Sain just teada, et Annika, kellega pärast Muraka Inglismaale kolimist mõne kuu koos elasin, on korterist välja kolinud, mis tähendab, et oma tagatisrahast võingi unistama jääda.
Oma viga muidugi, et varem ei viitsinud asjaga tegeleda, aga me läksime temaga kapitaalselt tülli ja ma tõesti ei arvanud, et ta nii nahhaalne olla võib.
Ma kunagi kirjutan pikemalt ja seletan asja lahti, praegu olen liiga nördinud.
Ega see £130 mind ei tapa, vähem kui nädala palk, maksan selle siis emale ise ära. Aga see tunne, et keegi, kes oli kunagi üks sinu parimaid sõbrannasid, sinu peale niiviisi s*ttus… No ütleme nii, et ma siin lihtsalt nutsin peatäie selle peale.
Aga pohhui. Raha tuleb, raha läheb. 3000 kr on suur raha, aga 130 naela täiesti makstav. Ja olen jälle targem.
Valus on ikkagi.
2 Responses to “Elu valusad õppetunnid”
Leave a Reply
This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.
ta siis ei kavatsegi tõesti ära maksta või? ei arvanud, et ta SELLINE inimene on…
Ma olen kindel, et tema enda arust käitus ta täiesti õigesti ja tal jääb õigust veel ülegi, sest mina käitusin temaga ju *nii jubedalt* (läks äraminekuga väheke kiireks ja jätsin üürilepingu muutmise nende hooleks + paar kilekotti oma asjadega sinna korterisse), et tal oli täielik õigus see endale valurahaks võtta, õigemini, mina ta sinna korterisse jätsin, mina olen kõiges süüdi ja temal on täielik õigus sealt päevapealt välja kolida ja et tagatis ei puutu üldse temasse, see on minu ja omaniku vaheline asi.
Ma arvan, et umbes nii ta mõtleb, aga tegelikult ma ei tea – me oleme nii erinevad inimesed, ma ei suuda nii lapsemeelset ja haiget mõtlemist lihtsalt reaalselt ette kujutada.
Vabandust, kibe ja irooniline vastus sai. Mul on endiselt juhtunu pärast vastik olla lihtsalt ja vaja ennast kuidagi välja elada.
Ka mina ei arvanud, et ta SELLINE inimene on :?