Kõrini
Võib-olla on asi selles, et ma lugesin liiga palju ühe inimese enamjaolt depressiivset blogi. Või ilmas. Või milleski kolmandas.
Aga kui mul oleks võimalus minna ära. Kaugele. Välismaale. Siis ma läheks kohe. Istuks kohe praegu Londoni lennuki peale näiteks. Ja vaataks koha peal, mis edasi saab.
Tööst sai järsku nii kõrini. Lugesin just mõttevahetust seoses inventuuriga, kus mõlemad osapooled rääkisid mu arust täiesti nõmedat ja mõttetut juttu. Jah, on rõve puudujääk. ei, ma ei tea, kuidas oleks kõige targem sellega käituda. Ei, ma ei hoia kalleid asju kunagi kohtades, kus need oleksid varastele kättesaadavad ja otse loomulikult tundub mulle, et mina olen ainus hea ja kohusetundlik, samas kui mu kolleegid on süüdimatud tähelepanematud luuserid.
Milline egoism ja eksiarvamus. Üldiselt olen ma täpselt samasugune luuser kui nemadki. Ma lihtsalt arvan endast hästi.
On hästi palju hästi toredaid kolleege, keda ma siiralt armastan. On neid, kellest on suva. On neid, kes ei meeldi. On ülemused, kes on kohati normaalsed ja kohati käivad ajudele igasuguste pseudoprobleemidega, mis ajavad nii meeletult tigedaks ja tekitavad tunde, et ma tallan tühja tuult.
Ja faktiks jääb see, et ehkki ma tunnen, et töö on mu teine kodu… Ma ei arene enam seal. Oleks aeg edasi liikuda. Aga on finantsilised kohustused, mis hetkel seovad. On viitsimatus otsida uut tööd. Praegu on kõik nii sissetallatud ja turvaline.
—
Ja need kuradi suhted. Mul on neist ka kõrini. Tahaks seda Hästi Õiget Tunnet. Sellist, mis oli A-ga. Ja Lepaga. Kellegi teisega polegi olnud. Tunnet, et kõik on õige, et kõik peabki just täpselt nii olema, see täiuslik mugavus TEMAGA koos olles…
On isegi olemas inimene, kelle puhul ma kujutan ette, et temaga võiks See Tunne olla, aga ma olen 100% kindel, et seda ei saa kunagi olema.
Ja siis on igasuguseid teisi inimesi, kes on ka väga huvitavad ja meeldivad ja kellega ma veedan hästi aega, aga mul on eelaimus, et Seda Tunnet nendega ei tule.
Ma võin muidugi eksida.
Nullseis igatahes.
Ja kuna ma väga väga tahaks, et See Tunne tuleks, siis see ju ei tulegi. Vana tuntud tõde 🙂
Ma muide arvan, et homme hommikul ärkan üles, teen kohvi ja röstsaia, lähen tööle, tõmban ennast pseudoprobleemidega käima, koristan ennast lolliks ja tunnen ennast jälle võrdlemisi hästi.
Aga praegu… Miks ei paku keegi mulle võimalust: paki asjad ja sõidame tunni pärast lennujaama. Ma läheks.
