2006

Mälestus ülikooli lõpetamisest

Olen Daki blogiga jõudnud juulisse 2005. Oli ääretult armas lõpetamise ja bakatööga seotud paanilisi mõtteid (ma ei olnud ainus, lohutav teada) ning kõike muud ülikooliga seotut meelde tuletada.

Ilus, ILUS aeg oli. Hoolimata sellest, et erialaga puusse panin (tegelikult pole isegi see 100% kindel, leidsin ju isegi ühe erialase tööpakkumise, mis VÄGA HUVITAV tundus). See ei muuda fakti, et ma veetsin kolm võrratut aastat, sain hindamatu elukogemuse ja palju uusi sõpru, leidsin oma elu esimese tõelise armastuse ja et ma jumaldan Tartut, oma osakonda, õppejõude, kursust ja üldse 🙂

See oli üks väga eriline ja õnnelik päev – ja aeg-ajalt polnud ma sugugi kindel, kas see üldse kunagi kätte jõuab… Heldimusega tuletan meelde.

Igasugused koolilõpetamised on üldse sellised… Kehavälised kogemused. Sa ei usu viimse hetkeni, et sellega hakkama saad ja kui actually saad, siis on lõpuaktuse päeval suu kõrvuni ja tuju nii taevas, et sel päeval pole võimalik sinust mitte ühtki koledat fotot teha. Õnn paneb särama. Õnn teeb ilusaks.

Oh, kuidas tahaks jälle kuskile õppima minna. Midagi, mis mind tõesti huvitaks. Kutsumus, miks sa mulle juba puuga pähe ei löö?

Rohkem riideid. Riideid on vaja!

Kas teate, kuidas see sakib, kui sul on olnud aasta alguses palju raha ja sa oled ostnud palju riideid ja siis poole aasta pärast muutub su maitse nii kardinaalselt, et sa kannad neist ehk heal juhul kümmet protsenti?

See selleks. Mul on palju riideid, mida ma üldse ei kanna. Aga need on ilusad. Ma mõtlen, et äkki ma muutun jälle kunagi (varsti) selliseks, et tahan neid kanda. Siis oleks ju nõme, kui neid enam alles poleks. Aga noh… Üritan neist kuidagi kasulikult lahti saada. Siis pole hiljem kahju uusi osta.

Igatahes. Mul on õilis eesmärk vabaneda kõigist riietest, mis mulle ei meeldi. Täna tegin alguse sellega, et viskasin minema oma dressipüksid, millega peaaegu terve viimase aasta olen kodus ringi käinud ja mida ma juba mitu aastat siiralt vihkan. Varem ära visata ei saanud, sest ägedate pükste tagumik kulus läbi ja te ju teate üldiselt, kui “kerge” on mul endale poest pükse leida. Ja ei lähe ometi omale kodupükse õmblema, eksju! Ja seelikuga on kodus ebamugav/külm.

Täna aga turgatas mulle (jumalikust vaimust?) pähe mõte, et mul on ühed väga ägedad punased püksid, millega ma väljas enam nagunii ei käi (stiil, you know), aga kodus möllamiseks sobivad ideaalselt. Oh, ma näen nüüd hea välja (jah, mulle meeldib hea välja näha isegi siis, kui keegi ei näe). Ja dressikad lendasid pidulikult prügikasti.

Ah, ma olen endaga rahul.

Ostsin täna Humanast jälle kaks seelikut. Ma ei saa aru, miks ma sellele varem ei tulnud – kui mu jalad on liiga pikad, et poest pükse leida, siis tuleb seelikuid kanda 😀

Saaks veel oma ägedad saapad ka kätte. Kaks nädalat veel, kui nende lubadusi uskuda. Ja kaks nädalat palgapäevani. Pool kuud on läbi. Jee!

