Lihtsalt tähelepanek: üle kahe päeva koju jõudes ja netti minnes avastasin Delfist artikli presidendi vastuvõtu kohta. Ahhaa-emotsioon oli. Jajah, see oli ju tõesti eile õhtul. Olen terve nädalavahetuse nii omas maailmas elanud, et väljaspool toimuvale tähelepanu ei jätkunud.
Pea valutab.
Kurk valutab.
Jalad valutavad.
Aga kui nüüd kõik algusest peale ära rääkida, siis…
Läksin laupäeva hommikul tööle suhteliselt sõjakas meeleolus. Üritasin valmistuda halvimaks – mõtlesin, et paras annus viha aitab päeva kõige kergemini üle elada.
Nojah.
Ma ei jõua pikalt kirjutada. sellest, kuidas hommikul kell 10:05 polnud leti taga mitte ühtki klienditeenindajat ning tagakassa juures oli ainult ühel kolmest vormipluus seljas. Sellest, kuidas kõik loogilised funktsioneerimiseks vajalikud pisiasjad olid otsas. Sellest, kuidas igal pool vedelesid mingid teadmata päritoluga asjad. Sellest, kuidas ma iga oma küsimuse peale, miks see otsas on ning pole juurde tellitud või miks see asi siin on või miks see asi tegemata on, sain vastuseks, et mulle pole seda õpetatud või et mina ei tea või et keegi teine on süüdi. Sellest, et kaubakastide hunnik oli pea kõrgem kui mina. Sellest, et ma pidin tükk aega selgeks tegema, et laupäevasel päeval ei võeta kaupa vastu nii, et sa lähed pooleks tunniks kappi koristama ja ei saa sealt kuidagi vahepeal lahkuda, “sest ma ei saa neid asju kuskile panna ja keegi võib nad ära varastada”, ehkki pood on rahvast täis ja ainus klienditeenindaja tegeleb kliendiga, kellega läheb vähemalt veerand tundi aega.
Kurk kuivas kella kaheks päeval nagu põrguline. Jõin päeva jooksul ära liitri mahla ja oleks rohkemgi tahtnud. Nälga seevastu ei tulnudki. Liiga kiire oli. Rabelesin nagu orav rattas.
Ja mida teeb Tikker pärast sellist päeva? Helistab õhtul kell seitse ülemusele. Karjub viis minutit, kui p*rses kõik ikka on. Pakub ennast vabatahtlikult (!!!) ka järgmiseks päevaks asendama, sest kümme kasti kaupa on ikka vastu võtmata ja ta teab, et kui Annika terveks päevaks üksi tööle jätta, siis see jääbki vastu võtmata. Lõpetab kõne ära ja hakkab siis nutma.
Täiega noh. Geniaalne. Sellistel puhkudel ma soovin niiväga kohutavalt, et mul oleks kõigest pohhui. Emotsionaalne seotus ükskõik millega ei tee kunagi head. See pood oli mu esimene “päris” töökoht, mul on sellest nii palju ilusaid mälestusi, see oli mulle nagu teine kodu. Ja mul oli selline tunne, nagu keegi oleks mu kodu… Täis s*ttunud. Või noh. Midagi taolist. Vabandage väljendust. Mul oli tunne, et mitte keegi seal ei hooli. Aga miks kurat peaksin mina hoolima, ma isegi ei tööta enam seal??? Oeh.
Õhtul läksin Kaidi ja Madise juurde, et ennast purju juua ja siis koos kinno Uuspõldu vaatama minna.
(Sellega seostuvalt ka kõige nunnum asi, mis mulle kogu selle päeva jooksul üldse öeldi ehk Kaidi õhtupoole MSNis: helistasin, aga sa ei vastanud. tahtsin teada mis alkoholi sa tahad. ostsin sulle 1,5 maasika fizzi. aga kui sa seda ei taha, pole ka hullu. on veel viina, õlut (irw), bacardi lime,cooleri watermeloni (vist). et kui tahad midagi muud, siis osta ise 😀
Mõte sellest, et keegi ostis mulle alkoholi, oli nii ilus. Tegi kohe tuju heaks)
Ostsin Chopsticksist kana ja küüslauguga riisi kaasa – ainult selleks, et avastada, et nad on mulle sinna sisse chillit toppinud. Olin täiega vihane. Üritasin süüa, aga no vürts ei ole minu rida. Lõpuks sõi Madis enamiku ära.
