Tegelikult pidin ma täna õhtul kolima, aga kuna Swamm magas liiga kaua, siis lükkus homsele. Ja enne ma detailidest ei räägi, kui asi päriselt toimunud on, sest ei taha ära sõnuda.
Pakkisin kõik oma asjad kokku, läks väga valutult ja võttis aega vaid poolteist tundi.
Olen viimased tunnid oma blogi arhiivi lugenud. Mitte päris kõike järjest, aga nii valikuliselt. Võtsin ette kõigepealt juuni, siis mai, nüüd olen aprillis 2007. Ja loen nii, et järjest vanemaks lähevad.
Paljude asjade peale on praegu nii hea naerda. Näiteks selle peale, et ma kartsin enne esimest tööpäeva, et ma ei saa aru, mida kliendid räägivad (no see suhtluskramp oli alguses, mis siis, et keeleoskus hea, nüüdseks muidugi ammu kadunud). Et ma kurtsin, kuidas tööl on raske ja nii palju asju vaja meeles pidada. Hiljem jamad piima ja masinate puhastamisega.
Nüüd haigutan ja teatan, et töö on nohu. Aga graafik on s*tt ja palk ka, nii et tahaks paremat. Augusti lõpus siis. Küsisin täna, kuidas puhkuseraha arvutatakse. Liidetakse kõik palgad kokku ja arvestatakse nädala keskmine. Nii et mida rohkem enne tööl käinud oled, seda rohkem saad. Loogiline. Positiivne (sest mingi aeg tagasi ma töötasin pikalt kuus päeva nädalas ja järgmised viis nädalat ju ka)
Ja siis ma olin mingi aeg pildistanud kollast liblikat ja mõtlesin, milline suvi tuleb. no… Päris huvitav on, ütleme nii 🙂
Ja siis kogu see poistega seotud jama, mis nii pikalt ja raskelt kulges. Mis nüüdseks on igakülgselt ok, sest kõik asjaosalised on ammu aru pähe võtnud.
(linkida ei viitsi ühtki neist mainitud asjadest, sest ei viitsi uuesti üles otsida. Uni on)
Nii palju probleeme, mis nüüdseks on kõik lahenenud.
Tuletab lihtsalt meelde, et alati läheb paremaks. Et kõik laheneb.
🙂
siis ju tore, kui asjad lahenevad