November 2007 – Page 4

Sügis Londonis

17/11/2007 / igapäevaelu, london/UK, lühinägelikkus / 8 Comments

Teil seal Eestis sajab vist juba lund (loe: löga) jah? 🙂

Täna tööle minnes oli õues nii ilus, et kohe pidin ühe pildi tegema:

Ilm on küll päikesele vaatamata võrdlemisi jahe – kui päevasel ajal saan oma kuueminutilise jalutuskäiguga metroosse ilma mütsita suurepäraselt hakkama, siis õhtul, kui juba pime, hakkavad kõrvad selle lühikese aja jooksul külmetama. Vaatasin just, praegu on 0 kraadi – külmem, kui arvasin.

Aga siiski, see päike ja selge sinine taevas! Ja suure osa ajast on (vähemalt sellel sügisel) täiesti kuiv – palju nauditavam kui Eestis.

Pildistasin ka kohalikku oravat, aga pilti siia üles pannes tuli meelde, et kunagi, kui Pips siin oli ja me Hyde Parkis käisime, sai seal üht oravat filmitud. Video on palju parem, kui tänane foto, vaadake siis hoopis seda:

Aga nüüd lähen küll tuttu – tegelikult panin juba arvuti kinni ja pesin hambad ära… Oot-oot, kerime tagasi – suus küll sellist tunnet pole, et hambad pestud… Tuli WC-s meelde, et fotod jäid blogisse panemata ja hammaste pesemine ununeski 😀 Oh jumal, see sõltuvus. Ma siis nüüd lähen hambaid pesema, video laeb nagunii sadu aastaid.

…

Tagasi. Ikka laeb. Pole veel pooltki üleval. Diskuteerin siis niikaua (iseendaga) teemal: miks mul vasaku silma lääts pidevalt uduseks läheb? Eelmise läätsepaariga oli täpselt sama jama, see muutus lõpus päris häirivaks. Kui uued läätsed silma panin, oli alguses nädal-paar okei, viimased päevad aga jälle tuttavad probleemid. Praegu on kohe täitsa udune. Olen vähemalt kolm korda silmatilku pannud, sekundiks nagu veidi aitab…

Vasak silm peaks mul iseenesest veel tugevam ka olema – müstiline. Aga noh, loodame, et mu silmad on opiks kõlbulikud – siis panen uuel aastal raha kõrvale ja teen Eestisse tagasi tulles selle triki ära 😉

12MB 19-st laetud… Millest teiega veel rääkida võiks?

…

Processing… Külalised jõudsid just väljast tagasi.

…

Mida kuradit ta seal niikaua “protsessib”? Tüütu. Tahan MAGADA, et ma ei peaks udusele läätsele mõtlema!

…

Avastasin, et kell on pool neli (pean pool kümme tõusma) ja et telefonil on ainult üks pulk akut. Panin laadima. Inimesed räägivad teises toas juttu ja see on siia kuulda. Aga ei, ma ei saaks öelda, et nad lärmavad – kui tule lõpuks päriselt ära kustutada ja kaissu pugeda saan, siis vajun ilmselt unne nagu kott.

Olgu, rohkem ei kirjuta ma siia tõesti mitte kui midagi. Head ööd!

Mängi ka!

16/11/2007 / virtuaalelu / 5 Comments

Maris soovitas seda mängu ja ma proovisin. Päris lõbus oli. Teist korda küll praegu aega pole, sest pean tööle minema, aga hiljem harjutan kindlasti veel 😀

Arvestades seda, et geograafia tunnis olin viimati seitse aastat tagasi ja sellest ajast saati pole ühtegi taolist teadmist vaja läinud, sain vist täiesti rahuldava tulemuse (final score: 54 219, final level: 6, traveler IQ: 88). Paraku ei saa siin rääkida mitte loomulikust intelligentsist, vaid pigem pimedast õnnest 😀

PS. Marise jutu järgi pidavat maailm Euroopast lihtsam olema. Eks proovige!

Edusammud on märgatavad

16/11/2007 / igapäevaelu, rõõm / Leave a Comment

Tähendab siis, jutt käib nendest, mis puutub minu närvide ja hea tuju säilitamisse kahetoalises korteris, kus elab seitse inimest.

Täna “hommikul” näiteks (sest me kõik ärkasime kuskil 12 paiku) õnnestus mul täiesti külma närviga nii kaua kööki koristada, kuni esimene (või teine) õnnetu vannitoast lahkus ning see siis osavalt okupeerida ja duši all ära käia.

Ja kui ma avastasin, et hiigelsuur pirnilöga pudel, mis terve öö külili külmkapis oli, on auväärse hulga oma sisemusest poolde kappi lekitanud, siis leidsin ma, et nojah, kapp oligi väheke räpane ja vajas puhastamist. Ja lugesin pärast seda inimestele sõnad peale, et kõik korgid tuleb VÄGA korralikult kinni keerata.

