2007

Ja täpselt nii läkski

Käisin tööl alguses turtsudes ringi ja olin nii oma mõtetesse vajunud, et suutmatus tööle keskenduda meenutas kangesti pilves olekut (mida ma EI olnud, eks!), aga mingi aja pärast elasin rutiini sisse ja tuju läks normaalseks.

Õhtu oli õnneks vaikne ja masinate puhastamine ei ole enam ka mingi probleem. Töökaaslased olid hästi toredad ja nendega rääkimine tegi tuju kohe päris heaks.

Ometigi tahaks uut tööd. Seal, kus ma praegu olen, pole üldse nii halb, aga ikkagi kisub kuskile ära. Ikkagi on nii, et peaaegu iga kord, kui ma olen teel tööle, mõtlen terve selle aja, kui bussis loksun, et EI TAHA sinna minna. Ja iga kord läheb pärast natukest aega tööl tuju heaks ja pole viga midagi. Ma ei tea, ma ei oska seda analüüsida. Miks nii on või kas mõnel teisel tööl oleks parem…

Oeh.

Homme on vaba päev.

Mu voodi lõhnab ikka veel.

Mul on palav ja ma sõin liiga palju ja ma olen väsinud ja jälle torssis selle kõige pärast. Aga magama ometigi ei või minna. Tegelikult ei saakski ma selles palavuses magada – tuleb meelde mingi hiljutine öö, kus ma ometigi väga unisena rahutult küljelt küljele visklesin ja kuidagimoodi asu ei saanud. Peab vist ikka ukse natukeseks lahti tegema…

Verbaalne mölapidamatus on kah kallal ja kuidagi ei taha seda sissekannet siin ära lõpetada.

(Ma hakkasin mõtlema, kust kuradi kohast ma võtsin väljendi verbaalne mölapidamatus (no iseenesest trükkisin ja alles hiljem üle lugedes hakkasin mõtlema), kas on üldse kohane sellist väljendit kasutada ja kas mölapidamatus saab olla verbaalne või kas seda võib olla ka mingit muud sorti kui verbaalset. Võib-olla olen ma lihtsalt väsinud, aga ei leidnud vastust ühelegi tekkinud küsimusele ja otsustasin kirjutatut mitte muutma hakata)

*otsustavalt vasakule ära ust lahti tegema, külmkapist külma kirsimahla otsima ja modelle vaatama*

Pealkirjatu

Tahtsin tulla ja siia mingit romantilist laadi möla kirjutada, aga no käsi lihtsalt ei tõusnud. Mõtlesin küll, et olen selle saasta jaoks piisavalt melanhoorses tujus, aga paistab, et ei saa ilmselt kunagi olema, sest see pole lihtsalt kübetki minulik.

Lihtsalt. Päike ei paista ja olemine on tujutu. Sain üle pika aja välja magada, aga tunnen ennast ikka sama väsinuna. Ja mulle tundub, et eilne õhtu ei jõudnud alatagi, kui see juba täna hommikul läbi sai. Mulle jäi ainult sassis voodi ja lõhn. Ja ma ei tea, millal jälle näeb. Ja ma ei kujuta ette, millal on võimalus aeg maha võtta, et lihtsalt OLLA.

Londoni vahemaad ahju.

Aga tegelikult ma arvan, et varsti on mul juba parem tuju. Alati on ju nii olnud…

Nähh

Hiinakas ei saa ikka üksi käia, pool sööki jääb järele!

Tegelikult on kohutavalt kole, kuidas ma siinmaal kiirtoitu tarbin. Ma pole teatavasti kunagi suuremat sorti kokkaja olnud, aga siin on asi veel hullem, sest ma ei oska poest midagi osta ka. Ja ei viitsi süüa teha. Ja nii ongi, et pea iga päev saab mingit junki kuskilt ostetud. Halvemal juhul ka kaks korda päevas.

Igasugustest hamburgeritest ja friikartulitest on julmalt kõrini ja kui vähegi võimalik, siis neid ikka ei söö küll. Paraku leian ennast sagedamini kui sooviksin olukordadest, kus läheduses on vaid McDonalds (või KFC. Või Burger King). Eestis mulle maitses sealne toit, aga siin ei taha seda nähagi.

Kebabi tarbin kole palju ja sellest on ka kergelt kõrini saanud – aga on ikkagi üsna hea, õigemini sõltub sellest, kuidas tehtud on. Liha võib olla nii väga hästi kui väga s*tasti tehtud. Vähemalt on seal värsket salatit ja nii.

Kohalikust paneeritud kanast, mida ma enne siia tulemist kunagi proovinud polnud ja mis mulle alguses nii väga maitses, ei taha ka enam kuuldagi. Ribisid ikka vahel söön ja päris hea on, sinna juurde lähevad isegi friikartulid. Ühtki ribikohta mul kodu läheduses õnneks pole, muidu oleks ilmselt neist ka juba kõrini.

