Ila voolab
Ja oi, kuidas ma olen seda väljendit alati vihanud. Aga hetkel täpselt nii ongi.
Kolm vaba päeva järjest on ilmselge liialdus. Üritan edaspidi lühemaid auke jätta, ehk siis pole tööl selline idioodi tunne.
2006
Täpsemat aega!
Mulle meeldib, kui kõik kellad on õiged. See käib kaasa minu detaile oluliseks pidava ja mõneti perfektsionistliku maailmavaatega.
Aga kurat.
Videomaki kell on kuus minutit ees. Elutoa seinakell on vist veel rohkem ees. Mu käekell on kolm minutit taga.
Ainsad õiged kellad on mobiilil ja arvutil.
Paneks siis kõik õigeks, kui sellest mingit kasu oleks. Need raiped on kolme päeva pärast täpselt samas seisus tagasi.
Sellest moraal. Ei tasu osta seinakella 10 seki eest ja loota, et see õiget aega näitaks. Ei tasu loota, et reklaamkampaania korras tasuta jagatavad Vinku käekellad õiget aega näitavad (aga kurat, kell ise on nii hea, et ma ei saa selle kandmisest ka loobuda). Ei tasu loota, et videomakk, mis ometigi nagu VÕIKS õiget aega näidata (taimerid jms), seda teeks.
Seegi hea, et ma TEAN, kui palju miski kell taga või ees on. Miskipärast nad mingist hetkest hakkavad normaalselt käima. Võta siis kinni.
Aga tegelikult võite mulle uusi kelli kinkida 😉
EDIT: Tundub, et mu käekell on juba viis minutit taha jäänud. Urr. Ja mul on nii gaaddemmit kõrini sellest, et Lepp pidevalt tööle hiljaks jääb!
Põhimõtteliselt
Mulle on saanud halvaks harjumuseks kaotada öösel uni ja lugeda suvaliste inimeste blogisid. Natuke tuttavad peavad nad olema, muidu on igav. Kurat, et mul rohkem sõpru pole, kes kirjutada viitsiks. Tuttavate ja pooltuttavate blogisid on ka siiski huvitav lugeda.
Mul tekkis mingi hetk idee, et ma peaks hakkama pidama bridgetjonesilikku blogi. Alkoholiühikuid nii palju, sigarette nii palju.
Ahjaa, ma muutsin Orkutis smoking ja drinking no ja socially occasionally ja heavilyks. Sest just nii mulle praegu tundub. Poleks kunagi uskunud, et ma väidan kuskil internetiportaalis avalikult, et suitsetan.
Seletuseks šokeeritud sõpradele või potentsiaalsetele abikaasakandidaatidele: ma ei ole sõltuvuses. Mulle isegi ei meeldi see. Ma ei saa endiselt aru, mida suitsetamises leitakse. Ma ei oska pool aega õigesti alla tõmmata. Ma ei osta ise kunagi suitsu. Ma ei tee seda iga päev. Püsisuhtesse astuksin eelistatult meessoo esindajaga, kes EI suitseta.
Aga praegusel heitlikul eluperioodil tunnen ma miskipärast aeg-ajalt vajadust suitsu teha. Veel tihedamini vajadust alkoholi tarbida. Sõltuvust ühest ega teisest pole veel täheldanud.
Eile sai kokku kuus siidrit ja vähemalt viis suitsu. Täna pool pudelit Ti amot. Pipsi viimased suitsud tegi Murakas ära.
Mul pole isegi tunnet, et ma oleks alla käinud.
Ei tea, kas see on halb või hea.
Minevikumeenutus
Ma otsisin üht vana sõnumit ja vaatasin vanu SIM-kaarte läbi. Seda sõnumit polnud. Küll aga lugesin läbi terve hulga A sõnumeid ja mulle tuli terava selgusega meelde, kui õnnelik ma temaga olin. Ja miks ma olin.
See on hea, et tuli. Mul oli siiani vaid teoreetiline teadmine, et olin temaga koos olles meeletult õnnelik, aga viimasel ajal ei suutnud ma enam ühtki reaalset hetke meelde tuletada, kõik tundus tagantjärele nii igav ja mõttetu…
See ei olnud mõttetu. See oli vast kõige mõttekam asi minu elus. Aga ma kasvasin sellest välja. Ma ei taha seda enam tagasi. Nüüd on uued asjad, mille pärast südant valutada, uued asjad, mis mulle korda lähevad.
Aga ma olin ÕNNELIK. Nüüd ma mäletan, et ma seda olin. Ja kuna ma mäletan, siis tean, mille poole püüelda 🙂
Veel midagi vaimukat
Taaskord igavus, üks blogi ja siiras naer.
Ehk siis soovitus armunud tibile (kes halab MSNis: issand, mai tea, mida ma nüüd teen; ma ikka pean temaga nelja silma all rääkima; mis sa arvad, kas ma meeldin talle…. bla-bla-blaa….): vea põõsasse ja tõmba läbi ja siis vaata, kas tahad veel.
Ma poleks ise ka osanud paremini öelda.