Tuli meelde, et tegin päev pärast valimisläbu pilti. Nii palju joodi siis ära. Kusjuures pudel õlut ja pudel veini on alles veel. Õigemini pool pudelit õlut, teise poole jõi ema just ära. Irw.

Ja siis täna tõi klient mulle kommi. Jube head olid, muideks. Seda karpi võite julgesti osta!

Aga kõige olulisem pildi osa on muidugi mu uus mp3-mängija. Selle juurde käib legend ka.

Ostsin eelmise mängija kevadel 2006. Sellepärast, et mängijat oli vaja ja see oli nunnu. Punane. Jube palju maksis, aga ma puhtalt välimuse pärast… Olin sellega suht rahul kuni selle hetkeni, kui meile tuli uus mp3-mängija. siis nimelt see, mis pildil. Kah punane, eks. Firma ka sama. aga mis siis vahet? Esiteks oli värv natuke heledam, just minu lemmikpunane. Teiseks oli uus mati pinnaga (mulle üldse ei meeldi läikivad asjad, näpujäljed jäävad vastikult peale, aga noh, peab ju järeleandmisi tegema, kui muidu nunnu on, niisiis sai esimene mängija ikka ära ostetud). Kolmandaks oli see lihtsalt natuke väiksem ja stiilsem. Neljandaks oli see poole suurema mahuga (2GB endise 1GB asemel) ja tunduvalt odavama hinnaga.

Olin pehmelt öeldes kuri. Uus mängija oli kole palju parem, kui vana ja ma teadsin, et kui ma seda ei saa, siis jääb see hinge kriipima.

Aga kõik lahenes hästi. Lepp, tuntud HV pede, müüs mu vana mängija seal maha. Ühtlasi sain teada, miks see nii kallis oli – selle diktofon lindistas faile mp3 formaadis, mis võtab mingi 3-4x vähem ruumi, kui wav, mis siis enamikel teistel mp3-mängijatel. Minu jaoks muidugi täiesti mõttetu funktsioon, kuivõrd ma tõesti ainult kuulan muusikat.

Lõppkokkuvõttes maksin 100 kr peale ja saingi omale uue mängija. Seda raha olin nõus maksma. Ikkagi poole suurem ja ilusam ju 😛

Enivei, uuel mängijal on üks suur vastik viga ka kõigi vooruste kõrval. See ei käitu nagu tavaline normaalne mälupulk või -kaart või muu väline andmekandja, mille USB-porti ühendades tekib My Computeri alla ketas, kuhu saad otse faile kopeerida. Sinna saab faile panna ainult Windows Media Playeri kaudu. Umbes nagu iPodi iTunes programm. Ilge k*pp on ja s*taks kaua võtab aega, kuni ta neid konverdib. Seda pole siiani välja mõelnud, kuidas ma sinna muusikat kaustade kaupa panna saan… Vist pean kausta sisust enne Media Playeri playlisti genereerima ja siis kuidagi… Aga seda playlisti ma teha ei oska, ma kasutan Winampi muusika kuulamiseks, mulle ei meeldi Windows Media Player üldse. No ma pole viitsinud asjaga eriti tegeleda ka, olgem ausad. Ühtlasti on mu meelest vägagi küsitav, kas ma saan seda mängijat niisama mälupulgana kasutada, st ka muud sorti kui muusikafailide kandmiseks. Vist mitte. Ikaldus.

Aga noh. Mängija on siiski edev. Mis siis, et väheke düsfunktsionaalne. Täpselt nagu mu uus telefongi (mille äratust ma ei kasuta ja mille meelespead ma siiani ei oska panna ja mille sõnumite kirjutamine ja lugemine on keerukam kui vanal heal 3310-l). Vähemalt s*taks hea näeb välja, eks. Ma olen ikka tüüpiline naine 😀

Kui Londonisse ei koliks, ostaks need edevad punased ufokõlarid ka ära, mida ma juba aasta aega nillinud olen. Ehk müüakse neid kunagi siis ka, kui ma püsivalt Eestis tagasi olen…

Aga oma fotokaga olen siiani julmalt rahul. See on lihtsalt nii väike ja nii nunnu. Ja teeb seebika kohta piisavalt kiiresti pilti ja on julmalt lihtne ja loogiline ja mugav mu jaoks. Ja mahub ka kõige väiksemasse käekotti, nii et ma kannangi seda absoluutselt igal pool kaasas. Et noh, tõesti. Ma kohe üldse ei kahetse, et selle ostsin. Asendamatu mu jaoks. Ei kujuta ette, kas kunagi tuleb see aeg, mil ma hakkan suure kaameraga ringi käima nagu Lepp. Ei usu.