Kassiomaniku elu
Klari blogist leidsin. Öösel kell üks on igatahes jube naljakas (tõendame neljakesi!)
2007
Tibijuttu ja filmijuttu
Eile saime Murakaga üle pika aja päevakese kvaliteetaega veeta. Või nojah, kvaliteet, irw – käisime kohvikus, shoppamas, teises kohvikus ja veel shoppamas 😀 Aga terve päev oli igatahes väga mõnus ja see on ainus, mis loeb.
Murakas jõudis kohale kella 12 paiku ja meie esimene soov oli saada kuskilt tass kohvi (ja tükk kooki). Otsisime Brixtoni kõrvaltänavatest tagajärjetult mingit kohvikut ning lõpetasime peatänava suurimas kaubanduskeskuses – ma olin Caffè Nero silti sissepääsu juures korduvalt näinud, aga kus see seal täpselt on (keskusel on vist neli korrust), polnud õrna aimugi.
Saime ülimeeldiva üllatuse osaliseks. See oli tõsiselt mõnus koht! Hubane, hea kohv, maitsvad toidud – noh, okei, ma sõin vaid tiramisu kooki (njämm-njämm!) ja Murakas mingit jogurtitaolist asja, aga ma vaatasin nende võileivavalikut ka – igatahes ahvatlevam, kui meie oma ja neid saab koha peal soojendada. Supivalik oli ka suurem kui meil.
Niisiis istusime kõrge laua ääres akna all, rääkisime poolteist tundi juttu ja mõnulesime:
Siis läksime ja käisime läbi kõik need poed, mida ma nägin laupäeval E-ga jalutades – kus paistis olevat suur valik ja soodushinnad. Lähemal vaatlemisel osutus olukord muidugi arvatust nukramaks (nagu tavaliselt), aga saagiga võib siiski rahule jääda – mina sain endale pika säärega saapad (£20), kaabu (£7) ja käekella (£3), Murakas mantli (£28) ja teksad (£9).
Kuna uued asjad tuli ometigi kohe selga panna, siis läksime koju ja vahetasime riided. Järgmiseks suundusime… No otse loomulikult Vera Cruzi 😉 Et enne järgmist shoppingutiiru kõht korralikult täis süüa.
Siin on Murakas oma uue mantliga Vera Cruzis, saate kohviku seestpoolt ka ära näha:
Kõhud täis, võtsime suuna Oxford Streetile. Ma ei hakka parem halama teemal, kuidas signal failure‘i tõttu oli metroo Victoriast Brixtonini kinni, isegi rail replacement bus ei käinud ning inimesed suunati 2-ga Stockwelli Northern Line’ile… Kuidas ma ei saanud seega osta ka travel cardi, sest metroo oli kinni ja pidin jalutama 2/3 teed tagasi koduni, et osta see meie off license‘ist (kodust esimest korda tulles poleks saanud – pidin enne sularaha välja võtma ja automaadid on alles veidi enne jaama). Kohale me lõpuks jõudsime – küll nii pool tundi või isegi tund plaanitust hiljem.
Oxford Streetil tegin kõigepealt Murakast pilti, sest ta tahtis oma uusi oste demonstreerida:
Kuna minust eriti pilte pole ja üldsegi ei näinud ma kõige kaubanduslikum välja, siis peate leppima pildiga minu uutest ägedatest saabastest (konts on 7 cm, hõkk – ma pole juba mitu aastat kontsadel käinud… Aga üllatavalt mugav, hõõruma ei hakanudki, ainult ära väsisin lõpuks) ja pildile on jäänud ka jupp minu ägedast seelikust, mille juba mõni aeg tagasi ostsin ja mille kohta kõike ütlevad, et see pole üldse minu stiil – volangidega ja üleüldse liiga naiselik, aga NII nunnu!
Ja minu uuest kaabust (kaabu nagu must kaabu ikka):
(kott on kohe täitsa vana, ostsin eelmisel suvel Kaubamaja Humanast)
Oxford Streetilt leidis Murakas endale kassiga kõrvarõngad ja punamütsikese mütsi läheneva halloweeni jaoks ning £1 topi H&M (või äkki hoopis Nexti) lasteosakonnast.
Mina sain H&M-st £10 eest kaks sviitrit, mis ühekaupa ostes oleksid maksnud £8, nii et olen täitsa rahul.
Siis ostsin veel HMV-st kaks filmi ja Murakas ostis DVD-markerid… Ja lõpetuseks kolasime veidi Primarkis, kust ma leidsin £3 eest ägeda punase vöö ja ostsin E-le hommikumantli.
Koju jõudsime õhtul kell üheksa – väsinud, aga rahulolevad.