Homme on LAUPÄEV! Ma olen ainult kella kuueni tööl ja mul on järgmine päev vaba. Oh, ei tea kohe, mida peale hakata (tegelikult tean küll, külastan suuremates kogustes kaltsukaid ja ostan loodetavasti suuremates kogustes riideid ja kulutan loodetavasti mitte väga suurtes kogustes raha, täna nt olid Humanas kõik asjad 40.-)

Ma ei kujuta ette, mis ma siis teen, kui meile jälle kolmas inimene leitakse. Ma ei oska ilmselt oma vaba ajaga midagi peale hakata. Aga tegelikult, kui nüüd tõsiselt rääkida, siis ma olen see aasta liiga tihti üle töötanud. Eiolehea.

Internetitraagika

Seoses Muraka väljakolimisega otsustasin välja vahetada meie interneti teenusepakkuja või vähemalt paketi, sest praegu maksame 300 krooni 1 Mbps alla/256 Kbps üles ühenduse + lauatelefoni + sati eest, millest kahte viimast ma absoluutselt ei kasuta ja kui ma midagi tõmban, siis netis praktiliselt olla ei saa, sest see uimerdab meeletult.

Tahtsin  normaalset teenust ja teenusepakkujat, eks. Aga kõigi Tallinna internetiühenduste pakkujate kohta võib mu arust öelda vaid: üks hullem kui teine.

Lootsin saada 190.- eest majaneti 3 Mbps ühenduse, mida reklaamib kleeps meie trepikojas. Sel numbril helistades teatati mulle aga, et “no me aasta tagasi panime selle reklaami, aga tahtjaid oli nii vähe, et ei läinud läbi.” No mida fakki, tõmmake siis oma reklaam ka maha, see on täiesti üheselt mõistetav ja eksiteele viiv.

Elion oli mõttetult aeglane ja kallis, STV kodulehekülg oli esiteks segane ja teiseks nii kohmakas eesti keeles, et kohe ei kutsunud edasi uurima, Starmanilt oleks olnud võimalik saada 300.- eest 2 Mbps/256 Kbps ühendus, aga lõpuks otsustasin ikkagi Elisa kasuks, sest no kurat, maksan 50.- peale, aga ühendus on 5 Mbps/1 Mbps.

Veidi murelikuks teeb see, et nad pole oma teenusega just eriti kaua turul olnud ja see ei pruugi veel korralikult sisse töötatud olla (ma tõesti ei viitsi tegeleda mingite jamadega, kus nett pidevalt kaob ja ma pean tunde mobiil kõrva külge kleebituna klienditeeninduse ootejärjekorras rippuma ja Elisa tunnusmeloodiat kuulama), aga ütleme nii, et tundus kõigist võrdlemisi kahtlastest variantidest kõige normaalsem valik olevat. Kiire ühendus ja eestikeelne teenindus vähemalt.

Teleyhe kliendistaatus tuli kasuks, sain vist järjekorras ettepoole, igatahes 6. detsembril tuleb onu kaablit vedama ja siis on mul äge kiire internet. Oi, kuidas ma igasuguseid asju tõmbama hakkan 😛

PS. Lubasin endale pühalikult, et ei võta oma blogis enam kunagi sõna kahel liiga äraleierdatud teemal. Nii äraleierdatud, et ma ei ütle neid enam välja ka. Jõle hea lubadus mu arust.

PPS. Mul on nädala pärast uut korterikaaslast vaja ja ei paista, et keegi kuskilt tulemas oleks. Oh, viitsiks ma selle pärast siis muretsedagi! Süüdimatu olen, vaat mis.

Aga siiski! Kas sa tõesti ei tea kedagi, kes minuga kokku kolida tahaks? Eriti võttes arvesse fakti, kui kiire internet meil olema saab 😉

Tikri pildipunkt

Seoses sellega, et sain hiljuti hakkama suure tööga ehk valisin välja kõik pildid, mida paberile teha ja albumisse panna (aasta algusest alates, kokku 500 ringis, JAH, ma olen fotopede!), avastasin, et mul on palju ägedaid pilte.

Kollektsioon parimatest/tähenduslikematest/ägedamatest on siin:

EGIPTUS (14-24. aprill 2006)

Kairo


Valgusetendus püramiidide taustal


Alexandria raamatukogu


Alexandria hotell. Bassein (mille vesi oli muide jõle külm).


Alexandria hotell. Meie toa külmkapp.


Scroll to Top