Poku
Tartu tudengite kevadpäevad 2005, ettevalmistused volbriööks.
November 2006
Tühjus
Tänase imekauni päeva esimene sissekanne on inspireeritud järgmistest faktidest:
- Murakas kolib täna välja
- T-marketis olid eile nii pikad kassasabad, et poes jäi käimata
Seega. Kui ma täna õhtul koju lähen, valitseb seal tühjus. Pole Murakat, pole tema asju, pole telekat. Siiani pole ka kedagi, kes tahaks Muraka asemele kolida.
Ja veelgi suurem tühjus valitseb köögikappides. Mul on jahu, mannat, riisi ja neljaviljahelbeid, kohvi, veidike suhkrut ja mett, kaks präänikut, kaks saiakontsu, kaks muna (toorest), kolmandik pakki võid, kolmandik purki maasikamoosi, kolmandik pudel Ti amot, kolmandik pudel merlot’d, pool pakki keefiri (mida ma ei joo – Pips ostis pühapäeval), pool pudelit mingit mullivett (vt märkust keefiri kohta), peaaegu liiter majoneesi ja peaaegu tühi ketšupipudel. Ahjaa, mingeid räime rollmopse marinaadis vist ka kuskil kolm tükki.
Piima pole. Isegi makarone pole.
Põhimõtteliselt võiks keegi mulle täna õhtul (söögiga) külla tulla. Põhimõtteliselt võiks ta tulla ka oma asjadega ja minu juurde elama kolida (veel tervitatavam).
Põhimõtteliselt võin ma süüa ise ka osta, aga külla võiks ikkagi tulla (veinipudeliga) ja minu juurde kolida võiks keegi kohe definitely.
Ma suudaks paar nädalat üksi üüri maksta, aga see oleks lihtsalt raha tuulde loopimine.
Miks keegi minuga koos elada ei taha???
(Äkki sellepärast, et ma pole viitsinud eriti otsida. Hmm, indeed, that might be the case. Ma pean ikka EKA foorumisse kirjutama…)
Mida kõike teada ei saa
Avastasin, et mu töökoht pakub mulle:
- võimalust olla noorusliku ning tulemustele orienteeritud meeskonna täisväärtuslik liige
- võimalust realiseerida end ettevõtte ambitsioonikate eesmärkide saavutamisel arenevas ja põnevas keskkonnas
- põnevaid ja vaheldusrikkaid klienditeenindussituatsioone
Tundub, et mul on ikka jõle põnev töö!
Igasuguste võimalike paranoiade ennetamiseks
…kuna minul neid eriti pole.
Kui sa tunned, et ma olen oma blogis sulle liiga teinud, rääkides liiga üksikasjalikult sinu isikust, tegemistest, mõtetest, tunnetest, millest iganes, kopeerinud siia katkendeid su blogist, mida sa ei tahaks siin näha. Jumala eest, ütle ainult ja ma korrigeerin oma postituse vastavalt su soovile.
Ma üritan oma liigseid avameelsushooge taandada vaid enda mõtetele ja kui arvan, et inimesed, kellest ma midagi kirjutan, ei taha ehk selle teemaga seoses tuvastatavad olla, räägin umbisikuliselt või kasutan vaid nime esimest tähte.
Aga kuna ma ise olen siiski väga avameelne, võin vahel ilmselt puusse panna. Ma ei tee seda paha pärast. Ma lihtsalt ei tunneta ehk kõigi paranoiasid nii hästi ära.
Niisiis. Kui sa tunned, et olen SULLE liiga teinud. Noh, kellelegi teisele võib-olla ka, aga seda peaksid siis pigem nemad ütlema, eks? Siis lihtsalt räägi minuga. Ja kõik saab korda.
Tänan tähelepanu eest.
Siiralt teie,
(virtuaalne ekshibitsionist) Tikker
Ja üks asi veel
Daki ütles umbes aasta tagasi nii:
/—/ Aga ma tahaks küll teinekord mõnes sügavamõttelises vestluses mõtlikult lõuga sügata, ohata ja pilku kaugusesse visates tsiteerida mõnd Underi või Rimmeli unustamatut värssi, pannes vakatama kogu ümbritseva seltskonna. /—/
Rudolf Rimmel oli minu isa.
Ma ei tea, miks ma selle fakti siin nüüd avaldasin. Äkki sellepärast, et natukene uhke tunne tuli.
🙂