Et kõik on endiselt tore. Mis ma oskan öelda, kogemustest õpib.

Ja meie ajutised elanikud on siiani ka kõik väga asjaliku mulje jätnud. Mis on ka… Väga tore!

PS. Külmkapis on suitsuvorsti ja Viru Valget… Mmm!

Võtmeta elamise “rõõmud”

16/11/2007 / igapäevaelu, virin/urin / Leave a Comment

Passisin just mingi 15-20 minutit väljas külma käes, helistasin 20x järjest uksekella (ja kes on seda kuulnud, need teavad, et see ikka lärmab täiega), üritasin Mehele kuus korda helistada (tulemusteta) ja sain lõpuks sisse, kui keegi läks prügi välja viima (korteriukse võtmed on mul ÕNNEKS olemas).

Mees magas, hambad laiali. Kui ma tule põlema panin, ärkas ta korra üles ja pmst sõimas mul näo täis, et mis mul viga on (jaa, ma ei olnud pärast seda väljas külmetamist just kõige lahkemas tujus). Nüüd magab edasi, ühtegi mõistlikku sõna ma talt välja ei pigistanud.

Nagu… Nagu… Nagu… Ma olen nii kuradi tige, et ma tahaks kedagi lüüa. Kõvasti. VÄGA kõvasti.

Ja mu idioodist ülemus vahetas mu homse vahetuse ära kõige s*tema vastu, mis üldse veel võimalik on ja keeras järgmise nädala graafiku ka p*rse.

Ma loodan, et teil oli tore päev.

EDIT: Aga siis ma lugesin Vaska viimast sissekannet ja naersin. Ja siis tuli ülejäänud rahvas koju, sh verise pea ja muhuga Swamm, kes oli suutnud pargis mingi suvalise madala raudaia otsa komistada (peaga, khm. Klassikaline). Ja ma naersin. Ja ei olnudki enam tige.

aga nüüd on kell üks ja kui ma siiani sain teises toas juttu rääkida, siis kõik jäid järsku uniseks ja hakkasid ennast magama sättima, mis tähendab, et mina kui ainus unetu pean ennast nüüd ise lõbustama. eks mõni film või blog, mis muud.

EDIT 2: Ja üldse, kuidas on võimalik tema peale vihane olla, kui ta ennast niiviisi läbi une minu vastu magama kerib… 🙂

Eilsest, veel

15/11/2007 / seltsielu / Leave a Comment

Nii umbes 10 minutit peale eelmise postituse lõppu jõudsid kõik koju – ja neil oli umbes kolm kotti alkoholi.

See otsustas õhtu edasise suuna ära.

Kui Mees töölt koju jõudis, oli Tikker juba purjus (ja kell ei olnud veel kuuski).

Hiljem läksime Ronni poole edasi jooma, kust me Mehega ainsana samal õhtul lahkusime – mul polnud tahtmist võõras kohas magada ja tema pidi hommikul vara tööle minema. Lahkusime nii, et jõuda ühele viimastest metroodest – bussidega koju loksumine oleks liiga jube olnud (Ronn elab pärapõrgus, vähemalt meie suhtes 😉 ).

Otse loomulikult ei vaadanud me aga kumbki, millise suuna rongile istume (need on need maapealsed peatused, hoopis teistmoodi) ning avastasime 12 minuti pärast, et oleme kuskil f*cking viiendas tsoonis – avastuse tegime siis, kui ma hakkasin mõtlema, et oleme ikka veel maa peal (kuradi külma õhku tuli iga kord sisse, kui uksed lahti tehti), ehkki me oleks pidanud juba paari peatuse pärast maa alla tagasi minema ning peatuse nimi on ka täiesti tundmatu.

Õnn ei jätnud meid siiski päriselt maha, saime veel viimase (!) õiges suunas mineva rongi peale. Kui me oleks avastanud ennast kuskil viiendas tsoonis ning rongid poleks enam õigele poole sõitnud, siis oleksime pidanud ennast esiteks väravatest välja minnes lolliks maksma ja teiseks SEALT bussidega koju loksuma. Nii et läks veel hästi, eks. Isegi väravatest läbi tulemisega polnud Oxford Circuses probleemi, ehkki kartsime, et oleme äkki nii kaua maa all olnud, et ei lasta enam.

Ja kuigi me oleks pidanud hoopis Liverpool Streetil maha minema, et seal bussile ümber istuda, kuna Oxford Street oli öösel kell pool üks ikka veel umbes ja me istusime esialgu rohkem paigal, kui liikusime edasi, siis vähemalt saime kohe bussi peale ja jõudsime poole kaheks siiski koju.

Sellised seiklused siis eile. Kuulmiseni!