Kuigi prints Charles on totaalselt mittepandav (et mitte öelda kole), on tal õnnestunud vähemalt ühe lapsega hästi maha saada (sest William on ikka totaalselt pandav).
Sama tendentsi võib üldiselt märgata ka Eesti poliitikute ja nende järelkasvu hulgas.
Kui mul oleks vibraator, paneksin ma talle nimeks Hubert.
Ärkasin täna suht viimasel minutil ning mul polnud kodus kordagi mahti aknast välja vaadata. Seepärast sain väikese šoki, kui trepikoja aknast nägin, et mingi valge lumetaoline ollus on actually maha sadanud.
Väljas aga soovisin, et paari päeva tagune ilm, millest siinsamas blogis kirjutanud ja kirunud olen, tagasi tuleks. Mul oli nimelt oma kõige soojema mantliga haletsusväärselt külm. Ja seda siis, kui väljas on kõigest nulli kraadi ringis. Olen ikka külmavares küll, ah?
Lohutan ennast sellega, et õhuniiskus on hetkel kindlasti kõrge ja see panebki külmetama, aga… Üldiselt võiks minu poolest selle musta maa ja +5 kraadi tagasi võtta. Hea meelega. Või siis -5 ja päris paks lumi.
Praegu on aga nii, et pole ei liha ega kala, ainult lumetaoline ollus ja vastik kontidesse pugev niiskus (viimast võin pealegi ette kujutada).
Tänan tähelepanu eest, ma olen tegelikult täitsa heas tujus. Lihtsalt panin oma mõtted kirja, et saaks kinnitust vana tõsiasi – eestlane pole kunagi millegagi rahul ja vingumine on tema lemmiktegevus 🙂
(Tegelikult tahaks hoopis kevadet ja SUVE!)
PS. Avastasin just, et mu uued kõrvarõngad sobivad perfektselt lipsuga – mõlemad on musta-punasetriibulised. Rahulolu.
Imestasingi, miks ma linnast koju jõudes nii väsinud olin ja kogu keha kuidagi valutab. Nüüd siis tean. Oeh. Tahaks sidrunit, et meega teed teha, aga ei viitsi poodi minna. Kohvikoor sai ka otsa.
Tahaks kedagi, kes mind terveks raviks. Aga olen üksi ja homme on tööpäev.
Mis seal ikka.
Käisin täna üle väga pika aja raamatukogus – lihtsalt tuli selline mõte ja jalutasin enne koju minemist Sääse raamatukogust läbi, see silt on mulle pidevalt trolliaknast silma jäänud. Sain muuhulgas ühe trioloogia kolmanda osa, mida juba ammu lugeda tahtnud olen.
Tikker armastab seepe, kuni seal piisavalt põnevust leidub.
Avastasin, et siin on lugemiseks liiga pime. Ühtki lahendust ei oska ka välja mõelda. Hirmkasulik tervisele ja silmadele.
Mul on nüüd kolmas sammas ja uued kõrvarõngad. Olen endaga päris rahul.
Aga väsinud ja haige on olla. Niuts.
Jõudsin järeldusele, et ma olen auga ära teeninud selle, et minuga juhtuks midagi hirmkolejube jalustrabavalt ilusat. Jah, saite õigesti aru, see peaks olema seotud mõne pika pandava poisiga. Mul puudub igasugune kontseptsioon sellest, kes see olema peaks, kõige tõenäolisem kandidaat võiks olla keegi veel tundmatu persoon, kes mu võluvat isiksust esmakordselt nähes minusse meeletult armuks (ja mina temasse ka, see on eeldus, eks!!!).
Sellist… Filmide romantikat tahaks.
Mõtlesin sügavalt oma elu üle järele ja leidsin, et see on sisaldanud pärast A-d suuremal hulgal sitapäid: Lepp, R, veel üks tüüp, kelle nime esitähte ma siin isegi mainima ei hakka, aga kellest ma vahepeal ikka üle mõistuse palju mõtlesin (anonüümselt olen teda ka siin blogis paar-kolm korda väga lühidalt maininud). Kõiki neid kolme ühendab üks: hea seks, erineva tugevusega tunded, vähem või rohkem võimatult ilusat koos veedetud aega ja mälestusi sellest, liiga kiire lõpp, arusaamine, et nad on s*tapead (või idioodid), koledad mõtted ja mälestused, lõpuks alistumine, ükskõiksus.
Ehk siis.
Üks jubekoleilus jalustrabav asi, palun.
Jah, palun, aitäh.
PS. Sry, Lepp, ma armastan sind ikka. Sa lihtsalt oled s*tapea selle pärast, kuidas minuga käitusid ja seda ma sulle ei andesta. No hard feelings. Enamasti on mul sellest sügavalt pohh.
…et olen…
Höhöhöö, sain aru, et see on selline sissekanne, mis oleks targem kirjutamata jätta.