—
Täna hommikul olen aga uurinud DVD-filmide hindu Eestis, et jõuda järeldusele, mis hinnani on mõtet neid siit osta ja mis hinnast alates juba Eestist. Nii palju, kui ma olen aru saanud, on Eesti allahindlused näkased ja mõttetud, seega võin siit osta vabalt kuni £8 maksvaid DVD-sid (sest Eestis on normaalhind 199 kr). Ja muidugi sarju, neid pole Eestis vist üldse.
Tegin endale eBay ja Paypali kontod, Amazon on vist juba varasemast olemas. Hoidke alt!
Sest ma hea meelega maksan originaalide eest, kui tegu on mu lemmikfilmide ja -sarjadega, aga ma ei ostaks elu sees ühtki filmi, mida varem näinud pole – sel puhul käin kinos või tegelen piraatlusega 😛
Igasuguste filmide ja sarjade ostmise mätta otsast on Londonis ikka väga pro elada 🙂
Ja kõige nunnum on see…
…kui ta läbi une mul käest kinni võtab.
See, et ma siis teise käega pilti teen, ei ole enam muidugi nii normaalne, aga fotokas oli just käepärast, kuna laadisin akut ja… 😛
Ühtlasti tundub kohane panna siia üks ninnunännu pilt pühapäeva õhtust, kui Swamm mu fotokat kuritarvitas (alguses ahistas ainult mobiiliga, aga hiljem tegin vea – mainisin, et mul on fotokas ka):
Me ostsime elutuppa punase pirni, meil on nüüd punaste laternate rajoon.
Ja et sissekanne liiga lääge ei saaks, siis veel teinegi pilt samast õhtust (minu soovil poseeritud, tegelikult tegin video ka, sest nad istusid seal reas nagu kanad õrrel ja taustaks oli Mehhiko muusika, aga nad rikkusid selle oma jutuga ära):
Nälg tapab
Millegipärast pole meil kodus kunagi süüa. Poes pole me kunagi tihti käia viitsinud, 1-2 korda nädalas ehk. Arve läheb siis küll alati vähemalt £20 ja paariks päevaks on kõike head-paremat küllalt, aga… Viimased… Nädalad? Kuu? Pole me näiteks üldse koju saia ega muud võileivamaterjali ostnud. sest kui sa juba saia ostad, siis peab ju sinna midagi peale ka ostma, aga kes seda valida viitsib…
Me ju sööme mõlemad töö juures – mina töötan 5-6 päeva nädalas ja reeglina on päevas kaks söögipausi. Kui mul on hommikused vahetused, siis ma ei tahagi enne süüa, kui õhtused, siis näksin midagi, mis kodus olemas (tavaliselt pole küll midagi, kui eelmisel päeval just kokatud pole ja sellest midagi alles) või siis ostan teele miskit kaasa – tavaliselt kaks juustuburgerit mäkist, sest need on alati valmis ja saab kiiresti kätte. Mees sööb töö juures lõunat ja… Nii see läheb. Sooja toitu teeme (loe: Mees teeb) kodus ehk kord-kaks nädalas.
Ja kui õhtuti süüa vaja ning ise kokata ei viitsi, siis on alati olemas rämpstoit. Mehe põhiline koht on vist meie tänava nurga peal asuv rämpsuputka, mina lähen sageli töö juures asuvast hiinakast läbi. Ja siis on veel muidugi McDonalds… Ja Vera Cruz (mis pannakse küll juba kuuest kinni, nii et see on rohkem nädalavahetuste luksus, mina saan muidugi nädala sees ka käia).
Sellega võin teid lohutada, et puuvilju ostame ikka tihemini – Mees toob tavaliselt töölt tulles midagi või satume mõnele puuviljaturule või…
Aga jah. Praegu näiteks on kole nälg, sest viimati sõin kella nelja paiku Vera Cruzis pastat. Kodus pole mitte midagi peale apelsinide. Riisi ja aedvilju võiksin ka kokata, aga kell kaksteist öösel üldse ei viitsi (rääkimata sellest, et muul ajal ka ei viitsi). Aga samas nälg on kole. Apelsinid seda vist ei kustuta… Und ka pole.
Raske juhus. Sojakastet peaks ka olema ja see on ometi hea. Aga kogu see mässamine? Ma kohe ei teagi, mis ma teen 😛
EDIT: Vedasin ennast läpakaga kööki ja poole tunniga oli söök valmis. Riisi keetsin küll kogemata poole rohkem kui vaja (koguselises, mitte liiga pehmeks keemise mõttes, eks) ja soolasin räigelt üle ning välimus polnud ka kõige kaubanduslikum, aga võttes arvesse fakti, et ma pole juba kuid kokanud, võib tulemusega siiski rahule jääda. Apelsin sai magustoiduks ja nüüd on jälle küllalt jaksu poole ööni üleval olla, et blogi kirjutada 😉