Alkoholist, veel

Ma olen alkoholiga väga pirts.

Kõige rohkem maitsevad mulle magusad naistelögad – siider või Smirnoff Ice’i/Bacardi Breezeri analoogid. Ja ka seal jään suht traditsiooniliseks – eksootilised maitsed üldse ei istu, õuna/pirni/maasika/mustika siider ja sidruni/laimi Bacardi, muu on halb.

(okei, TIKRI siider, ma arvan, on ka väga hea!)

Veini võin juua, vahepeal jõin päris palju. Eeliseks see, et on tervislikum, kui värviline keemia ning teeb kiiremini purju. Puuduseks see, et ei maitse nii hästi – ma väga suur veinisõber ikka pole (või siis pole lihtsalt head veini saanud? Kuivad üldse ei meeldi, hapu ei lähe lihtsalt peale, pigem ikka magusapoolne…)

Viina võin juua. Paljalt ei joo, shottidena ka mitte. Joon hästi maitsevates kokteilides – sidrunimahlaga näiteks. Apelsinimahl ajab ka asja ära. Mitte mingil juhul Coca ega Sprite’iga! Red Bulliga meeldib jälle päris hästi, sest teeb kiiresti purju – aga jah, ma tean, et see on tervisele ja südamele üliväga kahjulik, üritan piiri pidada.

Igasuguseid huvitavaid kokteile joon hea meelega, olgu nende koostises siis mis tahes… Kuni hästi maitsevad, eks! Aga neid keegi mulle miskipärast eriti ei paku 🙂 Ja kujutan ette, et ma oleks ka nendega üsna pirts, kõik need cosmopolitanid ja mis iganes veel ei pruugi mulle üldse maitseda (long island ice tea ei meeldi näiteks).

See ongi suhteliselt kõik. Õlut jälestan, rummi-viskit ka, Vana Tallinn ei meeldi, Bayley’s ja muud liköörid on vastikud (Pina Coladat ükskord vapralt jõin, aga ei lähe üldse peale), tequila ajab oksele…

Shotte üldse juua ei oska, kõik tahab kohe üles tagasi tulla.

Üldiselt ma leian, et nii on päris raske ja julmalt hea oleks olla kõigejooja – kohe hulga kergem oleks, kui pidudele satud või raha vähe on või mis iganes… Aga mida pole antud, seda pole antud.

—

Mis puutub alkoholi joomise tihedusse, siis siin on minu puhul kaks varianti, mida mainisin ka eelmises sissekandes – ma kas joon iga päev, palju ja mõnuga või siis vaid paar-kolm korda kuus pidudel.

Padujoomine on tavaliselt millestki põhjustatud – ükskord näiteks siis, kui mul oli suhe Lepaga, kelle puhul see oli kahtlemata elustiil. Teisel puhul esimestel kuudel Londonis, kus pärast eluasemeprobleemi ja privaatsuse puudumist oli hea ennast Swammi&co seltskonnas lõdvaks lasta – uus keskkond, kevadiselt soe ilm ja sellest kõigest tulenev vabadustunne sinna juurde. Aga selline joomine ei kesta minu puhul kaua – paari kuuga saab kõrini ja siis tuleb jälle rahulik periood, mis kestab tunduvalt kauem.

Ja ma üldse ei saa aru sellest, kui inimesed (kui nad parajasti ei ole selles padujoomise tsüklis) tahavad pea igal õhtul kodus natuke õlut/siidrit juua. Okei, Lepast ja muust Varblasel/Levikas liikuvast püsiseltskonnast saan ma veel aru – pidev joomine on elustiil ja nende puhul on see täitsa äge. Ainult mina pikalt nii ei viitsi ja olgem ausad – püsivaks elukaaslaseks sa sellist just võtta ei tahaks (mõneks ajaks veel võib), kui just ise samasugune pole.

Piiat & Nadjat ma suisa imetlen – nemad on ehe näide sellest, et võib kogu aeg juua ja samas normaalset (oi, väga vale sõna… Minu väärtushinnangutega sobivat? Jah, see väljend kõlab paremini) elu elada.

Aga niisama igal õhtul juua? Milleks? Milleks oma tervist rikkuda? Ma eelistan iga kell head smuutit või puuvilju, kasvõi krõpse või kooki või kommi või… (mitte nii tervislik, aga ikka parem kui alkohol ja vahel võib vabalt)

—

Ah, ja seda ka veel, et alkohol toidu kõrvale mulle üldse ei maitse. Toidu kõrvale käib enamasti piim, vahel mahl või kohv. Vein prae kõrvale on minu jaoks ebameeldiv, siider samamoodi. Milleks? Ja janu alkohol mul ka ei kustuta (nagu paljud soojal suvepäeval õlut joovad) – vesi ja mahl on iga kell etemad.

Kui ma juba joon, siis selleks, et purju jääda – muud varianti pole. Sest kui ma ei taha purju jääda, siis ma joon parem mahla või kakaod ja ei riku oma tervist. Nii hea see alkohol nüüd ka pole 🙂

Sellised mõtted siis.