(Ehkki sama hästi võiks selle sissekande pealkiri olla “sellised asjad juhtuvad ainult Tikriga” või “Lepp on lootusetu” vms)
Nii palju asju tahaks välja elada, et kohe ei teagi kust alustada.
Olen terve tänase hommiku konkreetselt ringi JOOKSNUD.
Alustuseks oli mul kell kaheksa hambaarst Sadama Medicumis. Vaatasin kaardi pealt, et see peaks asuma umbes D-terminali kõrval (ja seda külastan ma vähemalt kord aastas, kui Rootsis käin…), lasin aga 100% orienteerumisvõimetu inimesena ennast eksiteele meelitada Annika väitest, et tema käis RAUDSELT täpselt samas kohas arsti juures ning otsisin veerand tundi tagajärjetult tema juhatuste järgi õiget maja taga (rubriik “sellised asjad juhtuvad ainult Tikriga”). Ma polegi nüüd päris kindel, kas ta käis Ahtri hambaravis või veel kusagil kolmandas kohas, küll aga ekslesin kokku pool tundi x-kohtades ja jõudsin kohale vaid tänu umbkeelse kojamehe juhatusele.
Note to self: sa võid olla orienteerumisvõimetu, aga kaart ei valeta. Usalda edaspidi pigem ennast.
Niisiis jõudsin arsti juurde veerandtunnise hilinemisega.
Nüüd on teenindaja kiitmise koht.
Õigemini. Kõigepealt ma edastaks oma kustumatu tänu Krissule, kes soovitas mulle arsti nimega Ethel Sepp. Tõsiselt, mul oli täpselt sama tunne kui Krissulgi – ma arvasin seni, et minu hambaarst(id) oli(d) head. Ja nüüd… No ma ei lähe enam mujale, tegelikult ka!
Ma üldse imestan, et mind veerand tundi hiljem veel jutule võeti, aga kõik olid väga lahked ja meeldivad, adminn ja arst ja õde ja… Pean veel järgmisel neljapäeval tagasi minema. Ja ma teen seda hea meelega. Hinnad olid ka okei. Super ühesõnaga.
Kuna hilinemisahel oli käima lükatud, jäin samamoodi hiljaks ka noortekabinetti. Sealne arst oli ka tore nagu alati (see on neil üldine tendents, olen käinud nii Pärnu, Tartu kui Tallinna noortekates ja ühtki ebasümpaatset töötajat pole veel õnnestunud kohata) – nuuks, et ma kahe aasta pärast 25 saan ja enam “noor” pole.
Ja otse loomulikult jäin lõpuks hiljaks ka tööle. Siinkohal siis rubriik “Lepp on lootusetu” – helistasin talle 20 minutit enne kümmet, et küsida, kas ta ikka jõuab õigeks ajaks… Khm, jah. Tulemus? Mina helistan Evelinile, et teatada, et me ei jõua kumbki õigeks ajaks, tema peab käima pika tiiru ümber maja, et eesuks ise lahti keerata (seda saab ainult väljast teha), mina hilinen 10 minutit, Lepp 20, ette kassasse jõuab ta alles 35 minuti pärast. Halleluuja.
Jah, ma tean, et ma olen varemgi selle üle vingunud ja teen seda veel. See EI OLE normaalne, et mina olen 99% ajast pool kümme kohal ja Lepp jõuab 75% ajast kohale punkt kell kümme. See EI OLE normaalne, et iga jumala kord, kui mina juhtun paar minutit hiljaks jääma, pean ma Leppa eelmine päev ette hoiatama ja AINULT siis on lootus, et ta tuleb õigeks ajaks (mis tema puhul tähendab ikka 10.00). See ei ole normaalne, et mina pean alati helistama ja sebima ja korraldama. See EI OLE normaalne, et täiskasvanud inimene, kellele makstakse tööl käimise eest palka, ei suuda aru saada, et klienditeenindaja peab olema oma faking vormiriietuses ja uuendatud kassas punkt kell kümme hommikul, mitte jõudma alles siis tööle ja veetma aega oma saapapaelte lahti harutamise ja kohvi keetmisega.
Ühesõnaga ma lihtsalt vihastasin ennast jälle haigeks.
*hingab sügavalt sisse*
Kaheksa tööpäeva veel ja siis ei pea MINA enam sellepärast vihastama. Edu Stenile ja Taunole.
Aga jätkates rubriiki “kiida teenindajat”, peaks siiski pikemalt rääkima ka Kaubamaja taga asuvast Norman Optikast, kus ma käisin juba eelmisel reedel. Põlise lühinägelikuna on mul erinevate optikapoodidega nii- ja naasuguseid kogemusi – alustasin Eagle Visionis, läksin soodsama hinna pärast Normanisse, vihastasin nende peale mingil hetkel kurjasti ning läksin hea teeninduse pärast tagasi Eagle Visionisse (lähemalt võid lugeda siit), kus aga viimati nii mõttetu teeninduse osaliseks sain, et ma seekord jälle Normanis üritasin (Londonisse vaja ju suuremaid varusid soetada ja hind seega oluline).
Blah… Teate, ma tüdinesin praegu kirjutamisest ära.
Lühidalt: Normanis olid väga ägedad ja sõbralikud teenindajad, kes tõesti tegelesid minuga. Seda sorti läätsedel, mida tahtsin (suht odav ja hea) olid tarneprobleemid ning lõpuks tellisin silmagi pilgutamata kõige kallimad, sest optometristi jutt oli suht veenev ning tegelikult olen alati tahtnud neid kuulsaid kuu aega järjest silmas hoitavaid läätsi proovida. Ühtlasi pakkusid nad mulle välja võimaluse, et saavad mulle läätsi Londonisse ka saata kui vaja ja mulle tehti lõpuks ka kliendikaart (mille ma idee järgi oleks pidanud vist juba aastaid tagasi saama).
Et noh. Edaspidi lähen igatahes sinna poodi tagasi. Loodan, et nad püsivad sama ägedad.
Ma läksin eile õhtul ekstra vara magama, et täna hommikul vara tõusta ja asjalik olla, aga magasin sisse ja olen esimesed kaks tundi nii palju ringi jooksnud, et jalalihased on valusad ja kogu olemine uimane (Lepa peale vihastamine väsitas ilmselt sama palju kui jooksmine).
Ideeliselt võiks/peaks täna öösel läbi viima aktsiooni joome-hommikuni-ja-siis-otse-tööle, aga kui asi päeva jooksul paremaks ei lähe, siis ma küll ei tea… Näis.
Aga selline tunne on küll, et KOHE tahaks jooma hakata.
S*tt.
Ja kell pole veel isegi kaksteist…
