguses tahtsin kangesti öösel mähet vahetada, aga enam ma ei vaevu. No esimesed nädalad ta ju s*ttus ka söögi alla ja söögi peale ehk absoluutselt igasse mähkmesse – samas, kui teda ennast see ei häirinud ja ta magas rahus oma s*tase mähkmega, siis miks peaks mina ennast piinama ja teda unise peaga öösel solgutama, kui ta pärast seda palju raskemini magama jääb? Päeval vahetab mähkmeid ju tihemini ja teeb õhuvanne, ei lähe seal hauduma ka miskit.

Tissitada ei osanud algul istudes, see mure on ka ammu unustusehõlma vajunud. Kuuldavalt krooksuma hakkas ta alles kuuselt, enne seda võis ainult mõistatada, kas sai õhk välja või mitte ning pidi igaks juhuks teda pikalt õlal hoidma. Vannitamine läheb ka libedasti, ehkki me teeme seda siiani alati kahekesi ja üksi ma vist ei julgeks.

Nende vanade postituste üle lugemine pani mind rohkem hindama seda olukorda, mis praegu on. Sest jah, poolteist kuud tagasi oli ikka palju hullem 🙂