Freaky Friday tuleks üle vaadata – avastasin, et mul on see Orkutis lemmikfilmide alla kirjutatud. Mäletan vaid nii palju, et sattusin suvalisel õhtul TV3-st vaatama ja sain palju naerda ja südamlik oli ja…
Bridget Jones: the Edge of Reason on ka vaja üle vaadata, sest ma olen seda ainult korra näinud (kinos) – hiljem tõmmata üritades tulid konstantselt valed filmid ja siis unustasin.
Aga tegelikult selline mu filmimaitse ongi. Sarnaselt raamatutele. Kerge ja ilus ja lõbus. Ma ei viitsi vaadata tõsiseid filme vägivallast ja probleemidest. Ok, erandeid on, Lilja 4-Ever ja Thirteen meeldisid – aga ehk sellepärast, et nois olid tegelasteks teismelised? Mulle lihtsalt meeldivad (kooli)noortest tegelastega filmid, ma ei tea, miks.
Et (Ameerika) noortekomöödiad, head romantilised komöödiad (Notting Hill, Love Actually), põnevuskomöödiad (Ocean’s 11, Bond)… Ja umbes-täpselt nii ongi.
Sellised filmid, mis IMDBs 9-10 tärni saavad, kultusfilmid… Need on mu meelest igavad. Kui filmi alguses on kohe mingi vägivald, veriseks peksmine/millegi segi peksmine vms, siis ma lihtsalt ei taha seda vaadata, olgu sel kuitahes palju tärne või sügav point. Mulle sobib elegantne ja mitte nii verine vägivald – Bondi ja Charlie inglite stiilis.
Ja sellepärast ma tunnen aeg-ajalt häbi oma kergemeelsuse pärast. Et mulle ei meeldi tõsised raamatud ja tõsised filmid. Intelligentsete inimeste raamatud ja filmid.
Aga ma ei tea… Elus on niigi palju probleeme ja masendust. Kui ma loen või filmi vaatan, siis ma tahan lõõgastuda, põnevust ja nalja. Mitte meeletult süveneda, et aru saada ja masenduda kirjutatud probleemide pärast, väriseda väljamõeldud jõhkruse pärast.
Õudusfilmid, nagu arvata võite, ka üldse ei meeldi.