Igatsus

See korteriasi ei anna mulle rahu. Kuna ma olen lootusetu optimist ja lisaks kõigele veel hull, ei taha ma kuidagi selles pealtnäha 100% lootusetus olukorras alla anda ja otsin erinevaid utoopilisi lahendusi. Vähemalt on midagi, mis mu mõtteid täidab. On midagi, millesse kirglikult suhtuda. Kirjutan veel täna maaklerile ja küsin, kas see on üldse alles. Sest kui pole, siis ei ole ju enam vaja mõelda ega tahta. Kui on, siis… Ah, igatahes on maakler minust noorem, pärit Pärnust, tudeng ja pildi peal täitsa pandav 😀 Vaatame! Lotot hakkan ka mängima. Arukalt muidugi. Üks Bingo loto ja üks Viking loto nädalas näiteks.

Teine pool igatsusest on vastupidine. Lugesin Iirise ja Muraka blogisid ning Londoni tahtmine läks jälle suuremaks. Kui siinne olukord ei muutu, võib juhtuda, et pakin oma kola juba varem kokku kui järgmise aasta alguses. Aga kõik sõltub kõigest.

Lihtsalt… Hetkel elan ma siin oma vaikset ja mõttetut elu, kus mitte midagi erilist ei toimu ning loen, kuidas nemad elavad LONDONIS, kus kõik on nii uus ja äge ja huvitav ja suur ja põnev. Ja mõtlen – miks ma siin olen? Mida ma siin veel teen? Miks ma ka juba seal ei ole?

Ma tegelikult tean, miks. Paar põhjust, paar väga konkreetset põhjust on. VEEL. Varsti selgub.

Ehk siis ühest küljest igatsen korterit ja teisest küljest Londonit. 100% vastandlik. Nagu ikka 🙂

Teie palved ja kavatsused on olnud selged, tugevad ja ilma kahtlusteta; seepärast võib muutus aset leida isegi kiiremini, kui oleksite arvanud. Ärge siis ehmuge, kui teie soovid täituvadki.

Mul on viimasel ajal palju kirglikke soove olnud. Millised neist täitumas on… Kõik? Annaks jumal.

Unistada ma oskan. Suurelt. Ma arvan, et elu ilma (suurejooneliste) unistusteta oleks ääretult nukker.