Õhtu oli väga ilus. Madis jõi sõpradega vabariigi auks viina ja nad tegid haigeid nalju nagu alati. Eriti armas oli kontseptsioon malest, kus paar nuppu võib omal valikul sokiga katta… Ma ei oska seda siin edasi rääkida, tõesti. Aga naerda sai kõvasti. Pärast sellist päeva kulus ära.
Muuseas kohtusin üle aastate Madise hea sõbra Sveniga (noh, siis, kui me esimest ja ainsat korda kohtusime, siis ma muidugi Madist veel ei tundnudki) ja avastasin, et ta on endiselt pikk ja täitsa pandav. 202 cm, noh, te ju saate must aru. Tegin talle otse loomulikult ka abieluettepaneku, aga miskipärast polnud ta nõus. Jälle läks valesti 😛
Film oli täitsa hea. Ainult uni tuli vahepeal. Ja noh… Ma nüüd arvan, et 120 kr see päriselt väärt ei ole. Aga kuna mul oli tasuta pilet, miks mitte.
Palavik oli õhtuks kadunud, aga pärast seda, kui me lõikava tuule käes kinost koju olime jõudnud, oli mul jälle kurguvalu ja üldse s*tt olemine. Seda jätkus hommikuni.
Kuna mäletasin bussiaegu viis minutit valesti (enda kahjuks loomulikult), jäin sellest maha, pidin trammiga tööle minema ja jäin jälle hiljaks. Vaid paar minutit küll.
Ja pidin ennast seaks vihastama, kui kassa oli ikka lugemata ja Annika tegi taga endale meiki. sealjuures oli ta juba pool tundi enne avamist kohal olnud. Jesus fucking christ, tõesti. Ma ei tea siiani, mida ta need pool tundi siis tegi.
(Lihtsalt et. Ma kaklen üle päeva Lepaga sel teemal, et minu arust peaks klienditeenindajad olema kella kümneks töövalmis ja pood ka, aga ikka on alati nii, et ta saabub kaks minutit enne kümmet, vahetab tükk aega riideid ja teeb kohvi ja joob seda ja.. Ja.. Ja.. Noh, nii pool üksteist äkki on valmis juba tööd ka tegema. Et ma tõesti ei jõua. Mul on tõesti siiber sellest. Ja siis siin sama lugu)
Üldiselt oli suht vaikne päev. Ütlen ausalt, et ma oleks südamerahuga suutnud kõik kliendid üksi ära teenindada, kõik kauba vastu võtta ja internetis ka istuda.
Nojah.
Kauba ma võtsingi üksi vastu, Annika istus lihtsalt terve hommiku MSNis. Kusjuures üsna alguses sai otsa hinnapüstoli lint (üks neist paljudest loogilistest asjadest, mida peaks enne otsa saamist juurde tellima, eks). Nillisin terve keskuse poed läbi, aga enamik neist kasutas teistsuguseid hinnasilte ning see üks pood, millel sarnased olid, sellel oli ka viimane rull püstolis – laenata polnud ühesõnaga kuskilt ja kantseleitarvete poes ka sellist polnud. Ega’s midagi, viimased kolm kasti kaupa sai markeri ja pastakaga ära hinnastatud. Düsfunktsionaalne, aga siiski toimiv.
Räägiks veel mitmetest situatsioonidest, mis mind ahhetama panid, aga ma lihtsalt ei jõua enam. Las siis olla.
Õhtuks olin omadega nii läbi, kui üldse olla sain. Siiani olen. Zombie, noh. Absoluutselt kõik kohad valutavad.
Oeh. Ma vabandan nüüd kõigi lugejate ees. Ma usun, et nii detailset tööjuttu pole just kuigivõrd huvitav lugeda. Aga ma käin siin ennast välja elamas, eks.
Kusjuures… Ei hakanud märkimisväärselt kergem.
Teen nüüd tassi sidruniteed meega ja mõtisklen selle üle, kas peaks ühe peavalutableti ka võtma või lihtsalt lootma, et läheb üle.
Pai tahan.
EDIT: P*rse, ma olen väsimusest nii sooda, et panin tee sisse mee asemel suhkrut. Krt küll.