2006

Igasuguste võimalike paranoiade ennetamiseks

…kuna minul neid eriti pole.

Kui sa tunned, et ma olen oma blogis sulle liiga teinud, rääkides liiga üksikasjalikult sinu isikust, tegemistest, mõtetest, tunnetest, millest iganes, kopeerinud siia katkendeid su blogist, mida sa ei tahaks siin näha. Jumala eest, ütle ainult ja ma korrigeerin oma postituse vastavalt su soovile.

Ma üritan oma liigseid avameelsushooge taandada vaid enda mõtetele ja kui arvan, et inimesed, kellest ma midagi kirjutan, ei taha ehk selle teemaga seoses tuvastatavad olla, räägin umbisikuliselt või kasutan vaid nime esimest tähte.

Aga kuna ma ise olen siiski väga avameelne, võin vahel ilmselt puusse panna. Ma ei tee seda paha pärast. Ma lihtsalt ei tunneta ehk kõigi paranoiasid nii hästi ära.

Niisiis. Kui sa tunned, et olen SULLE liiga teinud. Noh, kellelegi teisele võib-olla ka, aga seda peaksid siis pigem nemad ütlema, eks? Siis lihtsalt räägi minuga. Ja kõik saab korda.

Tänan tähelepanu eest.

Siiralt teie,
(virtuaalne ekshibitsionist) Tikker

Ja üks asi veel

Daki ütles umbes aasta tagasi nii:

/—/ Aga ma tahaks küll teinekord mõnes sügavamõttelises vestluses mõtlikult lõuga sügata, ohata ja pilku kaugusesse visates tsiteerida mõnd Underi või Rimmeli unustamatut värssi, pannes vakatama kogu ümbritseva seltskonna. /—/

Rudolf Rimmel oli minu isa.

Ma ei tea, miks ma selle fakti siin nüüd avaldasin. Äkki sellepärast, et natukene uhke tunne tuli.

🙂

Tavalised aastalõpu mõtted

Tahaks alustada uut aastat puhtalt lehelt. Natukene positiivsemalt, natukene rahulikumalt, natukene vähem avalikult. Tahtsin kolida oma blogi kuskile, kus saab postitusi soovi korral parooli alla panna. Otsisin, aga ei leidnud kohta, mis seda võimaldaks ning oleks ühtlasi visuaalselt sama nauditav ja nii lihtne/mugav kasutada, kui seda on Blogger. Koledad kujundused olid. Sellest mulle piisas.

Järelikult jään ootama aega, mil siinsamas blogipesas saab hakata asju paroliseerima (heh, mõtlesin uue tegusõna välja :P). Seniks annab vist osasid oma poste nähtamatuks muuta (kuniks paroliseerimise võimalus tekitatakse) save as draft meetodil (teoorias vähemasti, praktikas pole veel proovinud).

Mõtlesin, kas peaks blogi kirjutamise hoopis ära lõpetama, aga kardan, et ei suudaks – virtuaalne ekshibitsionism on saanud osaks minust. Mulle meeldib avameelsus, paraku kipun aeg-ajalt liiale minema (räme masendus -> nutt ja hala/liigsed detailid). Selleks olekski vaja võimalust vajadusel ligipääsu piirata. Ainult nendele, kes julgevad mulle tunnistada, et loevad mu blogi. Sellest piisaks, et password saada. Ma arvan 😛

Sellised mõtted siis. Tõenäoliselt teen teoks ka. Mul on veel kuu aega asjatamiseks.

Oli mõte oma blogi nimi ka ära muuta, aga avastasin just, et keegi Hollandi värdjas on mu nime ära võtnud. Grr!

*ei suuda oma nördimust taltsutada*

Võib-olla peaks siiski htmli selgeks õppima, täitsa ise kuskile blogi kujundama ja…

Kuidas seda õppida saaks? Kes õpetaks?

Sinine esmaspäev

Tähendab, ma naeran ikka veel.

Aga üldiselt. Laupäeva õhtu ei möödunud kaotusteta. Jäin ilma ühest mantlinööbist. Kuna neid oli niigi ainult kolm, on olukord traagiline. Teised kaks on nimelt päris üleval (seda ma Varblasel imestasin, miks mantlihõlmad üldse kinni seista ei taha, aga joobeastmest tulenevalt mõtlesin, et äkki on viga minus). Ühesõnaga – kellelgi ei juhtu üht suuremat sorti nööpi üle olema? Soovitavalt musta, aga muud värvid käivad kah. Jõle tüütu on mantlihõlmu kogu aeg käega kinni hoida (ei hoiakski, aga külm on ju, kurat võtaks).

Panin täna tööle uue seeliku selga. Pikk ja must ja muidu äge, ainult elektrit täis ja mööda jalgu kinni, nagu tööle jõudes avastasin. Kui Lepp kohvi ostmast tagasi jõuab, lähen mängin natuke veega, äkki saab asja parandada.

Aa, ja siis mul on tunne, et mul on paranoiad. Aga ma parem ignoreerin seda mõtet 😀

Tegelikult on tore. Siiani vähemalt. Loodetavasti tuleb ilus päev.

Scroll to Top