Täna kell 20.30
Kanal 2
Shall We Dance
Nägin seda esimest korda eelmise aasta alguses, kui A-ga valentinipäeval kinos käisime.
Võrratu film.
Paneb mind uskuma, et armastus jääb ka siis, kui inimesed on aastakümneid abielus olnud.
Ma loodan, et ka minuga on kunagi nii.
Ja ma olen Lopezi fänn.
Nii et kõik õhtul teleka ette!
Eile õhtul.
Jõime Varblasel seitsme inimese peale ära kaks Tarco peeti ja kolm Seitset. Üritasime minna KuKusse, aga ei tahtnud sisse saamise eest raha maksta ning lõpetasime Levikas.
Kui jätta kõrvale Murakas, kes keeldus igasugusest taolisest tegevusest, suudlesid kõik (olenemata soost) kõiki, õhtu lõpuks olin ma suudelnud K, M-i, P ja L-iga (ei hakka parem nimesid nimetama), rääkimata mingist tüübist kõrvallauas, kes tahtis mu salli ära hiivata, unustamatutest minutitest M-iga levika vetsus ja faktist, et ma võtsin 17-aastaselt poisilt süütuse (well, K, ise oled süüdi :D)
Khm.
See on põhimõtteliselt nii absurdne, et ma naeran iga natukese aja tagant kõva häälega.
Kas minu nädalavahetused saavadki nüüd sellised olema?
Ja Orkut ütleb täna nii:
Today’s fortune:
Your love life will be happy and harmonious
*naerab veel kõvemini*
Valik Delfi viimaste päevade uudistest:
Bushi visiit vallandab meeleavaldused
Bushi visiit suleb ärid
Bushi visiit ajab lennugraafikud sassi
Post võib Bushi visiidi tõttu hilineda
Bush lööb bussiliikluse sassi
Bush pidurdab prügivedu
Tell me again, MIKS ma peaks rõõmustama, et Bush Eestisse tuleb? Minema lipukesega vehkima? Päeva parim nali.
*hoiab järgmise nädala alguses kesklinnast eemale*
Ühistranspordiga (tööle) sõites lõbustan end alatihti nende reklaamide jälgimisega, mida uutel ja poppidel LCD ekraanidel näidatakse: tule tööle mäkki, hessi, Kalevisse, Falcki, Tallinna piimatööstusesse, kuhu iganes; kas sa tahad, et Vabaduse väljak näeks välja SELLINE? (peakski vaatama, mis peitub aadressil www.healiikleja.ee) jpm.
Täna nägin reklaami, millest polnud kuni viimaste sekunditeni aru saada, MIDA see siis õieti promob. Sisu järgmine: kas sa armastad merd, loodust, loomi, sporti, kultuuri, … (veel asju, mida ma ei mäleta) …, ajalugu, tulevikunägemust? …
…
… siis sa armastad Tallinna!
Tule, registreeru oma lemmiklinna elanikuks.
HAA HAA HAA!
Et nagu. Pakkuge siis vähemalt raamatupoe või ujula vms kinkekaarte, nagu Tartu omal ajal tegi. Vat siis tekkis tõsine tahtmine ennast taas Tartu elanikuks registreerida (olin seda umbes poolteist aastat ülikooli alguses, kui sots toetust anti), mida ma ikkagi teinud, sest oleksin pidanud siis Tallinna raamatukogust laenutades iga kord 200 krooni tagatisraha maksma.
Mis tuletab meelde, et ma olen endiselt A juurde sisse kirjutatud (tegelikult tuletas seda mulle meelde Elisa teenindaja, kes minuga interneti jaoks lepingut sõlmis, tahtis seda alguses A-le panna :D). Khm. No kunagi oli vaja ju odavamalt ID piletit osta, enam pole ammu vahet, aga no kuhu ma ennast ikka mujale kirjutan, Pärnusse või? No ei näe mõtet. Mind ei huvita, mis maakond mu maksud endale saab. Jumal teab, et rikkaks ma neid ei tee.
Ja veel, huvitav oleks teada, palju mu postist ikka veel A juurde tuleb… Halensid ja igasugused pangateated vähemalt. Krediitkaardi väljavõte näiteks, kui ma sellest just paberkujul loobunud pole (ei mäletagi). Igatahes arvan ma, et ta loobib kõik mu posti mõnuga prügikasti. Põhimõtteliselt peaks aadressid ju ümber tegema, aga üürikorter tundub selleks ebasobiv koht ja jällegi, Pärnusse ei näe ka mõtet, ehkki sealt saaksin oma posti ilmselt suurema tõenäosusega kätte, kui A juurest.
Nojah. Tallinna elanik ma igatahes juba olen. Ammu. Ja see reklaam lõbustas mind.
Ma läksin suht hilja magama (nii pool kolm), aga ma EI maganud sisse. Ma tõusin õigel ajal. Ma käisin duši all. Ma tegin endale kohvi ning hunniku muna ja majoneesiga saiu. Ma mõtisklesin selle üle, kui mõnus on omada nii vähesel määral juukseid, sest isegi külmade ilmadega ei pea muretsema “mis-saab-kui-ma-hommikul-duši-all-käin-ja-ei-viitsi-juukseid-fööniga-kuivatada”. Ma kahtlen, kas ma enam juukseid kunagi oluliselt pikemaks kasvatan (häh, keda ma petan, miski hetk saab mul kõrini ja raudselt hakkan jälle kasvatama :P).
On laupäev ja tööpäev on kaks tundi tavalisest lühem ja nädalasisestest vaiksem, nii et ma saan rahus teise poole hiiglaslikust riiulist ka ära koristada.
Tore on.
Aga miks ma üldse seda postitust kirjutama tulin – lugedes hommikusöögi kõrvale oma viimase paari kuu ainsat lektüüri – Daki blogi (demit, sa kirjutad liiga palju, ma ei jõuagi kunagi algusesse… Või siis lõppu? 😀 Aga kui endal elu pole, on jube hea kellegi teise omale kaasa elada), leidsin jälle ühe tema mõtteavalduse, mis minu vaadetega nii perfektselt kokku sobib. Homoseksuaalsusest sedapuhku. Loe siit.