Kuna tundub, et sellest ei piisanud.
Sellised sissekanded EI sünni ilma asjaosaliste loata. Kui ma taolisi pilte oma blogisse panen, siis nendel olevad isikud on asjast teadlikud ja sellega nõus. ENNE avaldamist. Tavaliselt kirjutan ma pigem nii või nii või jätan üldse kirjutamata.
Aeg-ajalt avaldan ma teiste inimeste pilte ka ilma nende teadmata, kui olen suhteliselt kindel, et neil poleks midagi selle vastu. Sel juhul on vastavad märkused ka piltide juures ära toodud ning kõik asjaosalised võivad vähimagi vastuväite korral minu poole tuututada, et ma pildid maha võtaksin. Siiani pole kaebusi olnud.
Muraka ja Iirise puhul ma näiteks reeglina ei küsigi luba, sest ma tean, et neil pole midagi selle vastu ning kui ma peaks kuidagi siiski puusse panema, siis nad on mu blogi regulaarsed lugejad ja ma saaksin sellest kohe teada. Siiani pole kaebusi olnud.
Lühidalt – mina ei ole m*nn. TEIE olete, kui minust niiviisi arvate.
Glad we got that clear finally.
Jah.
Kummaline. Mina just imetlen sinu avameelsust, ausust ja julgust. Ilmselt siis mitte kõik?! Aga igaljuhul teen ma sulle pudeli punast peeti välja.
Kooskõlastagem vaid see üritus.
Anatoomiliselt vigast sõimu ei maksa jah kuulata.
See anatoomiliselt vigane sõna oli iseenesest meeldivalt otsekoheses kontekstis, ma oskan otsekohesust hinnata. Efekti mõttes kasutasin seda ka siin sissekandes.
Lihtsalt kurb, et keegi üldse nii arvab. Aga mis ikka, NÜÜD peaks kõik selge olema. Ma siiralt loodan.