Üle kaheksa kuu tagasi lubasin ma suure suuga kirjutada mitmetest asjadest, sealhulgas Tikri nime ajaloost. Päriselust ja blogielust olen ma praeguseks kirjutanud vast rohkem kui korra, aga tuludeklaratsioonist ehk kunagi hiljem, igatahes mitte nii kaua, kuni Londonis elan – see minu jaoks hetkel vähimalgi määral päevakajaline.
Täna öösel tuli mul tuju rääkida nimedest.
Mul on elu jooksul olnud päris mitmeid hüüdnimesid, meeldivaid ja mitte nii meeldivaid.
Õde kutsus mind väiksena Iitsuks (ja tegelikult ka suuremana… Aga viimasel ajal vist enam mitte). Iitsu – see on ju päris armas nimi. Ja ainult head mälestused.
Umbes sel ajal, kui hakkasin kooli minema, hüüdsid minu maja poisid (elasin 5-kordses paneelikas) mind Siiliks – selles olen ise süüdi, sest sinna kolides keegi ilmselt küsis, mis mu nimi on ja mina häbeliku plikana siis ütlesin nii. Siil iseenesest on väga sümpaatne loom, aga kuna nende poistega ma üldse läbi ei saanud (kiusasid, raiped), siis sellest nimest pole mul meeldivaid mälestusi.
Põhikooli alguses hüüti mind prillide pärast Topeltklaasiks ning kuna tol ajal oli reklaam, mis sisaldas sõnapaari “topelttõhus Lockets” (kirjutati vist nii? See kurgukomm, noh), siis mingi aja pärast jäigi alles Lockets. Mälestus sellest on arusaadavalt ebameeldiv.
Keskkooliajal hüüdis teatud osa sõprusringkonnast mind perekonnanime pidi, mis mulle absoluutselt ei meeldinud. Nad ei teinud seda tegelikult halva pärast, lihtsalt harjumusest (jumal teab, kust see küll alguse sai), aga mulle käis hullult närvidele.
Ja nüüd ongi veel jäänud Tikker. Või Tikrike.
Kõik sai alguse sellest, et A kirjutas mulle omal ajal rate.ee-sse iseloomustuse, mille täpset sõnastust ma enam ei mäleta, aga oli umbes selline: “minu mimmu-mammu-…-…- …-…-…-tikrike” (peale tikri oli seal vist teisigi marju vms). Ja ma ei tea, miks just tikrike, aga see mulle sealt meeldima hakkas ja külge jäi. Panin selle ilmselt kõigepealt oma MSNi nimeks, siis hakkasid tulema kõikvõimalikud kasutajanimed ja…
Kui ma pärast ülikooli lõpetamist tööle läksin, hakkasid töökaaslased mind Tikriks kutsuma, mina ise kasutasin tollal endiselt vaid Tikrikese versiooni. Aga pool aastat hiljem, kui A-ga lahku läksime, muutsin millegipärast oma MSNi nime, mis oli tolleks ajaks juba pea kaks aastat olnud Tikrike, Tikriks. Ja see jäi. On siiani.
Ma ise ütlen selle peale, et Tikker kasvas suureks.
Kasutajanimedes kusjuures on enamasti ikka veel tikrike, sest need on suuremas osas vanast ajast jäänud ja nüüd kuskile registreerudes (viimati nt YouTube’is) on tikker tavaliselt võetud, aga tikrike mitte. Mis seal siis ikka…
Blogis on Tikri ette tekkinud veel Hull – see oli omal ajal suht lambist võetud pealkiri, esimene, mis pähe kargas. Aga praegu tunnen juba pikemat aega, et see sobib kogu minu olemusega ülihästi, on mulle nii omane ja armas. Ja tõene. Ja noh, praeguseks ka juba peaaegu et miskit sorti kaubamärk, mille järgi mind tuntakse.
Mina olengi hull. Hull Tikker 😉
Aga tegelikult pani mind kogu seda nimepostitust kirjutama hoopis see, et ma sain endale hiljuti kõige uuema hellitusnime – Pätu. Kui Mees mind Mõmmiks kutsuda üritas, siis vaidlesin iga kord tuliselt vastu, sest ma vihkan kogu seda kaisukarukeste teemat (mulle meeldivad hiired-rotid, lambad ja lepatriinud, karud on mu meelest lihtsalt magedad ja lääged). Aga Pätu – jaa, see mulle meeldib. Pätu on armas ja teeb pätti. Täpselt nagu mina.
Sedasi siis.
