Pähh

Ma ei saa Kaja blogi kommenteerida, juba teist või kolmandat korda. Kirjutan kommentaari, nime, maili, veebiaadressi ja spämmikaitse tähed nagu nõutud, panen sisesta ning mind visatakse blogi avalehele, aga kommentaar postituse alla ei ilmu. Help! Ma olen päriselt ka kurb. Kaja on äge ja ma ikka tahaks vahel sõna sekka öelda. Kunagi varem on mu kommentaarid läbi läinud küll, aga see oli vist Eestis. Kas Londoniga on mingi kamm?

Urr.

—

Aga tegelikult tuli mul tahtmine Kajast natuke pikemalt rääkida.

Kaja on minu blogimaailma suurim eeskuju. Ilmselt sellepärast, et ma tunnen temaga ütlemata võimatut sarnasust… Ühtekuuluvustunnet. Ma ei tea, millal täpselt või kuidas ma tema blogi lugema sattusin, aga algusest peale ma selle läbi lugesin ja nüüd on see üks mu regulaarsetest.

Ühtekuuluvustunne tuleb ilmselt sellest, et me õppisime ühte eriala – ehkki tema töötab sellel edukalt ja minule üldse ei meeldi. Et meil on mõlemal hiigelsuur lühinägelikkus… Ja mis peamine – et meie iseloomud, väärtushinnangud ja maailmavaade on väga ühesugused.

Ma ei ürita üldse väita, et ma olen sama äge inimene nagu tema, ma pole veel pooltki nii kaugele jõudnud – aga ma imetlen kõike tema saavutatut siiralt ja loodan, et ühel heal päeval olen ma samasugune.

Mis puutub noisse kommentaaridesse, mida ma kirjutada tahtsin…

Elu koos jobuga – ma ei arvanud Kaja eksist enne tolle Ekspressi artikli läbi lugemist suurt midagi, ehk vaid seda, et nad olid tõesti liiga erinevad. Aga selle artikliga tõmbas Jüri endale minu jaoks vee peale – tembeldaski ennast jobuks. Kaja vastus sellele oli imetlusväärne – taktitundeline ja parim, mis selles olukorras üldse olla saab. Samasugune, nagu mina loodaks taolises olukorras suuta vastata.

Ja mis puutub tema viimasesse sissekandesse blog.tr.ee-st, siis mina olen täpselt samal teemal korduvalt mõtisklenud. Ma ei ole õnneks nii kuulus, kui Kaja (või Daki või Epp või Marta), sest ma ei ole sotsiaalne blogija ja/või tänu oma ametile Eestis keskmiselt tuntum inimene, aga mu blogi loetavus on keskmisest kahtlemata suurem, nii et mingi päris nurgatagune koht see enam pole. Ja minus tekitab endiselt kõhedust mõte, et minu isiklikust elust kõnelevad postid on blog.tr.ee avalehel.

Jah, ma olen edev inimene, aga siiski. Ka mina hakkasin kirjutama puhtalt sellepärast, et ennast välja elada ja sõpru oma elus toimuvaga kursis hoida – kirjutasin lihtsalt niisama – ning ehkki see kontseptsioon on ajaga veidi muutunud, edevust on lugejaskonna kasvamisega veidi juurde tulnud, siis mulle on vist siiski olulisem, et mu blogi jääks mingil määral anonüümseks.

Ma mõtlen jälle tõsiselt oma blogi Blogtreest maha võtmisele, ehkki Kaja postituse kommentaaride põhjal järeldan, et selle tegemine ei pruugigi nii kerge olla, nagu eeldasin.

Vaatame…