Ja muidugi hiinakas. Avastasin hiljuti, et meil kodu lähedal on üks, käisin seal siis täna teist korda. Paraku on aga nii, nagu alguses mainisin – kui tahad veel midagi peale riisi/nuudlite osta, siis jääb paratamatult pool toidust järele, sest portsjonid on suured. Ja noh, mikrouuni mul siin ju pole. Aga mis ikka, kui ikka korralikult näljane olen jälle, siis maitsevad riis ja kana külmalt ka hästi, näitab varasem kogemus. Täna öösel või homme hommikul näiteks 😛

Hiinakas on vähemalt see hea, et on erinevaid asju, mida proovida – ei lähe väga üksluiseks, vähemalt esialgu. Kõige parem on muidugi Camdeni hiinakas, mis on koha peal värskelt tehtud ca £3-4 eest saab endale mitu erinevat asja valida ja siis on täpselt selline korralik karbitäis, millest üks inimene kõhu täis saab. Camden on aga paraku kaugel.

Sellega mu kohalikud kiirtoidukogemused piirduvad, aga ideeliselt on aus kavatsus hakata kõiki teiste maade kööke ka läbi proovima. Taas Camdenis ilmselt, sest seal on hästi suur valik ja see mix’n’match variant, kus saab natuke paljusid erinevaid asju.

Mis toidupoodidesse puutub, siis neid on siin peamiselt kahte tüüpi – erinevad ketid (à la Selver ja Prisma) ning off license‘id, ms on iga nurga peal ja kaua lahti, kus valik on veidi väiksem ja kummalisem kui suurtes marketites ning hinnad veidi kallimad.

Aga mugavus on kole ja ühtki marketit meil lähedal pole. Või noh, lähedal on suhteline mõiste, siin pidavat kuskil suht *lähedal* üks Sainsbury’s olema, ma pole lihtsalt viitsinud otsida.

Sest kahe minuti jalutuskäigu kaugusel on off license ja hiinakas 😛

Täna jõudsin töölt koju ja olin surmväsinud. Vahtisin natuke arvutis ja avastasin siis, et kõht on tühjaks läinud. Süüa polnud mul midagi peale tuunikala-muna võileivakatte (need sandwich fillerid on ikka üks taeva õnnistus, ma ütlen!) ja paari pehme vahvli, isegi piim oli hommikul otsa saanud. Ega’s midagi, süüa ometi ei tee, eriti mitte sellises konditsioonis. Otsisin kohaliku hiinaka menüü välja ja… Nii see jälle läks.

Poes käisin ka tegelikult. Ostsin mahla ja piima ja banaani ja tomatit ja pittat. Kusjuures päris normaalse virsikumahla leidsin. Ja kirsimahl on ka hea. Et see kohalik off license on päris asjalik, ma nendest suurtest marketitest näiteks pole siiani virsikumahla leidnud.

Vot selline söögijutt siis teile.

Ma nüüd vaatan modelle edasi ja ootan, et kõht veidi tühjemaks läheks, siis saab maasika-juustukooki süüa 😛

Sõltuvus on kole asi

Tõmbasin endale paar päeva tagasi America’s Next Top Modeli 8. hooaja ja öise unega on nüüd äärmiselt kehvasti. Äratus on kell seitse, aga pean ikka veel ühe osa ära vaatama, sest kangesti on ju vaja näha, mis soengud tšikkidele lõigatakse (ja kui makeoverit järgmises osas pole, siis on täiesti võimalik, et peab VEEL ühe osa vaatama).

Oeh. Sõltuvus on kole, jah. Hea seegi, et Gilmore Girls selleks kevadeks läbi on ja sügiseni rahu majas 😛

We are ESTONIANS!

(at least most of us)

…ehk lugu sellest, kuidas spordiignorandist Tikker esimest korda elus päriselt jalgpalli vaadata tahtis. Tõe huvides peab siiski ära mainima, et jõudsin pubisse alles siis, kui mäng juba läbi oli.

Šoti onu eesti lipu ja särgiga. Rääkis eesti keelt ka kõigele lisaks. Ja tal polnud oma keeleoskusele ühtki usutavat põhjendust (à la Eesti naine, Eestis elanud vms):

Nii tehakse reeturitega:

Kompositsiooniliselt on see pilt väga halvasti üles võetud ja pole vist eriti aru saada, et ronn on posti otsa roninud…

Aga täna hommikul tegin oma Londoni esimese (ja teise… ja kolmanda…) sigareti, sest hommikul kell kaheksa unetuna Ronni köögis istudes tundus see ainuõige tegu olevat. Avastusi oli kaks:

1) olen õppinud korralikult alla tõmbama
2) tubakas on endiselt jäle

Muuseas jõuti minu blogini otsinguga “oop kullake” – Oop, kuule, mis värk on? 😛

Scroll to Top