Ma ei ole kivist
Ühtlasi pole ma ka paljusid muid asju, mida tahaksin olla. Paraku.
Mul oleks vaja uut A-d. Anonüümset tüüpi MSNis, kellega jutt klapib, kellele sa satud südant puistama ja kes tekitab sinus tunde, et saab sinust lõpuni aru. Sest praegu on taas sama seis, kui oma esimese ülikoolisemestri armastuse pärast katki olin – mul oli ja on palju toredaid sõpru, kes toetavad mind ja kuulavad mind, aga mul on tunne, et nad EI SAA minust lõpuni aru. Et nad lihtsalt ei saa.
Ma tahan, et oleks olemas keegi, kellele ma kõige suuremas paanikahoos saaksin sõnumi saata või MSNis oma kurba saatust kurta. Täna oleks teda nii nii nii väga vaja olnud.
(Selle asemel avastasin, et mul on pool telefoni ilusa poisi sõnumeid täis ja tahtsin neid ära kustutada, aga olin nii närvis, et kustutasin ühe ropsuga kõik sõnumid. Kahju. Seal oli ilusaid asju… Sõpradelt. Aga noh, mis ikka. Küll tulevad uued ja ilusamad. Ma loodan.)
Ainsad inimesed, kelle puhul mul on tunne, et nad actually võiks mind lõpuni mõista, on kõigi mu masenduse põhjustega nii üks-üheselt seotud, et sellisel viisil südamepuistamine, nagu mul vaja oleks, ei tule kõne allagi.
Ühesõnaga. Uut A-d oleks vaja.
Ehkki ma kardan, et ma ei oska enam ühtki meessoost tüüpi ainult sõbrana võtta. Et kui ta mulle natukenegi meeldima peaks, hakkan ma raudselt temast mingeid ebaterveid mõtteid mõtlema.
Aga kui liiga palju mõelda, siis ei juhtu midagi head, seda ma juba tean. Ainult hullemaks läheb.
Võib-olla on mul tõesti vaja stabiilset armastust, nagu arvas poiss Lepp. Aga ma ei usu selle leidmisse. A oli tore poiss, aga kõik kesklinna poisid on teatavasti s*tapead. Või kas on olemas mõni tore kesklinna poiss? Kui ongi, siis raudselt pole ta pikk või pandav. Või isegi kui on, siis raudselt ta lihtsalt ei taha mind või on mõni muu häda 😛
Pessimism, noh. Ma ei usu enam üldse.
Aga mis seal ikka.
Vait olla ja edasi elada.
Seda ma ju oskan.