Ma olen oma tutvusringkonnas juba üldiselt tuntud selle poolest, et jalutan tänaval omas mullis ümbritsevat tähele panemata, sealhulgas ka tuttavaid nägusid, kes vastu tulema juhtuvad. Vahel ei pane ma isegi seda tähele, kui nad mind kõnetavad, peab ikka füüsiliselt torkima tulema, et ma midagi märkaks.
Viimane juhtum siis selline, et avastasin intranetis ühe uue töötaja profiili all väga tuttava pildi ning veidike järele mõeldes tuli meelde, et olime temaga koos ju neljapäevasel koolitusel, mis kestis ca kaks tundi – arvestades seda, et inimesi oli koolitusel veidi üle kümne, oleks võinud nagu tähele panna küll või mis 😀
Ma olen ikka täiesti lootusetu. Jube piinlik on sellepärast pidevalt.
Et kui ma juhtun teist tänaval möödudes mitte välja tegema, siis tulge kindlasti näpuga torkima – ma ei ignoreeri teid, ma olen lihtsalt tuulepea ja oma mõtetega ei tea kus 😉